shitshow

 Kui ma viimati kirjutasin sellest, et mu isal käis kiirabi ja kõik oli full shitshow, siis oh boy, it got worse. Sealt edasi järgmise nädala algul selgus, et mu isal oli insult. Ma ei tea siiani miks kiirabi seda insuldiks ei kuulutanud ja teda kohe haiglasse ei viinud. Perearst tegi EKG ja analüüsid ning käskis isal kohe EMO-sse minna. Okei, mitte päris kohe. Neljapäeval oli insult, reedel keeldus perearst vastu võtmast. Alles esmaspäeval sai isa jälle arsti juurde, aga analüüside tulemused jõudsid kolmapäeval. Õnneks oli ta sel päeval juba ise Ravi tänaval teise arsti juures ja EMO polnud teab mis kaugel, aga ikkagi! See kuidas kiirabi insulti ei tuvastanud käib mul endiselt täiesti üle pea. Peale EMO uuringuid pandi ta kohe intensiivi, kus ta siis kuni reedeni oli. Nädalavahetuseks lasti tavapalatisse. Ema ja tädi käisid vaatamas, ma olin läkastav tõbine, ei tohtinud minna. Teisipäeval (2. mai) otsustati saata koju operatsiooni ootama ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis 10. mail on tal südameveresoonte operatsioon (kui ma seda nüüd õigesti nimetan, idk). Me kõik kardame salaja.
 Samal ajal kui isa haiglas oli, siis jätkasime emaga suurpuhastust. Kui keegi oskaks mulle öelda kuidas ma bussiga sõites 10 kotitäit vanu riideid saaks H&M-i ära viia, siis oleks eriti timm. Vähemalt kapid sai tühjemaks ja kõik tundub vähemalt selle võrra natukene vähem lootusetu. Pean enda kapi ülemise riiuli ka ära sorteerima. Teeks kohe, aga mul on vanade riietega kilekotid ees. Oeh. Kohati on selline tunne, et viskaks lihtsalt kõik ära. See suurpuhastus on nii muserdav, sest ma tundun olevat ainus, kes seda nii väga teha tahab. Ja kõik seisab! Ainult nädalavahetustel toimub midagi, aga siis ka üle kivide ja kändude. Viskab sellist kaitsvat karjumist aegajalt nagu keegi ähvardaks pidevalt. "No, dude, ma küsisin kas ma tohin need vanad sussid ära visata, ära võta isiklikult." I just wanna get it done. Mul on mingeid ekstreemseid distraction'eid vaja, et ma emotsionaalselt täiesti koost ei laguneks. Ma ei tea tegelikult täpselt kuidas ma end isaga toimunu pärast tunnen, mida on vist fucked up öelda. Don't get me wrong, ma pole õnnelik, et tal insult oli. See oli lihtsalt hea tunne kui keegi mu peale ei karjunud paar päeva. Ma tunnen end kohutavalt ükskõik kuidaspidi ma sellest mõtlen. Ühest küljest ei peaks keegi elama nii närvilises keskkonnas, kus juba see, kui kööki astud võib probleemi tekitada. Teisalt on ta mu isa and I feel like shit. Ma pean välja kolima.
 Megad distraction'id... Ma olen rohkem kirjutanud. Teinud nagu päeviku stiilis sissekandeid. Tegelikult rohkem nagu oldschool blogipostitused but less lame. Tegelikult ikkagi suht lame. Tunnen end päris hästi peale kirjutamist alati. Kuidagi ikka ununeb ära selline asi vahel. Hei, Kärol, kirjuta endale oma tunnetest vahel. It's okay.
 Joonistan ka veel. Paar päeva tagasi tõmbasin vesivärvid ka jälle välja. Joonistasin kaktuse. Potikaktuse. Kaktuse potis. Ma ei vihanud seda. Päris armas tuli. Rohkem sirgeldan ikkagi pastakaga mingeid kujusid ja nägusid. Ma ei tea mis mind õnnelikuks teeb veel.
 Laua peal istub õmblusmasin. Mul on nii palju plaane ja mõtteid, mida sellega teha. Kõik on lõigete taga. Ma olen lõigetes kohutav ja emal pole aega olnud aidata. Very stressful. Näpud sügelevad hirmsasti. Ma ei tea mida endaga teha.
 Ilmad on vähemalt jälle päris ilusad. Loodan, et kõik äkilised lumesajud jäid aprillikuusse. Ma ei üllatuks kui veel lund maha tuleks, aga loodan, et on kõik. No vähemalt nii seitsmeks kuuks.
 See hääletamise asi on ka veel... asi. Minu jaoks on hullult imelik seda üldse kuskil nii promoda, aga hei, testime mu ärevuse piire. Visake äkki üks hääl, lingil, mille leiate SIIT ja minu blogi on viimane eluliste blogide listis. He-he, iga korraga muutub see "pls vote for me" asi EBAmugavamaks. Ayyy lmao. Kui ma võidan, siis ütlen oma tänukõnes, et see võit oli nii EBAreaalne. Tegelikult ongi, sest ma olen Mallukaga samas kategoorias lol... Suur aitäh neile, kes hääletavad tho!
 Thank you, come again.