Don't ask.

Olen täna nii osavalt kõnesid ja sõnumeid ignoreerinud. Pesitsesin täna teki all, mille ma ehitasin diivanipatjade abil 'telgiks' ja lugesin seal läbi viimase kohustusliku kirjanuduse raamatu ja õppisin kõik homseks ära. Muusikat kuulasin terve see aeg ja peale seda veel edasi. Ma ei tahtnud täna endast kuidagi mõelda. Ma ei tahtnud kellegist teisest ka mõelda. Ma ei tahtnud isegi, et minust midagi mõeldakse. Tahtsin lihtsalt rahus olla. Rahus oma valutava peaga (nii rahus kui sellega vähegi olla saab I mean). Ma lihtsalt ei salli seda, kui peale kooli keegi mulle helistab ja hakkab mind üle kuulama miks ma koolis ei olnud, kas ma homme lähen jne. Kui ma puudusin, siis järelikult oli põhjus ja kui seda põhjust enam homseks pole, siis ma järelikult lähen. Võiks ju lasta mul lihtsalt olla. Nojah. Loodaks homme paremale meeleolule.

Thank you, come again.