this is what dreams are made of: vol 7

Elu toodab viimasel ajal nii palju sitta, et ma saaks ainult vinguda ja ahastusest nutta, aga see oleks kuidagi niru ju. Õnneks unenäod on ikka piisavalt veidrad.

 Mõni öö tagasi nägin unes, et käisin veel oma vanas koolis. Tundus vähemalt, et õppisin seal. Võib-olla korraldasin lihtsalt mingit üritust ja jooksin vanade klassikaaslastega kokku. Who knows?! Igatahes mingi kontsert oli tulemas, mille jaoks me aulat ja aula esist valmis sättisime. Ettevalmistustega aulasse jõudes nägime, et meie poole tuleb ei keegi muu kui Ariana Grande. Tal oli ikka hullult kõrge hobusesaba ja siis see tukk ka. Ta oli ise päris lühike. Küsis kas me tahaksime temaga natuke puhata. Vaatasime kordamööda üksteisele otsa ja kuidagi pooleldi õlgu kehitades olime nõus. Teised 2 vana klassiõde fangirlisid värisedes, mul oli pohhuj (päris realistlik). Istusime aula laval ja Ariana rääkis oma reisist siia ja kurtis mingite inimeste üle. Temaga oli täitsa tore rääkida. Tundus mõistlik inimene. Ühel hetkel lajatas ta täitsa niisama, et tal on kokaiini sõltuvus ja kohe peale tänast esinemist peab ta ravile sõitma. Kõik olevat selleks juba organiseeritud olnud. Fangirlivad kaaslased vist ei saanud täpselt ta ülestunnistusest aru, särasid vaikselt edasi. Minul hakkas ebamugav. Ma ei oska selliste suurte ja ootamatute ülestunnistustega hakkama saada. Eriti vist veel nunnu Ariana Grande poolt. Nii ma siis ütlesin: "Hey i really like that meme where you're like really anxious at a party. I can really relate to that." Sellele järgnes Ariana "bitch, really?" pilk ja awkward vaikus. Kirusin end mõttes. Teine tunnistab oma kokaiinisõltuvust ja kurdab kui raske tal on ja ma hakkan talle memedest rääkima. Really? REALLY?! See hetk sai kuidagi mööda ja me otsustasime jalutama minna. Imestasin, et temaga polnud mingeid turvamehi. Mainisin seda talle ka. Ta kehitas õlgu ja ütles, et nad hoiavad asjadel silma peal natuke kaugemalt, sest tal on muidu imelik. Fair enough. Jalutasime ja edasist vestlust ma ei mäleta. The end. Fin. Ärkasin üles. What the fuck was that? 

 Üks tore uni oli veel see ka, et pidin kuskil kutsikaid hoidma. Nõustusin internetis pakutud tööotsaga, ei küsinud kui kaua, kui vanad kutsikad on ja kui palju neid on. Ei küsinud mis koera kutsikad on (ausaltöeldes mind päriselt ka ei huvita, lihtsalt anna kutsikad ja ma hoian) ja kas ma üldse mingit palka ka saan või mis üldse toimub. Läksin kohale. Mulle tuli mingi muhe teksatunkedes kiilanev mees vastu ja viipas, et väravast sisse läheksin. Läksin. Natukese aja pärast läks maja uks lahti ja kostus müdinat. Dogs. Majast ja peremehe selja taha jäänud künka tagant jooksis välja trobikond Corgi kutsikaid. Nad kõik nägid välja nii rõõmsad ja naljakad. Sulgesin värava ja langesin põlvili. Mattusin kutsikate alla. The end. Fin. Ärkasin üleni higisena, padi oli nii näos, et ei saanud hingata. Ma loodan siiralt, et ma surin päriselt korraks ära ja nägin oma taevast. Nii ilus oli. Nii pehme oli. Tahan veel. 

 Üks öö nägin unes, et mu tšintšilja sai pojad ja neid oli terve puuri ümbrus täis. Nad olid põrandal ja igalpool. Ma lihtsalt korjasin neid kokku ja püüdsin samal ajal emale helistada, kuna ei teadnud mida teha. Neid tuli kappide alt välja. Metsik. Ühel oli kõht lõhki, soolikad pooleldi väljas, aga ta veel elas ja liigutas. Ma olin nii hädas ja pooleldi paanikas, et ärkasin üles. Käisin igaksjuhuks kontrollimas ka, et ega mu oraval mõnda poega ei paista olevat. Ei olnud. Kõik oli korras. Aga uni oli imelik. The end. Fin.
 Et noh, don't give up on your dreams, go to sleep.
 Aga enne kui magama lähete... Osalen sel aastal Eesti Blogiauhindade jagamisel ja täiega cool oleks kui te minu poolt ka hääletaksite. Why not, right? Link on SIIN ja mu blogi leiate eluliste blogide kategooriast, olen seal kõige viimane. Üks hääl on üks patsutus õlale. Rohkem ei julge paludagi. Aitäh! :)
Thank you, come again.