Tulin üle pika aja jälle Kaerlasse maja ja koeri valvama. Koerad olid päris elevil. Kartsin, et noorem ei tunne mind enam äkki ära, aga tundis. Tuli mulle oma kolaka oksaga vastu ja vilises elevusest. Seekord ei proovinud sülle hüpata õnneks. Ma olin selleks täiesti valmis, aga mul on hea meel, et asi sinnani ei jõudnud. Ta on nii palju kasvanud. Või siis võrdlen ma teda mõttes Bonniga... Ma arvan, et ta on lihtsalt laiemaks muutunud. Ilus koer on.
Teine koer on hirmus viletsaks muutunud. Mu armas lapsepõlvesõber... Ta tagumised jalad vaevu kannavad ja teda peab treppidest üles ja alla aitama. Kahju on. Tahaks ta kuidagi lõbusamaks teha, aga ei tea kuidas. Raske on vaadata. Istun ja silitan teda hiljem garaažis.
Mul on raske oma remondituhinat välja lülitada kui ma kuskil käin. Tulin siia ja nägin katkist põrandat ning hakkasin kohe uurima miks see nii katki on läinud ja mille asemele peaks panema, et see enam ei juhtuks. Ma arvan, et see uudishimu pole ilmtingimata halb asi. Võib-olla on tulevikus vaja teada. Asi läheb hapuks, siis kui ma saan pahaseks, kuna see põrand terveks ei saa. Teiste remondi isiklikult võtmine ei tundu mõistlik.
Kui ma suudan selle maailmaparandamise ja ehitusmehe poole endas välja lülitada, siis on mul täitsa mõnus olnud. Käisin koeri pildistamas. Mõned head pildid sain vist. Ei pööranud nii palju tähelepanu, tegelesin rohkem koeranoorukiga mängimisega. Peale seda veel grillisime emaga. Hästi soe õhtu on. Nii mõnus. Praegu kirjutan suure lahtise akna ees. Vaatan pilvi. Vahepeal moodustus pilvedest draakonipea. Nii ilus oli. Praegu on ritsikate sirinat kuulda ja kuskilt kaugemalt kostab vahepeal koerte haukumist. Mul on hea meel, et tulin.
Hommikul on päris varajane äratus, et jõuaks bussile ja koju. Tahan oma Bonnit juba näha. Imelik tunne on minna teisi koeri hoidma nii, et enda oma kaasas pole. Kahju, et siinsed lontud teistega läbi ei saa. Bonnile meeldiks siin hullult ringi joosta. Mõtlen täitsa selle peale, et äkki lähen Bonniga homme mingit sellist kohta otsima, kus ma ta rihma otsast lahti jooksma saaksin lasta ega peaks muretsema, et ta plehku paneb. Varem sai nii karjääris käidud, aga ma ei tea kuidas seal enam on. Viimati käies tundusid liivamäed madalamad ja mingi töö oleks nagu käinud. Eks homme näeb kui ilma on. Pikema jalutuskäigu võlgnen ma Bonnile sellegipoolest.
Esmaspäevast hakatakse vannituppa uusi plaate panema. Poolest vannitoast on juba vanad plaadid maha võetud, nii et tagasiteed enam pole. Ma olen päris elevil juba. Natuke vähem elevil olen enda köögi kraanikausis pesemise üle... Püüan nädala üle elada. Lõpptulemus peaks seda väärt olema.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar