Ma hakkasin eile nutma, sest ei saanud seltskonnas olemisega hakkama. Ma pole kunagi nii koost lagunenud. Lihtsalt ootuste hirmu pärast. Või kas just ootuste... Ma kartsin hirmsasti ebaviisakas näida. Kartsin, et mult oodatakse midagi ja ma olen lihtsalt ebaviisakalt vait. Vist. Ma ei osanud teha midagi, et ma nii vait poleks. Teised tegid omavahel nalja ja lobisesid, ma surin seestpoolt. Hullult vastik oli olla. Kohe kui teised ära läksid, hakkasin koost lagunema. Üldse ei suutnud enam kuidagi olla. Vastik oli. Jooksin üksinda tuppa patja nutma ja toibuma. Kõige rohkem aitas lõpuks jalutamas käimine. Istusin tükk aega rannas kivi peal. Vaatasin merd ja kuulasin mingit lähedal asuvat külasimmanit. Helistasin emale ja rääkisin remondijuttu. Sain end kokkuv võetud. Ei julenud ühelegi inimesele pärast otsa vaadata. Enda pärast oli häbi. Kadusin lihtsalt nii ära. Pärast istusin ka seal täiesti vait olles. Nii rumal tunne oli. Siiani on. Häbi.
Täna on vist parem. Inimesi pole ka enam siin nii palju. Püüan aktiivsemalt vannitoa põrandaplaatidele mõelda. See hoiab mind liikumas. Helistasin veidi aega tagasi emale. Nad võtsid isaga elutoa sektsiooni koost lahti. Tore on teada, et seal ka asjad liiguvad. Homme lähen koju vaatama kui kaugel nad omadega on. Ma ei usu, et midagi hullult teistmoodi on, aga tahaksin üllatuda.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar