Vabandused pikema kirjutamisvahe eest. Ma arvan, et võin selle eest vabandada, sest viimane postitus ilmus nädal tagasi ja ma kirjutan tavaliselt tihedamini. "Ma arvan, et võin vabandada." Rumal.
Ma olen end üle nädala juba kaunis kohutavalt tundnud. Pea lõhub otsas ja organid teevad midagi, mis tekitab piisavalt jama enesetunde, et ei taha neid valuvaigisteid ka väga enam neelata. Täna hommikul mu organid muidugi ületasid ennast. Nii kehvasti tundsin ma end viimati... ma isegi ei mäleta enam millal. Kõik oleks nagu pikali liikumatult olles okei ja siis kui ma otsustan end voodist välja ajada, siis tulevad need pearinglused ja valud ja kogu see suurepärane kompott. Mu praegune perearst on ka kaunis kasutu ja tema soovitus on teed juua. Iseenesest ilus mõte, aga mulle meeldiksid edasised uuringud rohkem, sest see pole tõesti ainus kord, kui ma end nii kehvasti tunnen.
Ma tahtsin tegelikult oma unenäost rääkida. Ma olin McDonaldsis ja kirjutasin oma raamatut (classy). Järsku kuulutati välja zombie-öö, mil tõusevad surnuist üles mõned inimesed ja jahivad elavate verd, et ise elama jääda. Ja see kõik toimus kord aastas ning kõik normaliseerus (need surnud, kes said piisavalt verd jäid elama ja need, keda hammustati ning ise piisavalt verd ei saanud muutusid tuhaks) päiksetõusul. Ma ei mäleta küll täpselt kuidas, aga kuidagi jõudsin ma koju (praegu tahaks seda veelgi rohkem teada, sest mu maja taga on surnuaed). Poole öö ajal helistas isa mu emale öeldes, et teda nagu hammustati, aga nagu ei hammustatud ka (tegemist oli rohkem kriimustusega) ja ta kahtles, kas tal on mõtet koju tulla. Ema kutsus ta koju ja ma üritasin end ettevaatusabinõuna enda tuppa lukustada. Üritus oli see, sest ema oli mu ukseluku ära lõhkunud ja kui ma küsisin miks, siis vastas ta: "Ta on vanamees, talle peab selle lihtsaks tegema."
Kui isa koju jõudis, siis käitus ta nagu tavaliselt. Ta võttis esikus jope seljast ja rääkis, mis tööjuures toimus ning siis muuseas näitas seda kaunis verist kriimustust. Ta palus meil siiski temast päiksetõusuni eemal hoida, kuid nõudis, et ta kriimustus kohe kinni seotakse (kõlab täpselt nagu mu isa). Lõpuks läks kõik kenasti. Mu isa jäi isaks ja ei muutunud tuhaks. YAY! Jube igav lõpp, aga ma olin isegi rahul. Lisaks sellele kõlab Zombie-Öö natuke nagu raamat. Ma vähemalt tean, et on inimesi, kes seda loeksid.
Ükskord nägin ma unes, et käpiknukud kontrollisid ühe tüdruku mõistust ja see tüdruk pani seepärast toime mitmeid jõhkraid mõrvu. See oli kindlasti üks mu verisemaid unenägusid. Ma nägin kuidas teerull aeglaselt inimesest üle sõitis, alustades jalgadest. Kedagi visati hargiga ja see maandus täpselt inimese lagipähe. Oh the blood... See oli täpselt sama kohutav kui Sharknado, aga täiesti uuel tasandil.
Ma kirjutaks hea meelega veel, aga enesetunne sunnib mind magama. Loodetavasti tunnen ma end varsti paremini.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar