shitshow II

Oh man, eelmisel nädalal kirjutatud shitshow jätkub ja päris epic levelil. Ma olen vahelduva eduga iga päev millegi pärast vesistanud ja mul nagu puuduks selle üle igasugune kontroll. (Püüdsin seda kirjutada sellise tooniga, mis annaks mõista, et mul on sellest kopp täiega ees. Ma ei tea kas tuli välja.) Nädal tagasi siis käisin lõpuks psühholoogil ja ülla-ülla - ma olen jälle depressiivses seisundis. Fucking woo-hoo! Natuke üllatunud olin, et kohe nii pahasti. Teadsin, et mul on raske, aga ei saanud aru, et päris sellisel tasemel. Küsiti üle ega ma antidepressante ei taha. Keeldusin viisakalt ja jään rahusti juurde.
 Rahusti kulus kohe koju jõudes ära ka, sest ma sain päris eepilise paanikahoo kui püüdsin emale seletada seda, mis psühholoog mulle seletas. Ugh, mondays, am i right? Aga selle päeva võit oli see, et ma käisin üksinda kohvikus, kus ma varem käinud pole ja ärevus ei tapnudki mind ära. Jäin täitsa ellu. Tellisin kohvi ja kirjutasin. Tore võit.
 Teisipäevast kuni neljapäevani olin maal. Sain juuksurit ka mängida vahepeal. Olin oma oskustes kohutavalt ebakindel, aga ma sain üllatavalt hästi hakkama. CV-le on vast veel vara "meestejuuksur" lisada, aga täitsa kuum oli. Yeah boi. Olin üleüldse vist rahulikum kui kodus oleks olnud, kuigi vahepeal pidin ikkagi vesistama. Emal käis vahepeal ka kodus kiirabi, sest vererõhk oli lampi lakke löönud ja süda peksis. Fucking fabulous. Kiirabi ütles, et see on ilmselt muretsemisest ja stressist. Põhimõtteliselt nagu "pls chill".
 Kolmapäeval oli isal siis kell 9 hommikul 6 tundi kestev operatsioon. Läks hästi. Arst oli rahul. Ema oli õnnelik. Ma nutsin.
 Reedel käisin peol. Oli mingit väljaelamist vaja, nii et jõin õlut ja tantsisin lihased valusaks. Pool 9 hommikul jõudsin koju magama. Imestan, et vastu pidasin. Tore oli. Nüüd ei kutsu enam tükk aega välja vist. Võib-olla pean end mingi hetk sundima, et päris lolliks ei läheks. Eks näis. Ema käis, sel ajal kui ma kodus end välja magasin, isa vaatamas. Helistas linnas veel täielikus šokis olles. Isa oli väga segast juttu ajanud ja ei saanud eriti üldse aru mis toimub. Lisaks sellele oli ta kõne kuidagi häiritud ja ema tuvastas oma "ema meeltega" palaviku, millele õed suhteliselt pohhuistlikult reageerisid. Palusid emal rahuneda. Kujutan ette, et emal olid need pöörased silmad, mida ta vahel klienditeenindajatele ka teeb, kui millestki aru ei saa ja ma siis vabandama pean. Isa jalad olid sinised olnud. Korralik Avatari koib kohe ema jutu järgi. See olevat normaalne olnud.
 Pühapäeval läksime siis koos. Viisin ema enne minekut mõnnale emadepäeva lõunale ja siis läksime seda sinijalgset härrat vaatama. Mu ärevus oli laes. Läbi lae tegelikult. Võtsin endale haigla peldikus hetke rahustit võtta ja 5 korda sügavalt sisse-välja hingata. Ema eelneval päeval räägitud jutt polnud ka üldse julgustav lisaks lihtsalt see haigla vibe. Raske oli.
 Ma ei tundnud nagu isa ära eriti. Ta oli nii kahvatu ja mu vastu armas. Naljatasin seal, et nutma ei hakkaks. Ta kuulmine või tähelepanuvõime oleks justkui halvemaks läinud, aga samas oli tal 38,4 palavik, mida seekord ema ei tuvastanudki, aga õed tõmbasid kraadiklaasilt sellise tulemuse. Ema tegi neid pööraseid silmi jälle ja hakkas siis ohkima, et järelikult oli eelmine päev 40 palavik olnud. Oh mom... she's probably right. Istusime siis seal natuke. Isal olid jalgadelt sidemed võetud ja oli näha sisselõike kohti, kust siis veresooni või veene vahetati. Päris jõhker oli. Jalad olid nagu õhupallid. Polnud üldse nii sinised kui ema jutu järgi aru oli saada. Äkki oli see alla ka läinud. Who knows. Ema oli igatahes rõõmus, sest isa oli sel päeval palju paremas seisus kui eelneval. Istus jalad voodi äärelt maas, lahendas ristsõnu, rääkis juttu ja näitas kõiki juhtmeid, mis ta küljes veel olid. Hoidsin terve see aeg nuttu tagasi. Eriti raske oli siis kui ta nõudis, et saaks tulla meid liftini saatma. Tuli ka oma badass ratastega tugiraamiga. Embasime ja lehvitasime seni, kuni liftiuksed sulgusid. Hoidsin ikka veel nuttu tagasi, tehes nalja sellest, et me peame kohe oma elutoaseinad üle värvima, sest need on täpselt sama värvi nagu haigla seinad (true btw). Ema säras. Läksime külmutatud jogurtit sööma.
 Nädalaga selgus siis, et isal läks opp hästi, praeguseks on liikunud intensiivpalatist juba tavapalatisse, tal on küll ikka veel palavik, aga ilmselt läheb ikka paremaks. Ema on max stressis. Ma olen jälle mingis debiilses depressiivses seisundis and apparently I love crying now... oh man. Bonni on ikkagi cool. Oraval läheb ka hästi, aga ta veepudel lekib kuidagi imelikult, nii et selle peab ära vahetama. Et noh palun hääletage mu depressiooniblogi poolt ja hoidkem kõva ikka jne. LINK on ikka see sama ja noh... it get's better and then way worse and then a lil better again. Ma tegelen seni distraction'ina oma ärevusega ja koristan. Oeh kui awkward lõpp.
 Thank you, come again.