Ma olen kurb, kui ma end pidevalt tegevuses ei hoia. Ma tunnen end kohutavalt kui ma tunnen, et ma pole päeva jooksul teinud enda arust piisavalt asju. Tunnen end kasutuna. Ma saan aru, et see on natune jabur. Vist. Ma pole tegelikult täiesti kindel kas ma sellest lõpuni aru saan. Eriti nüüd selle remondiga on raske. Ma ei saa enam aru kas mulle päriselt meeldibki kogu see pakkimine, värvide valimine, põranda ja mööbli otsimine või mulle meeldib see, kuna mul pole aega seda tehes vahepeal nutta. Mul ei tule praegu isegi pähe nutta, sest ma pean leidma perfektse kanga diivanipatjade jaoks ja siis diivanipadjad valmis õmblema. Ma ei tea, I'm a busy gal!
Joonistamine on kuhugi täiesti nurka lükkunud. Ma pole enam päris iga päev joonistanud. Vahel sellepärast, et olen väsinud kohustustest, mille end kanda olen võtnud, vahel lihtsalt sellepärast, et ma ei taha midagi teha ega kedagi näha.
See remont on hea distraction ka sellest kui üksikuna ma end vahepeal tunnen. Ma ei mõtle sellest enam nii palju, sest ma pole veel vannituppa põrandaplaate leidnud ja mul on kindel visioon sellest, millised need olema peavad, aga ma pole neid veel ühestki poest leidnud. Ema tahab, et ma mõtleksin millegi lihtsamini leitava peale, aga ma keeldun, kuna seda tehes on mul rohkem tegevust ja vähem aega nurgas õlle kõrval nutmiseks. Fuck, ma tahan seda mustriga plaati nii väga!
Mul on täna aega ja võimalust sellele nii palju mõelda, sest ma olen füüsilistes valudes ega saa eriti liigutada. Arvuti on ka minust kaugemal, nii et ei saa seda kõike mõne youtube'i videoga alla suruda. Tahtsin täna välja pildistama minna, et midagi blogi jaoks oleks, aga ma ei tea kas veab välja. Äkki on mul õhtul parem. Samas kell on juba peaaegu õhtul ja hiljem pean ma hakkama mööblit koost lahti võtma. Praegu oleks paras aeg minna. Oeh.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar