metsas II

 Teeme praegu Bonniga palju pikki jalutuskäike, vahel jookseme ka. Võtsin nüüd kaamera ka kaasa. Sain teada, et mu koer poseerib paremini kui mina. Enjoy!
 Pildid eelmisest jäädvustatud metsas käigust leiab SIIT. Siis oli veel veits lund ka maas.
 Saan veel viimast korda Eesti Blogiauhindade hääletust siin meelde tuletada. Lingi leiab SIIT ja mu blogi leiab eluliste blogide kategooriast, kus olen nimekirjas kõige viimane. Hääletamine lõppeb 31. mail. Küteeee!!!
 Thank you, come again.

kohting iseendaga

Ajad on olnud nagu nad on. Tundsin, et väärin üht sellist enda vastu kena olemise päeva. Sellist, mil löön end natuke üles, kannan ehteid jne, aga tunnen end siiski mugavalt. Tundsin, et pean tegema midagi, mis mulle väga meeldib. Viisin end kohtingule.
 Jalutasin algul Kadrioru pargis. Polnud aasta algusest saadik käinud. Pikemalt jalutasin seal üldse septembris, kui kogu see "Valgus kõnnib Kadriorus" horror oli. Nüüd oli tore. Tahtsin tegelikult veel Jaapani aeda ka minna ja teel sinna oravatega hängida, aga jalad muutusid hullult valusaks.
 Mõtlesin, et oleks cool KUMUs uued näitused ka üle vaadata. Minu õnneks oli rahvusvaheline muuseumite päev ja kõik näitused olid tasuta. Ma olin nii elevil. Ma olin nii tänulik, et end üldse sinnakanti vedasin. Ma nii vajasin seda käiku. Tegin enne näitustele minekut veel ühe smuutiringi (healthgod) ja kirjutasin natukene. Ma olin nii rõõmus. Mind ei häirinud isegi ümberringi kilkavad lapsed. Täpselt nii õnnejunnis olingi.
 Istusin pikalt oma lemmikmaali juures. Armusin sellesse, kui lapsena esimest korda KUMUs käisin ja vaatan seda pilti siiani sama armunult. Nüüd pööran võib olla detailidele rohkem tähelepanu. Tegemist on Johann Köleri maaliga "Truu valvur" ja see on päris massiivne. Kunagi tegin vist isegi koolis sellest mingi kirjaliku töö. Mulle nii meeldib seda maali täismõõdus näha. See on kuidagi palju erilisem kui väike pildike arvutiekraanil või postkaart. Nüüd oli eriti tore, sest keegi ei kiirustanud edasi liikuma. Sain mõneks ajaks "Truust valvurist" isu täis imetletud. Kind of.
 Mulle meeldis veel hullult see sürrealistlik animeeritud film. "The Glass Harmonica" oli nimi. Loved it. Ma võiksin sellist teemat terve päev vaadata. I love that shit. Kodus olen avastanud rohkem Eesti joonisfilme. Näiteks "Tuukrid vihmas", "Maraton" ja "Krokodill". Veidrad animeeritud filmid on ühed mu lemmik asjad üldse. Mida rohkem kordi ma enda ette "wtf" sosistan, seda parem. Silmad säravad ja suu on kõrvuni. Just fuck me up with that weird shit, bruh.
 Anu Põdra "Kõnepult" oli ka dope. Feel'isin täiega. "Haprus on vaprus" on üldse ilus näituse nimi. Mul on alati peale kaasaegse kunsti näituse külastamist tunne, et kõik on võimalik ja okei. Täpselt sellist õlale patsutust mul nagu vaja ongi. Miski ei ütle "kõik on võimalik" nagu tühjas saalis põrandal olev köis, mille kõrval on silt töö nime ja autoriga. Nii tobe. Ma jumaldan seda. Ma pean vähem mõtlema.
 Peale KUMU vaatasin veel parte ja läksin kohvitama. Hullult mõnus oli. Meeldisin endale nii väga, et vedasin kohe koju ka. Praegu mõtlen, et äkki meeldib mulle nii väga endaga kohtingutel käia, kuna see ei nõua rääkimist. Kas ma olen tegelt ka nii laisk, et ei viitsi oma suud rääkimiseks liigutada? Jah. Aga see on täiesti okei! Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. So when you think about it, siis olen ma lihtsalt üks kamakas kulda. Ma olen päris suurepärane. Self-love at its finest. Kõik saab korda.
 Mu blogi poolt saab veel hääletada! Link on SIIN ja mu blogi leiab eluliste blogide nimekirjast, kus olen kõige viimane. Aitäh kõigile, kes juba hääletanud on!
 Thank you, come again

shitshow II

Oh man, eelmisel nädalal kirjutatud shitshow jätkub ja päris epic levelil. Ma olen vahelduva eduga iga päev millegi pärast vesistanud ja mul nagu puuduks selle üle igasugune kontroll. (Püüdsin seda kirjutada sellise tooniga, mis annaks mõista, et mul on sellest kopp täiega ees. Ma ei tea kas tuli välja.) Nädal tagasi siis käisin lõpuks psühholoogil ja ülla-ülla - ma olen jälle depressiivses seisundis. Fucking woo-hoo! Natuke üllatunud olin, et kohe nii pahasti. Teadsin, et mul on raske, aga ei saanud aru, et päris sellisel tasemel. Küsiti üle ega ma antidepressante ei taha. Keeldusin viisakalt ja jään rahusti juurde.
 Rahusti kulus kohe koju jõudes ära ka, sest ma sain päris eepilise paanikahoo kui püüdsin emale seletada seda, mis psühholoog mulle seletas. Ugh, mondays, am i right? Aga selle päeva võit oli see, et ma käisin üksinda kohvikus, kus ma varem käinud pole ja ärevus ei tapnudki mind ära. Jäin täitsa ellu. Tellisin kohvi ja kirjutasin. Tore võit.
 Teisipäevast kuni neljapäevani olin maal. Sain juuksurit ka mängida vahepeal. Olin oma oskustes kohutavalt ebakindel, aga ma sain üllatavalt hästi hakkama. CV-le on vast veel vara "meestejuuksur" lisada, aga täitsa kuum oli. Yeah boi. Olin üleüldse vist rahulikum kui kodus oleks olnud, kuigi vahepeal pidin ikkagi vesistama. Emal käis vahepeal ka kodus kiirabi, sest vererõhk oli lampi lakke löönud ja süda peksis. Fucking fabulous. Kiirabi ütles, et see on ilmselt muretsemisest ja stressist. Põhimõtteliselt nagu "pls chill".
 Kolmapäeval oli isal siis kell 9 hommikul 6 tundi kestev operatsioon. Läks hästi. Arst oli rahul. Ema oli õnnelik. Ma nutsin.
 Reedel käisin peol. Oli mingit väljaelamist vaja, nii et jõin õlut ja tantsisin lihased valusaks. Pool 9 hommikul jõudsin koju magama. Imestan, et vastu pidasin. Tore oli. Nüüd ei kutsu enam tükk aega välja vist. Võib-olla pean end mingi hetk sundima, et päris lolliks ei läheks. Eks näis. Ema käis, sel ajal kui ma kodus end välja magasin, isa vaatamas. Helistas linnas veel täielikus šokis olles. Isa oli väga segast juttu ajanud ja ei saanud eriti üldse aru mis toimub. Lisaks sellele oli ta kõne kuidagi häiritud ja ema tuvastas oma "ema meeltega" palaviku, millele õed suhteliselt pohhuistlikult reageerisid. Palusid emal rahuneda. Kujutan ette, et emal olid need pöörased silmad, mida ta vahel klienditeenindajatele ka teeb, kui millestki aru ei saa ja ma siis vabandama pean. Isa jalad olid sinised olnud. Korralik Avatari koib kohe ema jutu järgi. See olevat normaalne olnud.
 Pühapäeval läksime siis koos. Viisin ema enne minekut mõnnale emadepäeva lõunale ja siis läksime seda sinijalgset härrat vaatama. Mu ärevus oli laes. Läbi lae tegelikult. Võtsin endale haigla peldikus hetke rahustit võtta ja 5 korda sügavalt sisse-välja hingata. Ema eelneval päeval räägitud jutt polnud ka üldse julgustav lisaks lihtsalt see haigla vibe. Raske oli.
 Ma ei tundnud nagu isa ära eriti. Ta oli nii kahvatu ja mu vastu armas. Naljatasin seal, et nutma ei hakkaks. Ta kuulmine või tähelepanuvõime oleks justkui halvemaks läinud, aga samas oli tal 38,4 palavik, mida seekord ema ei tuvastanudki, aga õed tõmbasid kraadiklaasilt sellise tulemuse. Ema tegi neid pööraseid silmi jälle ja hakkas siis ohkima, et järelikult oli eelmine päev 40 palavik olnud. Oh mom... she's probably right. Istusime siis seal natuke. Isal olid jalgadelt sidemed võetud ja oli näha sisselõike kohti, kust siis veresooni või veene vahetati. Päris jõhker oli. Jalad olid nagu õhupallid. Polnud üldse nii sinised kui ema jutu järgi aru oli saada. Äkki oli see alla ka läinud. Who knows. Ema oli igatahes rõõmus, sest isa oli sel päeval palju paremas seisus kui eelneval. Istus jalad voodi äärelt maas, lahendas ristsõnu, rääkis juttu ja näitas kõiki juhtmeid, mis ta küljes veel olid. Hoidsin terve see aeg nuttu tagasi. Eriti raske oli siis kui ta nõudis, et saaks tulla meid liftini saatma. Tuli ka oma badass ratastega tugiraamiga. Embasime ja lehvitasime seni, kuni liftiuksed sulgusid. Hoidsin ikka veel nuttu tagasi, tehes nalja sellest, et me peame kohe oma elutoaseinad üle värvima, sest need on täpselt sama värvi nagu haigla seinad (true btw). Ema säras. Läksime külmutatud jogurtit sööma.
 Nädalaga selgus siis, et isal läks opp hästi, praeguseks on liikunud intensiivpalatist juba tavapalatisse, tal on küll ikka veel palavik, aga ilmselt läheb ikka paremaks. Ema on max stressis. Ma olen jälle mingis debiilses depressiivses seisundis and apparently I love crying now... oh man. Bonni on ikkagi cool. Oraval läheb ka hästi, aga ta veepudel lekib kuidagi imelikult, nii et selle peab ära vahetama. Et noh palun hääletage mu depressiooniblogi poolt ja hoidkem kõva ikka jne. LINK on ikka see sama ja noh... it get's better and then way worse and then a lil better again. Ma tegelen seni distraction'ina oma ärevusega ja koristan. Oeh kui awkward lõpp.
 Thank you, come again.

shitshow

 Kui ma viimati kirjutasin sellest, et mu isal käis kiirabi ja kõik oli full shitshow, siis oh boy, it got worse. Sealt edasi järgmise nädala algul selgus, et mu isal oli insult. Ma ei tea siiani miks kiirabi seda insuldiks ei kuulutanud ja teda kohe haiglasse ei viinud. Perearst tegi EKG ja analüüsid ning käskis isal kohe EMO-sse minna. Okei, mitte päris kohe. Neljapäeval oli insult, reedel keeldus perearst vastu võtmast. Alles esmaspäeval sai isa jälle arsti juurde, aga analüüside tulemused jõudsid kolmapäeval. Õnneks oli ta sel päeval juba ise Ravi tänaval teise arsti juures ja EMO polnud teab mis kaugel, aga ikkagi! See kuidas kiirabi insulti ei tuvastanud käib mul endiselt täiesti üle pea. Peale EMO uuringuid pandi ta kohe intensiivi, kus ta siis kuni reedeni oli. Nädalavahetuseks lasti tavapalatisse. Ema ja tädi käisid vaatamas, ma olin läkastav tõbine, ei tohtinud minna. Teisipäeval (2. mai) otsustati saata koju operatsiooni ootama ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 10. mail on tal südameveresoonte operatsioon (kui ma seda nüüd õigesti nimetan, idk). Me kõik kardame salaja.
 Samal ajal kui isa haiglas oli, siis jätkasime emaga suurpuhastust. Kui keegi oskaks mulle öelda kuidas ma bussiga sõites 10 kotitäit vanu riideid saaks H&M-i ära viia, siis oleks eriti timm. Vähemalt kapid sai tühjemaks ja kõik tundub vähemalt selle võrra natukene vähem lootusetu. Pean enda kapi ülemise riiuli ka ära sorteerima. Teeks kohe, aga mul on vanade riietega kilekotid ees. Oeh. Kohati on selline tunne, et viskaks lihtsalt kõik ära. See suurpuhastus on nii muserdav, sest ma tundun olevat ainus, kes seda nii väga teha tahab. Ja kõik seisab! Ainult nädalavahetustel toimub midagi, aga siis ka üle kivide ja kändude. Viskab sellist kaitsvat karjumist aegajalt nagu keegi ähvardaks pidevalt. "No, dude, ma küsisin kas ma tohin need vanad sussid ära visata, ära võta isiklikult." I just wanna get it done. Mul on mingeid ekstreemseid distraction'eid vaja, et ma emotsionaalselt täiesti koost ei laguneks. Ma ei tea tegelikult täpselt kuidas ma end isaga toimunu pärast tunnen, mida on vist fucked up öelda. Don't get me wrong, ma pole õnnelik, et tal insult oli. See oli lihtsalt hea tunne kui keegi mu peale ei karjunud paar päeva. Ma tunnen end kohutavalt ükskõik kuidaspidi ma sellest mõtlen. Ühest küljest ei peaks keegi elama nii närvilises keskkonnas, kus juba see, kui kööki astud võib probleemi tekitada. Teisalt on ta mu isa and I feel like shit. Ma pean välja kolima.
 Megad distraction'id... Ma olen rohkem kirjutanud. Teinud nagu päeviku stiilis sissekandeid. Tegelikult rohkem nagu oldschool blogipostitused but less lame. Tegelikult ikkagi suht lame. Tunnen end päris hästi peale kirjutamist alati. Kuidagi ikka ununeb ära selline asi vahel. Hei, Kärol, kirjuta endale oma tunnetest vahel. It's okay.
 Joonistan ka veel. Paar päeva tagasi tõmbasin vesivärvid ka jälle välja. Joonistasin kaktuse. Potikaktuse. Kaktuse potis. Ma ei vihanud seda. Päris armas tuli. Rohkem sirgeldan ikkagi pastakaga mingeid kujusid ja nägusid. Ma ei tea mis mind õnnelikuks teeb veel.
 Laua peal istub õmblusmasin. Mul on nii palju plaane ja mõtteid, mida sellega teha. Kõik on lõigete taga. Ma olen lõigetes kohutav ja emal pole aega olnud aidata. Very stressful. Näpud sügelevad hirmsasti. Ma ei tea mida endaga teha.
 Ilmad on vähemalt jälle päris ilusad. Loodan, et kõik äkilised lumesajud jäid aprillikuusse. Ma ei üllatuks kui veel lund maha tuleks, aga loodan, et on kõik. No vähemalt nii seitsmeks kuuks.
 See hääletamise asi on ka veel... asi. Minu jaoks on hullult imelik seda üldse kuskil nii promoda, aga hei, testime mu ärevuse piire. Visake äkki üks hääl, lingil, mille leiate SIIT ja minu blogi on viimane eluliste blogide listis. He-he, iga korraga muutub see "pls vote for me" asi EBAmugavamaks. Ayyy lmao. Kui ma võidan, siis ütlen oma tänukõnes, et see võit oli nii EBAreaalne. Tegelikult ongi, sest ma olen Mallukaga samas kategoorias lol... Suur aitäh neile, kes hääletavad tho!
 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 7

Elu toodab viimasel ajal nii palju sitta, et ma saaks ainult vinguda ja ahastusest nutta, aga see oleks kuidagi niru ju. Õnneks unenäod on ikka piisavalt veidrad.

 Mõni öö tagasi nägin unes, et käisin veel oma vanas koolis. Tundus vähemalt, et õppisin seal. Võib-olla korraldasin lihtsalt mingit üritust ja jooksin vanade klassikaaslastega kokku. Who knows?! Igatahes mingi kontsert oli tulemas, mille jaoks me aulat ja aula esist valmis sättisime. Ettevalmistustega aulasse jõudes nägime, et meie poole tuleb ei keegi muu kui Ariana Grande. Tal oli ikka hullult kõrge hobusesaba ja siis see tukk ka. Ta oli ise päris lühike. Küsis kas me tahaksime temaga natuke puhata. Vaatasime kordamööda üksteisele otsa ja kuidagi pooleldi õlgu kehitades olime nõus. Teised 2 vana klassiõde fangirlisid värisedes, mul oli pohhuj (päris realistlik). Istusime aula laval ja Ariana rääkis oma reisist siia ja kurtis mingite inimeste üle. Temaga oli täitsa tore rääkida. Tundus mõistlik inimene. Ühel hetkel lajatas ta täitsa niisama, et tal on kokaiini sõltuvus ja kohe peale tänast esinemist peab ta ravile sõitma. Kõik olevat selleks juba organiseeritud olnud. Fangirlivad kaaslased vist ei saanud täpselt ta ülestunnistusest aru, särasid vaikselt edasi. Minul hakkas ebamugav. Ma ei oska selliste suurte ja ootamatute ülestunnistustega hakkama saada. Eriti vist veel nunnu Ariana Grande poolt. Nii ma siis ütlesin: "Hey i really like that meme where you're like really anxious at a party. I can really relate to that." Sellele järgnes Ariana "bitch, really?" pilk ja awkward vaikus. Kirusin end mõttes. Teine tunnistab oma kokaiinisõltuvust ja kurdab kui raske tal on ja ma hakkan talle memedest rääkima. Really? REALLY?! See hetk sai kuidagi mööda ja me otsustasime jalutama minna. Imestasin, et temaga polnud mingeid turvamehi. Mainisin seda talle ka. Ta kehitas õlgu ja ütles, et nad hoiavad asjadel silma peal natuke kaugemalt, sest tal on muidu imelik. Fair enough. Jalutasime ja edasist vestlust ma ei mäleta. The end. Fin. Ärkasin üles. What the fuck was that? 

 Üks tore uni oli veel see ka, et pidin kuskil kutsikaid hoidma. Nõustusin internetis pakutud tööotsaga, ei küsinud kui kaua, kui vanad kutsikad on ja kui palju neid on. Ei küsinud mis koera kutsikad on (ausaltöeldes mind päriselt ka ei huvita, lihtsalt anna kutsikad ja ma hoian) ja kas ma üldse mingit palka ka saan või mis üldse toimub. Läksin kohale. Mulle tuli mingi muhe teksatunkedes kiilanev mees vastu ja viipas, et väravast sisse läheksin. Läksin. Natukese aja pärast läks maja uks lahti ja kostus müdinat. Dogs. Majast ja peremehe selja taha jäänud künka tagant jooksis välja trobikond Corgi kutsikaid. Nad kõik nägid välja nii rõõmsad ja naljakad. Sulgesin värava ja langesin põlvili. Mattusin kutsikate alla. The end. Fin. Ärkasin üleni higisena, padi oli nii näos, et ei saanud hingata. Ma loodan siiralt, et ma surin päriselt korraks ära ja nägin oma taevast. Nii ilus oli. Nii pehme oli. Tahan veel. 

 Üks öö nägin unes, et mu tšintšilja sai pojad ja neid oli terve puuri ümbrus täis. Nad olid põrandal ja igalpool. Ma lihtsalt korjasin neid kokku ja püüdsin samal ajal emale helistada, kuna ei teadnud mida teha. Neid tuli kappide alt välja. Metsik. Ühel oli kõht lõhki, soolikad pooleldi väljas, aga ta veel elas ja liigutas. Ma olin nii hädas ja pooleldi paanikas, et ärkasin üles. Käisin igaksjuhuks kontrollimas ka, et ega mu oraval mõnda poega ei paista olevat. Ei olnud. Kõik oli korras. Aga uni oli imelik. The end. Fin.
 Et noh, don't give up on your dreams, go to sleep.
 Aga enne kui magama lähete... Osalen sel aastal Eesti Blogiauhindade jagamisel ja täiega cool oleks kui te minu poolt ka hääletaksite. Why not, right? Link on SIIN ja mu blogi leiate eluliste blogide kategooriast, olen seal kõige viimane. Üks hääl on üks patsutus õlale. Rohkem ei julge paludagi. Aitäh! :)
Thank you, come again.