I've got too much time on my hands...

bwahaha, Venemaa!

 Hommik oli kahtlane. Ma ei mäleta sellest eriti midagi. Ma mäletan kuidas Robin tuli mingi hetk koju ja küsis, et kuidas ma ikka veel voodis olen. Kell oli pool 1 saamas ma mäletan. Ehmatasin täitsa ära. Kiisu mängis natuke trumme ja läks siis tööle ära. Mina ajasin end ka püsti ja tegin oma hommikusi toimetusi. Mingil imelikul momendil sain kiisult kõne, et ta nägi poe juures ühte mu klassiõde. Välistasin pmts kohe variandi, et ta õigesti nägi, aga minutid hiljem helistas ema ja ütles, et see sama klassiõde on oma ema ja vennaga Kaberneemes ja nad tahaksid mind näha. Olgu nii. Kui me lõpuks üksteist nägimegi, siis rohkem rääkisin ma juttu ta emaga ja siis läksidki nad suht kohe ära. Täitsa armas oli kedagi Kuusalust ka näha üle ülimalt pika aja.
 Peale seda sündmust läksin kiisu töö juurde. Seal olin väga vähe aega. Vaatasin natuke kuidas tööd tehakse ja tulin siis koju ära ka. Siin istusin netis ja vaatasin natuke televusserit. Ei midagi erilist. (Well, ootasin kiisut ka koju, aga ma leian, et see on niigi ilmselge.)
 Sellised asjad nagu peavalud on viimasel ajal väga sagedasteks muutunud. Mis värk nendega veel on? Külmetasin pead või...? Ei tea, ei tea.
 Kiisu on praegu semu sünnipäeval. Homme vist ka. Ma olen kodus, sest... well, it would be extremely awkward for me. Socialising itself is extremely awkward for me.
 Lähen vist magama.
 Thank you, come again.