Ajad on imelikud olnud. Olen teinud asju, mis mind ennastki üllatavad. Silme eest läheks justkui mustaks ja järgmisel hetkel kui tagasi olen, siis olen teinud midagi, mis mind hirmutab ja ilmselt veel mõneks ajaks hirmutama jääbki ning ma pean lihtsalt kuidagi hakkama saama. Kõlab nagu oleksin kellegi tapnud. Hullult dramaatiline. Tegelikult lihtsalt igapäevased asjad.
Zeusil läheb hästi. Teeb oma hamstri asju. Päeval põhiliselt magab, aga kui oma majast välja roomab siis on täiega käpp natuke aega süles istumisega. Oma rattas meeldib talle ka joosta. Ta on nii armas väike tegelane. Tal pole õrna aimugi mis toimub, kus ta on, mis ta on ja kes mina olen, aga ta on suurepärane.
Kuidagi väga sürr, et suvi läbi sai. Kuidagi nii järsku. Oli ju? Alles käisin päikest võtmas ja grillimas. Fuck, alles olid jaanid! See suvi läks kuidagi eriti kiiresti ja ma ei tea kui valmis ma sügiseks tegelikult olen. Mul on selline tunne nagu peaks veel üks kuu suve olema. Mis seals ikka.
Remondiga on päris hästi läinud. Otsustasime ikkagi emaga esiku ka nüüd korda teha. Põrandat ei hakka veel üles kiskuma, aga seinad teeks korda ja organiseeriks mingid riiulid ka, et asju paremini organiseerida. Ma ilmselt räägin emale oma remondiga seotud ideedest nii, et mul suu vahutab nagu oleksin marutaudis ja ta nõustub puhtalt hirmust. Vannituba ja elutuba pole ka veel päris valmis. Kogume veel hoogu, et diivanitele kattematerjali ostma minna. Tundub kuidagi hirmus ülesanne. Õigupoolest kogume me veel hoogu, et diivanid üldse ära mõõta. Kõik on kuidagi imelikult poolik, aga samas tahaks muudkui uusi seinu värvida.
Ma pole kuskil kuu aega enam oma "joonistan iga päev midagi" lubadusest kinni pidanud. Olen nüüd istunud maha kui ma tõesti tahan midagi joonistada ja teen seda siis suunates kogu oma tähelepanu ainult sinna. Laisad joonised ei tundunud midagi head tegevat. Võib-olla pean sellest lubadusest nüüd teisiti mõtlema, et tunneksin, et sellest kasu on. Päris minema ei taha seda visata nagu. Võib-olla räägib harjumus.
Leidsin lõpuks kuskilt oma munad ja hakkasin antidepressante võtma. Esimese tableti võtsin teisel septembril. Tahtsin esimesel võtta, aga pidin sel päeval kuskil olema ja kartsin kõrvalmõjusid. Esimese päeva õhtul oli ainsa kõrvaltoimena mul süda natuke paha. Peavalu või peapööritust õnneks polnud. Lihtsalt veits halb. Läksin tavalisest natuke varem magama. Ärkasin kell 5, jõin pool liitrit vett ja olin unetu. Istusin oma hamstriga, silitasin teda ja pakkusin talle snäkke. Lõpuks läksin jälle magama.
Ma olen päris toredaid unenägusid näinud. Nagu päriselt toredaid. Selliseid julgustavaid. See on tore. Tunnen, et mul on seda viimasel ajal rohkem vaja ka olnud. Kordki on mu alateadvus minu vastu kena ega püüa mind ära tappa. That's nice. I like that. Thank you, brain.
Ma ei oska praegu rohkem midagi rääkida. Asjad toimuvad, ma üllatan ennast ja püüan oma tehtud valikute ja nendest tekkinud ärevusega toime tulla. Tabletid vist aitavad. Kahju, et sinnani minema pidin, aga mis seals ikka. Ma ei saa igavesti ainult remonti tegema jääda.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar