Vaatan aegajalt ikka unistavalt linnas müügil olevaid kortereid. Tore on kursis olla sellega, mis olemas on. Pole kunagi leidnud midagi, mis väga hinge läheks. Kui kodused suuremad remondid tehtud said siis hakkasin otsima justkui lisaprojekti, aga ma ei kujutanud otseselt end ise üheski nendest korteritest elamas. Seda kuni laupäevani... Leidsin üleni minuliku korteri. Sellise, millise ise teeksin. Sellise mõnusa kahetoalise. Ma nägin juba vaimusilmas kuhu ma oma orava puuri paigutaksin, kuhu hamstri puur läheks ja kuidas koer rõngas diivanil põõnab.
Vaatasin sama korterit veel pühapäevalgi. Otsisin sarnase plaaniga kortereid veel välja, aga miski ei tõmmanud ikka nii väga kui algne leid. Kujutlesin end seal toimetamas. Õhtul ostsin lotopiletid lootuses kasvõi pool vajaminevast summast võita. Mõtlesin sellele kui kindlameelselt ma omale mantlid ostsin. Tundsin, et pean minema, läksin ja siis olid need minu. Unistasin, kuidas oleks kui selle korteriga samamoodi oleks. Süda sulas.
Öösel ei saanud ma ka eriti magada. Nii palju kui sain, siis nägin unes kuidas ma ostsin sinna korterisse oma töönurga jaoks kirjutuslauda. Olin ühe vintage laua ja Ikea laua vahel. Andsin magamise osas täielikult alla kell 8 ärgates. Õigupoolest 8:26. Scroll'isin instagrammis sisekujunduslehti. Kuidagi sujuvalt hakkasin otsima sinna korterisse juba akna alla kirjutuslauda. Voodit ei julenud veel otsida, sest ei tea täpselt kui lai see sein on mille vastu ma voodi panna plaanisin. Kui keegi ütleks kuhu suunas mu ratsionaalne mõtlemine jooksis, siis oleksin väga tänulik.
Mul oli tänaseks planeeritud kirjutamine. Mitte ainult blogi. Ma ei suutnud absoluutselt keskenduda. Nii vaene ja nukker oli olla. Lamasin pead koerale toetades. Lohutasin end vaadates videoid kutsikatest, kes kohtuvad kassidega. See lohutas. Lõpuks suutsin midagi valmis ka kirjutada. Ma olen enda üle ekstra uhke.
So this was my day. Homme jälle.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar