jesjes

Lõpuks sain ennast tühjaks rääkida. Lõpuks! Hommikul (minu jaoks hommikul) helistas Jannu ja kutsus välja chillima. Tunni aja pärast olin väljas. Birksuga sai ka veits juttu aetud siis, aga siis niunäu pidi ta ära minema. Jannuga liikusime edasi lasteaia juurde kordekale. Seal oli nii haigelt soe. Tuult polnud üldse tunda ja päike paistis täpselt peale. Nomnom lihtsalt. See on müstika kui palju inimesed saavad rääkida ja veel rohkem müstika millest. Alustades mingite haigete draamadega ja lõpetades lendavate röstritega. Lihtsalt võimas. No ja lõpuks ilmus tuul ja me jalutasime minu poole. Kusjuures seal jätkus jutt. Jällegi võimas.

Kui ma olin Jannu ära saatnud, helistas mulle Marili ja kutsus välja chillima. Kusjuures läksin ka. Ta rääkis oma mingist sugulasest ja ma lihtsalt naersin terve see aeg. Pmts tüübi tutvustus oleks selline: "Tere! Mina olen Senni, ma elan laudas, ma joon seaverd, mu isa on kannibal ja ma käin mööda vett." Kui selline vend vastu tuleks, siis ei oskaks ma lihtsalt midagi öelda. Päris ausalt.

Kodus teleka ette maandudes ei jaksanud ma enam midagi teha. Rääkida ei jaksanud, liigutada ei jaksanud ja midagi kuulata ei jaksanud. Lõbus seisund selline. Praeguse seisuga istun msnis ja üritan aru saada kirjast, mida kirjutatakse ilmselt peaga. Ütleks, et osa tekstist on mulle isegi arusaadav õnneks. :D

Thank you, come again.