Mu energia ja teotahe oleks justkui kuskile haihtunud. Voodi hoiaks mind justkui magnetiga enda küljes (vahetasin linad ära, nii et voodi on nüüd eriti kutsuv, aga see selleks). Mul on olnud kaunis keeruline leida kuskilt motivatsiooni esiku seinu värvida. See oli veel üks nendest asjadest, mida ma mõni aeg tagasi hirmsasti teha tahtsin. Ema abiga on esiku seinad igatahes nüüd värvitud. Täna ja homme kohendan veel mõnda kohta, aga see on põhimõtteliselt tehtud. Täna saime kätte uue jalanõudekapi, mida ma peaksin ilmselt ka homme kokku panema hakkama. Ei kõla kutsuvalt. Ma isegi ei tea mis kõlaks kutsuvalt. Voodis on ka niru lebada. Äkki on mingi sügisväsimus? Äkki lihtsalt depressioon?
Uitan vaikselt tagasi meigi ja joonistamise poole. Joonistamisega on praegu raskem. Jumestamiseks on kuidagi rohkem inspiratsiooni olnud. Uued värvikombinatsioonid ja paigutused tekitavad mingit elevust. Tahan ise ka rohkem katsetada. Kui end kuidagi voodist välja saan, siis on täitsa tore mässata. Mõtlesin Halloween'i puhul ka midagi teha, aga ma pole veel päris kindel mida. Praegused valikud on lagunev laip ja seksikas kass. Help?
Käisin eelmine nädal ka psühhiaatri juures. Sain tabletijutud räägitud ja jäängi nüüd veerandi tableti peale. Alakaal ja nullis söögiisu pole just parim kombinatsioon ning mu arst oli ka mures. Praegu tundub see veerand tabletti mu ärevust nii palju tagasi hoidvat, et ma ei hakka enam ärevates olukordades nutma. Täpselt seda ma tahtsingi. Mingi ärevus väriseb ikka sees, aga sellega saan ma hakkama... ja kui ei saa siis mul on rahustit. Tundub titi-miti. Tundub tehtav. Yay!
Kuna ma unistan ikka loomadega ümbritsetud Disney printsess olemisest, siis hakkasin ma oma oravat ja koera üksteisega rohkem harjutama. Nad on üksteist läbi puuri võrede juba näinud ja nuusutanud, ega vihka üksteist, aga ma pole kunagi julenud neid lihtsalt kokku lasta... kuni selle hetkeni, mil see lihtsalt juhtus. Istusin Chilla süles diivanil, rahulikult külili lamava Bonni kõrval, kuni ühel hetkel Chilla mu sülest lihtsalt otse Bonni ette hüppas. Bonni ehmus, kuid jäi rahulikult lamama, nuusutas ainult korraks oravat. Mu oraval oli nii ükskõik. Ta lihtsalt kepsutas mööda diivanit ringi ja Bonni vaatas mind silmis "What is it doing?"-pilk. Jäin hästi rahulikuks kuni mu orav läks nii ülbeks, et üritas Bonnile peale ronida. Segaduses koer oli väga segaduses. Tõstsin orava omale sülle, keegi ei hammustanud kedagi, kõik olid lihtsalt segaduses. Peale seda olen neid paar korda veel kokku lasknud. Loomulikult ise kõrval istudes ja mitte eriti pikaks ajaks, aga piisavalt. Tavaliselt siis kui Bonni väsinult lamab. Päris hästi on läinud. Natuke Disney on olla küll.
Mulle meeldib praegu sinepikollane. Mu küüned on praegu sinepikollased, ma tahan, et mu silmalaud oleks sinepikollased ja ma otsin suurt sinepikollast kardigani, mis mind sügisel ja talvel soojaks hoiaks. Mulle meeldivad jalutuskäigud rannas ja absoluutselt kõik koerad. Kui sa tunned, et oled mulle sobiv kardigan, siis kirjuta mulle. (Ma ei tea mis siin juhtus, ma olen väsinud, okei?)
Ma peaksin ilmselt sel nädalal KUMUs end laadimas käima. Äkki saan mingit uut energiat? Tavaliselt olen saanud. Äkki ma peaks mõnd muud galeriid või muuseumit külastama? Ma mõtlesin ka kinno minemisele, aga midagi, mille pileti eest ma maksta tahaks, pole praegu kinodes. Galerii mõte tundub seega parem. Möllan veits google'is ja mõtlen kuhu minna.
Mu hamster teab kes ma olen. Ma olen väga uhke. Ta on suurepärane ja vaatab mind iga õhtu oma rattas istudes. Ostsin talle lõpuks kääbushamstritoitu ja leidsin poest ka koorimata päevalilleseemneid, mille üle ta väga rõõmus oli.
Ma peaks sügist pildistama minema.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar