mitte väga jube

Koormasin end päeva lõpuks ikka väga jõhkralt üle, aga miskipärast on mul tunne, et seda oligi vaja. Hommikul kooli pmts joostes polnud isegi väga hullu. Esimesed 2 tundi olid tööõpetused ja ma sain LÕPUKS oma padja valmis. Kirjanduses vaatasime filmi ja kehalises jooksime murdmaad. Sellega oli naljakas lugu. Kohe alguses läksid mul jalad nõrgaks, jooksu keskel hakkasin meeletult hingeldama ja pilt kiskus eest ära. Õnneks sain ma ikkagi jooksu lõpuni joosta, aga pilt kadus ikkagi eest lõpuks ära. Peale natukest põlvitamist nägin jälle enamvähem toimuvat. Imestan, et peale sellist jama õnnestus mul matemaatikas veel asjadest natuke aru saada. Plaks-plaks mulle! No ja füüsikas andsin ma lihtsalt alla. Siis ei jaganud ma enam midagi ära ja kirjutasin lihtsalt täiesti suvalt neid numbreid sinna. Lõpuks lehe allaäärde lisasin seletuse: "Kirjutasin nii palju numbreid, et targem paista." Tjah. Arukas mina. Peale tunde jäin veel kooli passima. Tahtsin minna biukat tegema, aga ma ei viitsind enam rohkem infot oma pähe mahutada. Jäin siis niisama sinna Kirkega lobisema.

Koju kõndides sain Jannuga paar sõna juttu rääkida. Homme saab õnneks vähe pikemalt lobiseda. :) Juba kodus diivanil pikutades meenus mulle, et pean minema semuga rulluisutama. Peale paari lasanjeampsu läksingi. Sõitsime meeletu ringiga Kiidu välja. Võinoh, üks sõitis ja teine jooksis kõrval, Kiius vahetasime. Peaks nimetama selle kõige koomilisema momendi rullikatel. :D Kõige järsem mägi teel ja ma poleks tõesti julgenud mitte mingit muudpidi sealt alla tulla kui mitte täiiielikult semule toetudes. :D See võis olla tõsiselt koomiline vaatepilt teistele, aga mul oli lihtsalt surmahirm. :D Suured tänud mu semukesele, kes sellisele koormusele vastu pidas. :D:D Siiski see moment ei ületa eelmise kevade oma, kus ma lõpetasin kuuse all pikutades. Vot see oli võimas. :D:D

Homme on like 10 tööd seega lähen ma nüüd kiiremas korras õppima.

Thank you, come again.