1. aprill/ "Libahunt"

Tünksi sain ma täna korra, sest olin unustanud mis päev täna on ja peale seda, ei uskunud ma enam midagi. Tõsiselt.

Vene keele etteütluse sain nelja plussi. Ma ei jaga neid plusse ja miinuseid seal lõpus kunagi ära. Kui keegi saab 5 miinuse, siis miks minu 4+ ei võiks olla 5-? Ekooli läheb ikka ju 4 või 5. Kunst oli tore tund. Algul üritati meile tünksi teha, aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Mitte keegi ei uskunud. Keemias puhus mu peas udutuuleke, mitte midagi ei jõudnud kohale. Hakkasime siis Triinuga õpetajatest vinguma. Vingumist oleks veel olnud, aga töövihikusse pidi midagi ikkagi ilmuma seega lasime inspiratsioonil lennata. Muusika tund oli päris jube. Kuulasime mingit... ma isegi ei tea mis asi see oli, aga mingi naine rääkis/laulis/räppis seal midagi saksa keeles, vahepeal karjus ja igast sellist. Päris jube oli. Ja söögiks oli hakklihaüllatus. Mina ei üllatunud, pettusin rohkem. Matemaatikas saime teha kolmanda klassi tasemetööd. See oli lõbus. Tundsin end ääretult intelligentsena värvides kuupi siniseks. Jah. Kirjanduses... tahtsin ma väga, et see tund juba läbi saaks. :D

Marsaga linna jõudes jooksime kiiresti trammile, et kuidagi Nukuteatri juurde jõuda. Jõudsime. Väga käidud tee juba ka. Kohale jõudes oli mõnus maanduda pleedide otsa, mida me emmega toolidele kuhjasime. Nii oli palju parem vaade kusjuures. :D Etenduse kostüümid olid ülikõvad. Muusika oli ka mõnus. Lugu ise oli ka haarav. Pmts kõik meeldis. Aga kui etendus läbi sai ja me pidime minema riietuma oli lihtsalt jõhkralt palju rahvast ees. Pidime päris kaua ootama, ootasimegi. Emme sai kuidagi kuskilt mööda, ma jäin mingi tumba taha seisma ja kahel pool oli rahvas täiesti puntras ees. Järsku tullakse minuga karjuma, et miks ma ei liiguta. Kas ma näen välja nagu ma oskaks lennata?! Kust persest ma mööda oleks pidanud saama? Rahvast oli paksult kõik kohad täis. Kui ma lõpuks liikuma sain, siis kuulsin kuidas ähvardati juba kõik mu asjad maha visata ja ees ära minna, sest ma jokutan nii kaua. Ma tõesti ei oska lennata. Kuni minu kallal veel bitchiti ootasin ma juba kannatamatult seda, kuna ma koju saan. Õhtu muutus minu jaoks juba jubedaks. Autos päriti minult miks ma nii mossis olen ja pandi Sulo tümm põhja nagu see mu viha minema ajaks. Sealsamas tegin ma avastuse, et mul on vaja paremaid kõrvaklappe, et Sulost võitu saada. Vot nii.

Thank you, come again. (kuradi pikk postitus tuli :D)