Time doesn't exist. Clocks exist.

keegi sellist tšikki veel mäletab?

 Käisin linnas tänaaaaa. Hommikul pidin peaaegu minemata jätma, aga vedasin ennast kuidagi voodist välja. Bussi jõudes kahetsesin. Buss oli niiiiiiiiiiiiii täis. Ulme. Ma ausõna vihkan bussis täiesti taga istumist (võinoh, mu organism vihkab seda...). Lülitusin bussis täiesti välja kõigest ja kuulasin lihtsalt muusikat, nii et tulin toime kuidagi.
 Alguses olid mul suured plaanid. "Oh, lähen Kristiinesse ja šoppan end ribadeks." Well, laisk olin. Liiklesin põhiliselt ainult kesklinnas. Kusjuures ma leidsin endale täiesti täiusliku musta kleidi ja ma olin sellist niiiiiiiiiii liiga kaua otsinud. Armusin momentaalselt. Mul jäi 10 euri puudu, et see kätte saada. Kill me. Leidsin endale lõpuks ühe sobiva tagi. Issand halasta kui kaua ma omale tagi olen otsinud. Liiga kaua. Minu ja tagidega on see teema, et need näevad enamasti mu seljas väärakad välja, sest miski on kuskilt liiga lai või liiga lühike. Leidsin täiusliku. Olin üliiiiiiii õnnelik.. JA mul jäi 30 euri puudu, et see kätte saada. Kill me. Leidsin endale ülimõnusad mustad teksad(?). Kõik oli igaltpoolt täiuslik. JA mul jäi 15 euri puudu. Fuck you. Lõpuks leidsin endale ülimalt nunnu sviitri, mis on selline lihtne sinepikollane. Mulle meeldib. Ja siis ostsin endale veel ühe nummise kaelakee. Öökulliga. Sest why the hell not.
 Mingil hetkel oli mul jõhkralt paha olla. Umbes, et: "Oli tore teid tunda, kuid nüüd on mu tund tulnud." paha. 112 käis lausa peast läbi. Võtsin jõuvarud kokku ja ostsin mineraalvett, istusin maha ning jõin pudeli pmts tühjaks. Veidi aja pärast hakkas parem. Ok.
 Muusika oli poodides lihtsalt masendav. Nt "How To Save A Life" by The Fray ajab mind pmts alati nutma ja seda lasti mingi... 3 korda terve päeva jooksul. Ma parem ei räägi teistest masendavatest lauludest, mis kõlasid. Üldse on muusika kurvaks muutunud. Kõik on nagu peaaegu jama. Ma vihkan inimesi. Samas... Mul õnnestus täna uusi tutvusi saada ja vanu tuttavaid ja (nüüdseks) vanu klassikaaslasi nägin ka ja ma sain palju üllatavaid uudiseid teada. Olen tsivilisatsioonist liiga kaua eemal olnud vist.
 Koju oli nii hea jõuda. Praegu teen küüsi ja siis kohekohekohekohe magama. Nii tappev unekas on. Ma oleks hea meelega juba linnas raamatupoes magama jäänud, kui minuga juttu poleks tuldud rääkima. Marsas vajus ka silm jõhkralt kinni, aga magama ikka ei jäänud. Mõnitamine. Samas. Mu unenäod keeravad mulle ka täiega käru nüüd viimastel öödel. Nagu kõik tegutseksid selle nimel, et mind lihtsalt nutma ajada. Wtf?! Olen ma siis tõesti nii paha inimene? Well... idk.
 Palun väga. Pikk jutt.
 Thank you, come again.