|
he's tiny |
|
he's f-ing cute |
|
wat |
|
bonni liigutas alati siis kui see vajalik polnud |
|
and here we go again... |
|
damn you, dog! |
|
dog, are you serious? |
|
wat |
|
why hello there little child |
|
not sure what happened there... |
|
how do i normal? |
|
he saw other doggies and got excited |
Ma tahtsin eelmise postituse jutust puhtana hoida ja mõtlesin nüüd siin midagi pajatada... I guess. Mul oli ka piisavalt pilte üle, mida veel siia vaatamiseks panna.
Kõige toredam selle pildistamise juures oli näha möödujate pilke. Tuleb välja, et ikkagi on inimesi, kes jalutavad metsas mööda neid radu, mis ma arvasin olevat tühjad. Tuleb välja ka see, et päris iga päev ei näe metsas tüdrukut, kes kannab tagurpidi jopet ja keda pildistatakse. It was fine. Mu koera ainult häiris see tihedam liiklus. Ta ei haugu inimeste peale ega midagi, aga ta tõuseb oma kahele pisikesele jalale ja on väga elevil ning tahab kõigile musi teha. Milline võimas valvekoer eks?
Üks pildistamise tipphetki oli ka see, kui ma oma telefoni ära kaotasin. See kukkus ilmselt mu taskust, kui ma omale jopet teistpidi selga ajasin, aga õnneks sai see peale suurt draamat üles leitud.
Ma peaksin ilmselt tänama oma fotograafi, kes üritas samaaegselt pildistada ja ka mu hullu koera hoida. Aitäh, Liisa! Lisan siia ka
Liisa blogi lingi (that's what fashion bloggers do right?). Ja ma arvan, et ma lõpetangi sellega ja lähen magama. Mul on õnnestunud kuidagi haigeks jääda ja ma keerasin kuidagi headbangides ka oma kaela perse (not literally, oh dear god...), nii et elu on võimatu olnud. Anyway...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar