Eile õhtul koitis mul nagu tervenisti see, mis kõik ümberringi toimub. Ma võisin asju üle mõelda. Ma mingil hetkel mõtlesin asju kindlasti üle. Ma mingil määral sain veeeeel materdamist (don't ask), aga kõige selle tulemus oli see, et ma sain hea peatäie nutta (tegemist on äärmiselt koleda väljendiga, aga katsume kuidagi edasi minna).
Õhtu edenedes hakkasin veel täpsemalt uurima pahaloomulistest kasvajatest. Komistasin sellise lause otsa: "Pahaloomulised kasvajad viivad surmale..." Aga ma ei taha ju nii. Ma ei taha, et mu issiga nii läheks. Ja mida rohkem ma seda teksti lugesin, seda jubedamaks see minu jaoks muutus. Kehas võivad igalepoole tekkida metastaasid ja need võivad omakorda veresooni lõhkuda ja nendesse tungida, siis lähevad metastaasid verega veel mööda keha edasi ja... kõik on perses. Ma tõsiselt kardan oma issi pärast. Loodan, et see kasvaja võetakse välja ja sellega ongi lugu läbi. Pole rohkem midagi, mille pärast muretseda. Just a happy ending.
Tänasest on juba kõik teada. Triikisin 6 tundi. Kõrvetasin end selle aja jooksul kuuma vee või auruga 5 korda ja oleks kokku kukkunud 2 korda. Mu selg valutas ja mul oli vedelikupuudus, kuigi ma jõin koguaeg vett. Kui lõpetasin, siis oli mul juba ulmekalt paha olla. Süda oli paha, pea lõhkus ja jõhker nõrkus. Ma olin pmts suremas. Aga ma ei saanud veel pikali ju ka visata. Ma pidin veel poes juua ostmas käima, sest ma mõtlesin, et meil tuleb kiisuga lõpuks see filmiõhtu, millest me ma ei teagi kui kaua rääkinud olime. Well, käisin poes, surin terve see aeg, tagasi koju jõudes viskasin pikali ja vaatasin kuidas mu käed värisevad. That was scary. Siis mõtlesin, et äkki pole ma siis nii ammu söönud, et nüüd oleks aeg. Tegin endale kiirnuudleid ja mugisin need kiirelt ära. Mulle toodi veel kooki ka. Mingit hapude marjadega. See hakkas tõsiselt vastu. Mul oleks almost kõik äsja söödud välja tulnud. Ühesõnaga, see mul alla ei läinud. Kobisin tagasi üles korrusele surema. Mingil hetkel jäin vist poolelgi magama ja siis tuli kiisu koju. Korraks. Pidi semule külla minema. See oli lahe hetk. Ma oleks tahtnud kedagi väga kõvasti lüüa ja karjuda, aganoh Mia juba magas ja teda ei tohi ju üles ajada ka. Surusin kõik alla nagu alati. Nüüd ma joon õndsas üksinduses seda 2 liitrist Coca-Colat, mille ma pooleldi surres ostsin. Fuck you.
Homme ma enam ei triigi. Äkki pean last hoidma. Ei tea. Kiisu läheb igatahes linna. Fuck you.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar