3.07.2017

Ma olen kurb, kui ma end pidevalt tegevuses ei hoia. Ma tunnen end kohutavalt kui ma tunnen, et ma pole päeva jooksul teinud enda arust piisavalt asju. Tunnen end kasutuna. Ma saan aru, et see on natune jabur. Vist. Ma pole tegelikult täiesti kindel kas ma sellest lõpuni aru saan. Eriti nüüd selle remondiga on raske. Ma ei saa enam aru kas mulle päriselt meeldibki kogu see pakkimine, värvide valimine, põranda ja mööbli otsimine või mulle meeldib see, kuna mul pole aega seda tehes vahepeal nutta. Mul ei tule praegu isegi pähe nutta, sest ma pean leidma perfektse kanga diivanipatjade jaoks ja siis diivanipadjad valmis õmblema. Ma ei tea, I'm a busy gal!

 Joonistamine on kuhugi täiesti nurka lükkunud. Ma pole enam päris iga päev joonistanud. Vahel sellepärast, et olen väsinud kohustustest, mille end kanda olen võtnud, vahel lihtsalt sellepärast, et ma ei taha midagi teha ega kedagi näha.

 See remont on hea distraction ka sellest kui üksikuna ma end vahepeal tunnen. Ma ei mõtle sellest enam nii palju, sest ma pole veel vannituppa põrandaplaate leidnud ja mul on kindel visioon sellest, millised need olema peavad, aga ma pole neid veel ühestki poest leidnud. Ema tahab, et ma mõtleksin millegi lihtsamini leitava peale, aga ma keeldun, kuna seda tehes on mul rohkem tegevust ja vähem aega nurgas õlle kõrval nutmiseks. Fuck, ma tahan seda mustriga plaati nii väga!

 Mul on täna aega ja võimalust sellele nii palju mõelda, sest ma olen füüsilistes valudes ega saa eriti liigutada. Arvuti on ka minust kaugemal, nii et ei saa seda kõike mõne youtube'i videoga alla suruda. Tahtsin täna välja pildistama minna, et midagi blogi jaoks oleks, aga ma ei tea kas veab välja. Äkki on mul õhtul parem. Samas kell on juba peaaegu õhtul ja hiljem pean ma hakkama mööblit koost lahti võtma. Praegu oleks paras aeg minna. Oeh.

Thank you, come again.

all smiles

 

Käisin siin mõni aeg tagasi psühholoogi juures ning rääkisin oma motivatsiooni ja energia puudusest. Tundus nii ühest äärmusest teise minek, sest eelmine kord rääkisin ma oma ülitegusast augusti kuust ja nüüd suutsin end vaevu voodist välja saada. Veider. Ta soovitas mul antidepressandi kogust jälle suurendada proovida ja rohkem kodunt välja minna, võib-olla mingit trenni teha. Hakkasin end rohkem väljas käima sundima. Panin oma kalendris paika mingid päevad mil end linna vean ja ülejäänud päevadel katsun Bonniga metsa pildistama minna või lihtsalt midagi õues teha. Üleüldse olin ma oma kalendri täiesti hüljanud. Tuleb välja, et kalendri järgimine teeb mu produktiivsemaks. Mulle meeldib hirmsasti kalendrist tehtud saadud asju maha tõmmata. Vahepeal kipun ikka oma võimeid üle hindama ja märgin ühe päeva peale 2 päeva jagu asju, aga küll ma selle kesktee jälle üles leian.

 KUMUs käisin ka lõpuks. Sain end jälle laadida. Inspiratsiooni kogunes ka kenasti. Eile joonistasin. Püüan nüüd näod tahaplaanile jätta ja teha rohkem lihtsaid kujusid. Harjumatu. Tavaliselt alustan näost. Kuidagi peab see Slenderman'ide joonistamine ikka kasuks tulema. Vähemalt mingit vaheldust pakub. 

 Tädi sünnipäev oli ka vahepeal. Käisin seal istumas. Oli üllatavalt palju vaidlusi, aga samas oli kõik sõbralik. Veider. Me oleme kuidagi lähedasemateks saanud. Iseenesest täitsa tore. Jõudsin sealt vist peale ühte öösel tagasi. Ei plaaninud nii kaua olla, aga jutt jooksis. Oops. Voodi tundus pehmem kui see tegelikult on.  

 Ma olen eelmise postituse kohta küllaltki palju head tagasisidet saanud. Aitäh! Ilmselt teen midagi taolist veel teinekordki. Järgmine kord lisan juurde ka näited sellest, kuidas need asjad mu näos välja näevad. Praegu tagasi vaadates tundub see postitus kuidagi poolik. Ühel hetkel teen siis selle teise poole ka valmis. Inspiratsiooni juba koguneb.

 Järgmise korrani!

 Thank you, come again.

mu sügise go-to meigiasjad

 Mõtlesin, et proovin beauty guru olemist ja näitan milliste värvidega ma viimasel ajal nägu mökerdanud olen. Otsustasin keskenduda just lauvärvidele ja huulepulkadele, kuna need on mul pidevas ringluses. Põsepunad ja taoline teema ei tundunud nii põnev.

 Olen praegu oma silmameigiga kaunis lihtsaks läinud. Tihti on mu laugudele ainult üks värv hajutatud. Et silmale mingi kuju saada, kasutan tavaliselt musta lainerit (vahel ka tumepruuni). Tavaliselt ulatan rohkem mattide värvide poole, sellepärast on neid siin ka rohkem näha. Ainsad säravad värvid, mida praegu kasutan, on duochrome'id. Need annavad sellele matile ühtlasele toonile midagi cool'i juurde. 

 Vasakult paremale:
1. Colourpop "Play By Play" - Duochrome virsikutooni alusvärvi ja rohelise läikega.
2. Colourpop "Wake Up Call" - Matt heledam roosakaspruun.
3. Colourpop "Lil' Boat" - Matt punakaspruun.
4. Colourpop "Paper Tiger" - Matt sinepikollane. Viimasel ajal mu lemmik asi, mida oma laugudel kanda.
5. Nabla "Caramel" - Tumedam sinepitoon. Mulle meeldib seda Paper Tiger'iga segada, aga see on üksinda ka kaunis. Nablast ei räägita eriti, aga nende kosmeetika kvaliteet on muljetavaldav ja ma plaanin neilt tulevikus kindlasti veel midagi tellida.

 1. NYX Duochromatic Illuminating Powder "Twilight Tint" - Tegemist on küll highlighter'iga, aga ma leian end seda rohkem kasutamast silmadel. Sellel justkui puuduks aluspigment ning seda sinakas-lillakat sära on näha vaid siis, kui valgus sellele langeb. See on ilmselt üks mu lemmik meigiasju oma kogus.

2. Colourpop Super Shock Shadow "Wattles" - See oleks nagu matt roosakas toon, aga sellel on mingi õrn sära. Näeb laugudel üksinda suurepärane välja ja oleks selle õrna sära pärast juba justkui natuke sisse kantud. Ulatan selle järgi alati kui pean kodunt eemal meiki tegema. 

 Kulutasin ühel hetkel väga palju raha selle paleti peale (mul on siiani sellest silme eest natuke must) ja ma hoian seda nagu oma last. Õnneks ei pidanud ma värvide kvaliteedis pettuma ja olen sellega väga rahul. Kõik värvid on nii pehmed, aga eriti huvitav on katsuda tooni Vermeer, mis meenutab mulle pehmuse poolest Colourpop'i Super Shock lauvärve. Toonid, mille järgi olen selles paletis praegu kõige rohkem ulatanud on Vermeer, Raw Sienna, Red Ochre (on tegelikult pruunikam kui pildil tundub oops), Warm Taupe ja Realgar.

 Mul oli peale suve raske oma peachy'dest huulepulkadest lahti lasta, aga nüüd tunnen, et olen leidnud head ja aastaaja kohased asendused. Kõige rohkem ulatangi tavaliste huulepulkade poole. Vedelad huulepulgad on enamasti minu jaoks liiga kuivatavad. Traditsioonilised huulepulgad jätavad ka rohkem mänguruumi. Neid saab peale kanda õrnalt näpuga tupsutades (mida ma enamasti teengi) või täie pigmendiga otse pulgast. Mulle meeldib see valikuvõimalus.

 Mu praegused lemmikud vasakult paremale:
1. Colourpop "Parker" - Matt roosakas ja natuke peachy toon. Kasutan seda pigem huultele tupsutades ja siis sõrmega hajutades.
2. Milani "Matte Naked" - Mu lemmik tuhmroosa huulepulk. On huultel pehme ja lõhnab nagu keeks.
3. Essence Long Lasting Lipstick "Barely There" - Tumedam kui eelnev toon ja selles oleks justkui rohkem lillat tooni. See huulepulk elab mu kotis, sest see on niisutavam kui mu teised matid huulepulgad.
4. Colourpop Ultra Satin Lip "Frick n Frack" - Ultra Satin'id on ainsad vedelad huulepulgad, mis ei pane mind tahtma oma huuli otsast rebida. Selle värvi järgi olen ma hakanud praegu järjest rohkem ulatama. Tavaliselt tupsutan selle sõrmega oma huultel laiali ja tulemuseks jääb ilus punakas toon.
5. MAC "Persistence" - Matt värv, mis jääb minu huultel ilus õrnalt punakas pruun.

 Ma ei oskagi praegu enam midagi väga lisada. Neid kõiki asju võib mu näos näha mu instagrammis, kui ma vahel mõne häbitu selfie üles panen või kuskil peldikus endast pilti teen, et see oma story'sse panna. Või äkki peaksin sellest veel mingi eraldi postituse tegema? Ma ei tea. Let me know!

 See oli mu katse olla beauty guru. Kas teil oli sama imelik kui mul? Kas see aitas kedagi? Ma ise võiksin meigist tunde rääkida, aga ma ei tea kui hästi see blogis edasi kanduks.

 Järgmine kord räägin jälle sellest, kuidas ma oma ärevusega toime tulen ja mis mu depressioon teeb don't worry.

 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 11

Mul on unes mõningaid seiklusi olnud ja üle pika aja on need mul meeles.

 Viimati nägin unes, et käisin oma vana klassiga Austrias või kuskil sealkandis reisil. Kuna mul olid seal mingid omad semud, siis eraldusin natukeseks omade hulgast ja käisin sealsete semudega kohvi joomas. Nägusid ei mäleta. Lõpuks oli aeg nii kaugel, et mu ekskursiooni buss pidi välja sõitma ja ma otsisin ühe oma sõbraga seda bussi peatuskohta. Mäletan, et kartsin maha jääda, aga samas tegin head nägu ja viskasin nalja. Lõpuks leidsin bussi ja selle juurde kogunenud klassikaaslased. Jätsin sõbraga dramaatiliselt emmates hüvasti ja võtsin bussi minemise järjekorda. Lehvitasin veel bussi astudes sõbrale ja korraga küsis bussijuht minult, et kas ma olen okei stripparitega ja kui ei ole siis pean maha astuma. What? Tahtsin nii väga koju saada, et mul oli siiralt ükskõik mis muu selles bussis toimub. Olin stripparitega okei. Otsisin siis bussis mõnusa koha ja viskasin lebosse ära. Buss oli tavalisest justkui suurem. Istmete vahed olid laiemad ja mu jalad mahtusid ilusti ära.
 Kui buss juba liikuma hakkas, siis haaras mikri meie klassijuhataja, kellel oli meile üllatus. Ta oli tellinud meile stripparid ja saatnud meilile nende daamide reklaami, mis oli väga vigases inglise keeles ja millest võis järeldada, et üks öö tantsu maksab 10 eurot. Muigasin. Need 3 preilit pidid kuskil Leedu juures bussi tulema, seega aega oli niisama magada.
 Ärkasin kui buss oli järsku peatunud ja klassijuhataja rääkis mingite neiudega. Päike paistis. Tundsin reklaamlehe pealt ühe neiu ära. Nad jaotusid kolmekesi mööda bussi küsima kas kõigil on kümneseid või suuremaid rahatähti üldse olemas, et neil üldse õhtul mõtet oleks tantsima hakata. Mul polnud üldse sularaha ja mulle öeldi: "Okay, no dance to you." Muigasin ja olin sellega täiesti okei. Tahtsin lihtsalt koju jõuda. Lõpuks tuli välja, et neiud tahtsid hoopis saada kümne euroseid või suuremaid rahatähti nende käest kellele nad tantsivad, mis oli loogilisem kui see versioon, mida nende reklaamist lugeda võis. Nad otsustasid, et see tööots poleks neile piisavalt tasuv, lahkusid ja kõik, kes sellest meeletut elevust tundnud olid, pettusid. Ärkasin. God bless this dream.

 Mõni öö tagasi nägin unes, et läksin Estonia teatri juures bussi peale, millel olid mingid probleemid ning sellepärast liikuma ei saanud. Bussi tagaotsas nägin kuidas mingi blond õlgadeni sirgete juuste ja tukaga naine mind põrnitseb. Tundsin mingit ohutunnet ning teadsin, et pean jooksma. Kui bussiuksed lahti tegid ja ma välja sain, siis jooksin Solarisse, mis oli hoopis kortermaja, mille kahelpool külgi olid väljapääsud. Jooksin sinna sisse ja tahtsin jätta muljet, et elan seal, aga tegelikult sõitsin liftiga kõige ülemisele korrusele ja plaanisin teiselpool maja treppidest tagasi alla minna ja teisest väljapääsust põgeneda. Tegingi nii ja tundsin, et hirmus kavalana, kuni selle hetkeni, mil mind pidas kinni mu psühholoog. Ta ütles, et mu õde otsis mind. Olin väga segaduses. Mis ajast mul õde on? Kui end ümber pöörasin, siis nägin seda sama blondi naist. Sattusin paanikasse, mu jalad muutusid nõrgaks ja ma hakkasin maha kukkudes hüsteeriliselt karjuma. The end. Fin. Ärkasin. What the what was that.

 Nädal tagasi võib-olla nägin mingit sellist und ka, et magasin oma voodis ja kui unes ärkasin, siis ei saanud end liigutada, aga mu toas olid tuled kustus ja mu seljatagant paistsid mingid tuled. Ma kartsin hirmsasti ja kui end lõpuks liigutada sain, siis jooksin teise tuppa, et sellest emale rääkida, aga teine tuba polnud enam meie korteri moodigi ja mu ema polnud tegelikult mu päris ema. The end. Fin. Ärkasin üles ja olin nii ehmunud, et ei julenud 2 tundi magama jääda kuna kartsin, et tulnukad olid mu röövinud ja minu peal katseid teinud. Ma oleks ilmselt rohkem kartnud kui ma oleksin maganud samapidi kui oma unes. See teine asend rahustas. See ja mu närilised.

 Okei, ma siis lähen nüüd tagasi magama. Mu eelmise unenägudest pajatamise leiad SIIT.

 Thank you, come again.

metsas III

  "Peaks sügist pildistama minema." Boom. Done. Võtsin koera ka kaasa. Pildistasin koera koos sügisega. Terve see aeg sadas. Sumpasime märjas heinas ja olime lõpuks läbimärjad, aga ilus värviline oli. Bonni näeb välja kurvem kui ta tegelikult oli. Ta näeb välja nagu oleks oma meigi laiali nutnud... Boom roasted!

 Tore hommik oli.

 Thank you, come again.

weird times

 Mu energia ja teotahe oleks justkui kuskile haihtunud. Voodi hoiaks mind justkui magnetiga enda küljes (vahetasin linad ära, nii et voodi on nüüd eriti kutsuv, aga see selleks). Mul on olnud kaunis keeruline leida kuskilt motivatsiooni esiku seinu värvida. See oli veel üks nendest asjadest, mida ma mõni aeg tagasi hirmsasti teha tahtsin. Ema abiga on esiku seinad igatahes nüüd värvitud. Täna ja homme kohendan veel mõnda kohta, aga see on põhimõtteliselt tehtud. Täna saime kätte uue jalanõudekapi, mida ma peaksin ilmselt ka homme kokku panema hakkama. Ei kõla kutsuvalt. Ma isegi ei tea mis kõlaks kutsuvalt. Voodis on ka niru lebada. Äkki on mingi sügisväsimus? Äkki lihtsalt depressioon?

 Uitan vaikselt tagasi meigi ja joonistamise poole. Joonistamisega on praegu raskem. Jumestamiseks on kuidagi rohkem inspiratsiooni olnud. Uued värvikombinatsioonid ja paigutused tekitavad mingit elevust. Tahan ise ka rohkem katsetada. Kui end kuidagi voodist välja saan, siis on täitsa tore mässata. Mõtlesin Halloween'i puhul ka midagi teha, aga ma pole veel päris kindel mida. Praegused valikud on lagunev laip ja seksikas kass. Help?

 Käisin eelmine nädal ka psühhiaatri juures. Sain tabletijutud räägitud ja jäängi nüüd veerandi tableti peale. Alakaal ja nullis söögiisu pole just parim kombinatsioon ning mu arst oli ka mures. Praegu tundub see veerand tabletti mu ärevust nii palju tagasi hoidvat, et ma ei hakka enam ärevates olukordades nutma. Täpselt seda ma tahtsingi. Mingi ärevus väriseb ikka sees, aga sellega saan ma hakkama... ja kui ei saa siis mul on rahustit. Tundub titi-miti. Tundub tehtav. Yay!

 Kuna ma unistan ikka loomadega ümbritsetud Disney printsess olemisest, siis hakkasin ma oma oravat ja koera üksteisega rohkem harjutama. Nad on üksteist läbi puuri võrede juba näinud ja nuusutanud, ega vihka üksteist, aga ma pole kunagi julenud neid lihtsalt kokku lasta... kuni selle hetkeni, mil see lihtsalt juhtus. Istusin Chilla süles diivanil, rahulikult külili lamava Bonni kõrval, kuni ühel hetkel Chilla mu sülest lihtsalt otse Bonni ette hüppas. Bonni ehmus, kuid jäi rahulikult lamama, nuusutas ainult korraks oravat. Mu oraval oli nii ükskõik. Ta lihtsalt kepsutas mööda diivanit ringi ja Bonni vaatas mind silmis "What is it doing?"-pilk. Jäin hästi rahulikuks kuni mu orav läks nii ülbeks, et üritas Bonnile peale ronida. Segaduses koer oli väga segaduses. Tõstsin orava omale sülle, keegi ei hammustanud kedagi, kõik olid lihtsalt segaduses. Peale seda olen neid paar korda veel kokku lasknud. Loomulikult ise kõrval istudes ja mitte eriti pikaks ajaks, aga piisavalt. Tavaliselt siis kui Bonni väsinult lamab. Päris hästi on läinud. Natuke Disney on olla küll.

 Mulle meeldib praegu sinepikollane. Mu küüned on praegu sinepikollased, ma tahan, et mu silmalaud oleks sinepikollased ja ma otsin suurt sinepikollast kardigani, mis mind sügisel ja talvel soojaks hoiaks. Mulle meeldivad jalutuskäigud rannas ja absoluutselt kõik koerad. Kui sa tunned, et oled mulle sobiv kardigan, siis kirjuta mulle. (Ma ei tea mis siin juhtus, ma olen väsinud, okei?)

 Ma peaksin ilmselt sel nädalal KUMUs end laadimas käima. Äkki saan mingit uut energiat? Tavaliselt olen saanud. Äkki ma peaks mõnd muud galeriid või muuseumit külastama? Ma mõtlesin ka kinno minemisele, aga midagi, mille pileti eest ma maksta tahaks, pole praegu kinodes. Galerii mõte tundub seega parem. Möllan veits google'is ja mõtlen kuhu minna.

 Mu hamster teab kes ma olen. Ma olen väga uhke. Ta on suurepärane ja vaatab mind iga õhtu oma rattas istudes. Ostsin talle lõpuks kääbushamstritoitu ja leidsin poest ka koorimata päevalilleseemneid, mille üle ta väga rõõmus oli.

 Ma peaks sügist pildistama minema.

 Thank you, come again.

9.07.17

 Ma hakkasin eile nutma, sest ei saanud seltskonnas olemisega hakkama. Ma pole kunagi nii koost lagunenud. Lihtsalt ootuste hirmu pärast. Või kas just ootuste... Ma kartsin hirmsasti ebaviisakas näida. Kartsin, et mult oodatakse midagi ja ma olen lihtsalt ebaviisakalt vait. Vist. Ma ei osanud teha midagi, et ma nii vait poleks. Teised tegid omavahel nalja ja lobisesid, ma surin seestpoolt. Hullult vastik oli olla. Kohe kui teised ära läksid, hakkasin koost lagunema. Üldse ei suutnud enam kuidagi olla. Vastik oli. Jooksin üksinda tuppa patja nutma ja toibuma. Kõige rohkem aitas lõpuks jalutamas käimine. Istusin tükk aega rannas kivi peal. Vaatasin merd ja kuulasin mingit lähedal asuvat külasimmanit. Helistasin emale ja rääkisin remondijuttu. Sain end kokkuv võetud. Ei julenud ühelegi inimesele pärast otsa vaadata. Enda pärast oli häbi. Kadusin lihtsalt nii ära. Pärast istusin ka seal täiesti vait olles. Nii rumal tunne oli. Siiani on. Häbi.

 Täna on vist parem. Inimesi pole ka enam siin nii palju. Püüan aktiivsemalt vannitoa põrandaplaatidele mõelda. See hoiab mind liikumas. Helistasin veidi aega tagasi emale. Nad võtsid isaga elutoa sektsiooni koost lahti. Tore on teada, et seal ka asjad liiguvad. Homme lähen koju vaatama kui kaugel nad omadega on. Ma ei usu, et midagi hullult teistmoodi on, aga tahaksin üllatuda.

 Thank you, come again.