suht meh

Mu inspiratsioon on täiesti nullis. Ma ei oska midagi kirjutada, mul on vaevu ideid ja tahtmist joonistada ning ma teen kõige basic bitchimat meiki üldse. Ma ei tea mis toimub. Sügismasendus? Lihtlabane depressioon? Ma ei tea, aga mulle ei meeldi.

 Ma olen palju koristanud lootuses, et puhas tööruum annab töötahte. Vahetasin närilistel allapanu ära, pühkisin põrandaid, pesin pintsleid jne. Nothing. Mul on vaevu olnud tahtmist remondiga tegeleda. Esiku seinad on ikka kuidagi poolikult värvitud. Vannitoakapist pole veel haisugi ja esikusse pole veel laelampi ka üles saanud. Ma olen ikka uskumatult väsinud. Ma olen viimasel ajal rohkem linna vahet sõitnud, aga ma arvasin, et taastun sellest päeva või paariga. Praegu on selline tunne, et tahaks vähemalt 2 nädalat magada.

 Mu unegraafik läks vahepeal paigast ära. Ärkasin muidu iga hommik kuskil kella 9 paiku ja läksin magama natuke peale kella ühte, aga nüüd on kõik kuidagi veider. Lähen magama peale kahte, ärkan kell 4 või 5 hommikul üles, ega saa kohe uuesti magama jääda ja kui uuesti magama jään, siis ärkan peale ühtteist. Panin täna hommikul kella üheksaks äratuse, et saaksin varem liikuma. Lükkasin seda seni edasi, kuni kell näitas 10.35. Parem kui 11.35 I guess...

 Mõtlesin mõni päev tagasi, et äkki on mu eksistentsi point loomade keskel elada ja nende eest hoolitseda. Mul oleks mingi maja, kus oleks tuba või 2 pühendatud väikestele loomadele. Võib-olla igatsen ma lihtsalt oma unenägu sellest, kui ma kääbusküülikute alla mattusin. Lisaks sellele olen ma vaadanud magama jäädes videoid hamstritest. Võib-olla hakkan ma lolliks minema. Mind toob maa peale tagasi mõte sellest milline kaos valitses kui ma enamvähem kuu aega tagasi hamstriga koju tulin. Ma pean oma Disney printsessi unistusi ikka natuke maha suruma.

 Mu söögiisu on jätkuvalt küllaltki kõikuv. Kõvasti parem kui nädal tagasi, aga ikkagi tuleb ja läheb. Homme näen psühhiaatriõde ja räägin talle mis toimps. Kui päris aus olla, siis teeb see mind natuke ärevaks. Ta oli väga veendunud, et kõik saab titi-miti olema ja nahhuj ma kardan neid tablette üldse. Mu ärevus kisendab hirmust talle pettumust valmistada. Nii tobe. Nii uskumatult rumal, aga ma kardan talle rääkida kui halvasti ma end tundsin ja siis ei julenud helistada ka kui uuesti veerandi tableti peale läksin. Umbes samasugune hirm kui oli vanale vene keele õpetajale, kes armastas õpilasi mõnitada, öelda, et ma millestki aru ei saa. Nii tobe. Katsun end kuidagi kokku võtta homseks. Ehk kodunt välja saamine aitab.

 Teen nüüd omale keskpärase maniküüri ja püüan väriseva käega midagi joonistada. Head õhtut!

 Thank you, come again.

5.08.17 00:51

 Kuulan praegu väga igatsevat muusikat ja vahatan jalgu. Ma oleks seda võinud ka päeval teha, aga kõik olid nii närvilised, et mu energia ja tahe asju teha lihtsalt kadusid. Ma pole jätkuvalt leidnud mingit head tehnikat enda maha rahustamiseks seoses ema sünnipäevapeoga. Ma püüan sellele lihtsalt mitte mõelda. 

 Joonistasin täna ühe näo. Kulutasin sellele mõnusalt aega. Polnud tükk aega nii harilikupliiatsiga joonistanud. Rahustav oli. Sain väiksemaid vigu kas kustutada või veidi ümber teha. Pastakaga joonistades muutub tehtud "viga" lihtsalt osaks pildil. Mul on vahel sellega raske leppida. Visioon ütleb üht, aga vastu vaatab nüüd midagi teistsugust. Variandid on minna sellega kaasa või visata see nurka ja alustada uuesti. Pole minu jaoks nii rahustav, aga mulle meeldib see stiil rohkem. Pean õppima end lõdvaks laskma ja mitte ainult joonistades.

 Mu näonahk on selle nädalaga sama paanikasse läinud kui mina. Punased vistrikud põskedel karjuvad ja valutavad. Sain neid täna natuke rohkem maha rahustada, aga punetus on ikka seal. Püüdsin nahaarstile ka aja saada, aga ta on kuni kaheksandani puhkusel. Frustreeriv. Nii kaua pean mingit uut kreemi ootama. Tahaks vähemalt ühe asja korda saada ja vahepeal tunduski, et mu nahk ei sõdi enam minuga. Eksisin kahjuks. Egas midagi. 

 Korjasin eile kuskilt mingi pissu külmetuse. Kurk oli hommikul valus ja kuiv. Päeva jooksul ilmus platsi ka tilkuv nina. Seda oli veel vaja... Nagu ilma selleta juba piisavalt asju ei toimuks. Praegu jääb üle ainult loota, et see külmetus on piisavalt pissu, et mul homme enamvähem okei olla oleks. Peale meega teed ja paratsetamooli on kurgus palju parem tunne. Nina veel tilgub, aga vast läheb paremaks. Ma loodan vähemalt. Oeh, ma nii loodan.

 Ma vist peaksin nüüd vahatamist jätkama. Uni hakkab peale vajuma. Kui ma täna ei lõpeta, siis unustan seda homme raudselt teha. Või ei jää mul selleks lihtsalt aega. Mõlemal juhul näeb üks pooleldi vahatatud jalg veider välja. Kuigi mul on alati võimalik öelda, et see on mu artistlik väljenduslaad ja selle taga on tugev sõnum. Alati on see võimalus. 

 Thank you, come again.

unine pajatus

 Ma alustan sellest, et ärkasin täna kell 7 hommikul ja sõitsin varakult linna. Tagasi jõudsin poole üheksa aeg õhtul ja ma olen surmväsinud. Kirjutan praegu kuna tunneksin end hiljem halvasti kui seda ei teeks.

 Asju on juhtunud. Ma pole enam nii kindel kas need antidepressandid mulle sobivad. Need toimivad. Mu ärevus oli täiesti kontrolli all ja ma sain seltskonnas suhelda nagu normaalne inimene. Ma ei saanud isegi aru. Mulle pidi ütlema, et see juhtus. Pärast oli hullult hea tunne. Seest soe ja mõnus.

 Jõudis kätte aeg, mil pidin veerandilt tabletilt liikuma poole peale üle. Ootasin jälle, et õhtupoole on süda natuke paha, aga järgmine päev on jälle okei. Tuli välja, et eksisin. Ma tundsin end kohutavalt terve nädalavahetuse. Mu söögiisu lihtsalt haihtus, pea valutas, ajas iiveldama ja ma tundsin end nii nõrgana. Mu käed tundusid eriti kondised. Olin terve nädalavahetuse pikali voodis. Esmaspäeval otsustasin, et oleks targem tagasi veerandi tableti peale minna. Peale seda läks paremaks. Praegu olen täitsa elus. Ootan kannatamatult oma psühhiaatri aega, et arutada mis saab. Nüüd hakkab mulle juba tunduma, et mul läheb süda pahaks selle tabletiga juba täitsa lampi. Ma ei tea mis toimub.

 Remont toimub ka. Esiku lagi sai värvitud. Teeme nüüd seinad ühe halva valge kihiga üle ja paneme selle peale halli. Tundus kuidagi mõistlikum kui 50 kihti halli. Ma tahan juba riiulid üles saada, et saaks hoiukaste ostma minna. See tundub nii tore missioon olevat. Vahel imestan ise ka nende asjade üle, mis mind elevile ajavad.

 Keegi mu kunstinädala postitust mäletab? Rääkisin kuidas ma paari itaalia kunstikuga juttu tegin. Üks nendest kirjutab mulle ikka aegajalt. Tavaliselt superchill kunstijutt. Seekord tahab ta mind maalida. Kõlab nagu cool asi, aga siin on konks. Ta tahab aktimaali. So that's fun. Saatsin emale keset ta tööpäeva sõnumi "kuule üks itaalia kunstnik tahab mind oma aktimaali modelliks ja ma ilmselt nõustun. saad sa poest laktoosivaba piima tuua?". Ma ei hakka end tegelikult paljaks võtma. Ma saan aru küll, et kunst jne, aga mul on külm. Jääb ära. I don't know, make something up. Make my butt bigger. Don't draw my tail and forget my third nipple. Make me look human.

 Ma peaks rohkem raamatuid lugema. Peale oma viimast psühholoogia raamatut pole ma oma raamaturiiulist midagi sellist silmanud, mida hullult lugeda tahaks. Võtsin paar lühijuttude raamatut ette, et seda lugemise harjumust kuidagi omale jälle tekitama hakata, aga sellega läheb kaunis vaevaliselt. Loodan kuskilt mingit uut indu leida.

 Ma olen oma loomaaiaga nii rahul. Lõpuks on see sellises punktis, et ma saan selle keskel elamisest tunda rohkem rõõmu kui muret. Bonni on Zeusiga rahulikum, mis omakorda tähendab, et mu oravake on chillim. Bonni ja orav on ka koos hästi armsad. Ma ei saa veel aru kas mu orav tunnistab mu hamstrit kui teist elusolendit. Jätkan selle uurimist. Muidu on tore. Tuled koju ja kõik loomad on elevil. Nii armas.

 Sain täna teada, et catcall'ijad catcall'ivad ka siis kui kannad kahte suurt meestekampsunit. Ma vihkan elu. Good night!

 Thank you, come again.

29.07.17

Tulin üle pika aja jälle Kaerlasse maja ja koeri valvama. Koerad olid päris elevil. Kartsin, et noorem ei tunne mind enam äkki ära, aga tundis. Tuli mulle oma kolaka oksaga vastu ja vilises elevusest. Seekord ei proovinud sülle hüpata õnneks. Ma olin selleks täiesti valmis, aga mul on hea meel, et asi sinnani ei jõudnud. Ta on nii palju kasvanud. Või siis võrdlen ma teda mõttes Bonniga... Ma arvan, et ta on lihtsalt laiemaks muutunud. Ilus koer on. 

 Teine koer on hirmus viletsaks muutunud. Mu armas lapsepõlvesõber... Ta tagumised jalad vaevu kannavad ja teda peab treppidest üles ja alla aitama. Kahju on. Tahaks ta kuidagi lõbusamaks teha, aga ei tea kuidas. Raske on vaadata. Istun ja silitan teda hiljem garaažis. 

 Mul on raske oma remondituhinat välja lülitada kui ma kuskil käin. Tulin siia ja nägin katkist põrandat ning hakkasin kohe uurima miks see nii katki on läinud ja mille asemele peaks panema, et see enam ei juhtuks. Ma arvan, et see uudishimu pole ilmtingimata halb asi. Võib-olla on tulevikus vaja teada. Asi läheb hapuks, siis kui ma saan pahaseks, kuna see põrand terveks ei saa. Teiste remondi isiklikult võtmine ei tundu mõistlik.

 Kui ma suudan selle maailmaparandamise ja ehitusmehe poole endas välja lülitada, siis on mul täitsa mõnus olnud. Käisin koeri pildistamas. Mõned head pildid sain vist. Ei pööranud nii palju tähelepanu, tegelesin rohkem koeranoorukiga mängimisega. Peale seda veel grillisime emaga. Hästi soe õhtu on. Nii mõnus. Praegu kirjutan suure lahtise akna ees. Vaatan pilvi. Vahepeal moodustus pilvedest draakonipea. Nii ilus oli. Praegu on ritsikate sirinat kuulda ja kuskilt kaugemalt kostab vahepeal koerte haukumist. Mul on hea meel, et tulin.

 Hommikul on päris varajane äratus, et jõuaks bussile ja koju. Tahan oma Bonnit juba näha. Imelik tunne on minna teisi koeri hoidma nii, et enda oma kaasas pole. Kahju, et siinsed lontud teistega läbi ei saa. Bonnile meeldiks siin hullult ringi joosta. Mõtlen täitsa selle peale, et äkki lähen Bonniga homme mingit sellist kohta otsima, kus ma ta rihma otsast lahti jooksma saaksin lasta ega peaks muretsema, et ta plehku paneb. Varem sai nii karjääris käidud, aga ma ei tea kuidas seal enam on. Viimati käies tundusid liivamäed madalamad ja mingi töö oleks nagu käinud. Eks homme näeb kui ilma on. Pikema jalutuskäigu võlgnen ma Bonnile sellegipoolest.

 Esmaspäevast hakatakse vannituppa uusi plaate panema. Poolest vannitoast on juba vanad plaadid maha võetud, nii et tagasiteed enam pole. Ma olen päris elevil juba. Natuke vähem elevil olen enda köögi kraanikausis pesemise üle... Püüan nädala üle elada. Lõpptulemus peaks seda väärt olema.

 Thank you, come again.

another something

 Ma olen nii uskumatult väsinud. Mul oli tihe ja inimesterohke nädal ja ma ei suutnud täna midagi rääkida ega midagi teha. Lamasin voodis ja mängisin simsi. Nii surm oli olla. Siiani on tegelikult. Kõik mu lihased valutavad. Liiga palju igalpool käimist ja liiga vähe aega üksi olemiseks. Loodan, et homme suudan asjalikum olla.

 Käisin eelmine nädal arstide juures ja veetsin põhiliselt aega kodunt eemal. Avastasin enda jaoks uue galerii, mis mind naeratamas hoidis. Kui päris aus olla, siis tahaks tagasi minna, aga pileti hind on veits liiga rasvane, et iga nädal käima hakata. Tegemist oli Van Gogh ja Monet multimeedia näitusega, kus oli 360-kraadi su ümber ekraan, kus liikusid maalid ja taustaks mängis ilus muusika. See seletus ei suuda edasi anda kui ilus seal tegelikult oli. Olen rõõmus, et see üks kordki nähtud ja kogetud sai. See oli ilmselt mu nädala tipphetk ka.

 Käisin üle pika aja Jannuga ka jälle väljas ja oh boy mis seiklus see oli. Ma pole kunagi nii väljas käinud nii paljusid oma tuttavaid ühe õhtu jooksul näinud. Never. Vahel näen ehk üht tuttavat kuskil, aga 6 tuttavat ühe õhtu jooksul tundus kuidagi väga wild. Ma ei tea mis toimus. Paari inimest polnud aasta vähemalt näinud. Esimest korda üritati mulle läheneda pick-up line'iga: "Kus siin wc on?" See oli põnev. Kui härra oma seikluselt tagasi jõudis, siis tutvustas end ja tahtis hirmsasti jooki välja teha. Lisas ka, et leidis wc ilusti üles ja kõik läks hästi. Wonderful. Õhtu ise oli hirmus pikk. Tantsisin lihased valusaks (mis polnud raske, sest olen vormist väljas lol) ja naersin palju. Hullult tore oli. Loodaks teinekord sama cooli kogemust saada. Magama jõudsime natuke enne kuut hommikul ja pühapäev möödus vaikselt koju roomates.

 Loodan tuleva nädala jooksul oma toa korda saada, sest iga kord kui ma kuhugi lähen, lõppeb see kuidagi meeletu segadusega. Ilus oleks esiku lagi ka ära pesta ja värvida. Käisime emaga juba eelmine nädal ehituspoes möllamas ja ostsime riiulisüsteemid ära. Värvid on ka olemas. Tuleb lihtsalt tegutseda. Kuigi korter on praegu hirmus niiske ja ma ei kujuta ette kas see mõjutab kuidagi seda värvi ka... We shall see. Tahaksin veel vesivärvidega ka möllata see nädal. Tunnen, et peaksin.

 Mu karvastel lastel läheb hästi. Orav on oma uute puurikorrustega rahul ja vaatab vahepeal Zeusi rattas jooksmas. Zeus ei tea ikka kus ta on, mis ta on ja mis toimub, aga mul on kahtlane tunne, et ta hakkab aru saama kes mina olen. Võib-olla mulle ainult tundub. Who knows. Zeus on suurepärane. Panin ta majakesse täna puhast vatti ja mõtlesin, et ei hakka seda vana ära võtma. Kutt tiris selle vana vati ise oma majast välja. Nüüd ma tunnen, et ta mõistab minu segamini tuba oma puurist vaikselt hukka. Bonni on endiselt väga segaduses sellest mis asi Zeus on. Kui Zeus täna oma maja koristas, üritas Bonni läbi mu kirjutuslaua teda vaatama või nuusutama hüpata ja lõi oma pea ära so that's going great. Püüan teda õpetada, et ta ei hüppaks puuri poole, vaid istuks chillilt mu voodil ja vaataks. Eile läks sellega päris hästi, aga ta laulis terve see aeg. Tal on lihtsalt väga palju tundeid...

 Antidepressandid on veider kogemus. Ma olen seni ainult veerand tabletti võtnud ja mul on seda iiveldustunnet justkui juurde tulnud. Võtan natuke aega veel ilmselt veerand tabletti. Iseenesest peaksin see nädal juba poolele üle minema ja siis psühhiaatri õele rääkima kuidas end tunnen. Vaatan kuidas homme hommikul olla on.

 Thank you, come again.

it's september

 Ajad on imelikud olnud. Olen teinud asju, mis mind ennastki üllatavad. Silme eest läheks justkui mustaks ja järgmisel hetkel kui tagasi olen, siis olen teinud midagi, mis mind hirmutab ja ilmselt veel mõneks ajaks hirmutama jääbki ning ma pean lihtsalt kuidagi hakkama saama. Kõlab nagu oleksin kellegi tapnud. Hullult dramaatiline. Tegelikult lihtsalt igapäevased asjad.

 Zeusil läheb hästi. Teeb oma hamstri asju. Päeval põhiliselt magab, aga kui oma majast välja roomab siis on täiega käpp natuke aega süles istumisega. Oma rattas meeldib talle ka joosta. Ta on nii armas väike tegelane. Tal pole õrna aimugi mis toimub, kus ta on, mis ta on ja kes mina olen, aga ta on suurepärane.

 Kuidagi väga sürr, et suvi läbi sai. Kuidagi nii järsku. Oli ju? Alles käisin päikest võtmas ja grillimas. Fuck, alles olid jaanid! See suvi läks kuidagi eriti kiiresti ja ma ei tea kui valmis ma sügiseks tegelikult olen. Mul on selline tunne nagu peaks veel üks kuu suve olema. Mis seals ikka.

 Remondiga on päris hästi läinud. Otsustasime ikkagi emaga esiku ka nüüd korda teha. Põrandat ei hakka veel üles kiskuma, aga seinad teeks korda ja organiseeriks mingid riiulid ka, et asju paremini organiseerida. Ma ilmselt räägin emale oma remondiga seotud ideedest nii, et mul suu vahutab nagu oleksin marutaudis ja ta nõustub puhtalt hirmust. Vannituba ja elutuba pole ka veel päris valmis. Kogume veel hoogu, et diivanitele kattematerjali ostma minna. Tundub kuidagi hirmus ülesanne. Õigupoolest kogume me veel hoogu, et diivanid üldse ära mõõta. Kõik on kuidagi imelikult poolik, aga samas tahaks muudkui uusi seinu värvida.

 Ma pole kuskil kuu aega enam oma "joonistan iga päev midagi" lubadusest kinni pidanud. Olen nüüd istunud maha kui ma tõesti tahan midagi joonistada ja teen seda siis suunates kogu oma tähelepanu ainult sinna. Laisad joonised ei tundunud midagi head tegevat. Võib-olla pean sellest lubadusest nüüd teisiti mõtlema, et tunneksin, et sellest kasu on. Päris minema ei taha seda visata nagu. Võib-olla räägib harjumus.

 Leidsin lõpuks kuskilt oma munad ja hakkasin antidepressante võtma. Esimese tableti võtsin teisel septembril. Tahtsin esimesel võtta, aga pidin sel päeval kuskil olema ja kartsin kõrvalmõjusid. Esimese päeva õhtul oli ainsa kõrvaltoimena mul süda natuke paha. Peavalu või peapööritust õnneks polnud. Lihtsalt veits halb. Läksin tavalisest natuke varem magama. Ärkasin kell 5, jõin pool liitrit vett ja olin unetu. Istusin oma hamstriga, silitasin teda ja pakkusin talle snäkke. Lõpuks läksin jälle magama.

 Ma olen päris toredaid unenägusid näinud. Nagu päriselt toredaid. Selliseid julgustavaid. See on tore. Tunnen, et mul on seda viimasel ajal rohkem vaja ka olnud. Kordki on mu alateadvus minu vastu kena ega püüa mind ära tappa. That's nice. I like that. Thank you, brain.

 Ma ei oska praegu rohkem midagi rääkida. Asjad toimuvad, ma üllatan ennast ja püüan oma tehtud valikute ja nendest tekkinud ärevusega toime tulla. Tabletid vist aitavad. Kahju, et sinnani minema pidin, aga mis seals ikka. Ma ei saa igavesti ainult remonti tegema jääda.

 Thank you, come again.