Mu inspiratsioon on täiesti nullis. Ma ei oska midagi kirjutada, mul on vaevu ideid ja tahtmist joonistada ning ma teen kõige basic bitchimat meiki üldse. Ma ei tea mis toimub. Sügismasendus? Lihtlabane depressioon? Ma ei tea, aga mulle ei meeldi.
Ma olen palju koristanud lootuses, et puhas tööruum annab töötahte. Vahetasin närilistel allapanu ära, pühkisin põrandaid, pesin pintsleid jne. Nothing. Mul on vaevu olnud tahtmist remondiga tegeleda. Esiku seinad on ikka kuidagi poolikult värvitud. Vannitoakapist pole veel haisugi ja esikusse pole veel laelampi ka üles saanud. Ma olen ikka uskumatult väsinud. Ma olen viimasel ajal rohkem linna vahet sõitnud, aga ma arvasin, et taastun sellest päeva või paariga. Praegu on selline tunne, et tahaks vähemalt 2 nädalat magada.
Mu unegraafik läks vahepeal paigast ära. Ärkasin muidu iga hommik kuskil kella 9 paiku ja läksin magama natuke peale kella ühte, aga nüüd on kõik kuidagi veider. Lähen magama peale kahte, ärkan kell 4 või 5 hommikul üles, ega saa kohe uuesti magama jääda ja kui uuesti magama jään, siis ärkan peale ühtteist. Panin täna hommikul kella üheksaks äratuse, et saaksin varem liikuma. Lükkasin seda seni edasi, kuni kell näitas 10.35. Parem kui 11.35 I guess...
Mõtlesin mõni päev tagasi, et äkki on mu eksistentsi point loomade keskel elada ja nende eest hoolitseda. Mul oleks mingi maja, kus oleks tuba või 2 pühendatud väikestele loomadele. Võib-olla igatsen ma lihtsalt oma unenägu sellest, kui ma kääbusküülikute alla mattusin. Lisaks sellele olen ma vaadanud magama jäädes videoid hamstritest. Võib-olla hakkan ma lolliks minema. Mind toob maa peale tagasi mõte sellest milline kaos valitses kui ma enamvähem kuu aega tagasi hamstriga koju tulin. Ma pean oma Disney printsessi unistusi ikka natuke maha suruma.
Mu söögiisu on jätkuvalt küllaltki kõikuv. Kõvasti parem kui nädal tagasi, aga ikkagi tuleb ja läheb. Homme näen psühhiaatriõde ja räägin talle mis toimps. Kui päris aus olla, siis teeb see mind natuke ärevaks. Ta oli väga veendunud, et kõik saab titi-miti olema ja nahhuj ma kardan neid tablette üldse. Mu ärevus kisendab hirmust talle pettumust valmistada. Nii tobe. Nii uskumatult rumal, aga ma kardan talle rääkida kui halvasti ma end tundsin ja siis ei julenud helistada ka kui uuesti veerandi tableti peale läksin. Umbes samasugune hirm kui oli vanale vene keele õpetajale, kes armastas õpilasi mõnitada, öelda, et ma millestki aru ei saa. Nii tobe. Katsun end kuidagi kokku võtta homseks. Ehk kodunt välja saamine aitab.
Teen nüüd omale keskpärase maniküüri ja püüan väriseva käega midagi joonistada. Head õhtut!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar