i'm sorry i'm skinny

ma vihkan oma kondiseid käsi

Ma ei tea kuidas inimesed sellesse postitusse suhtuvad. Ma oletan, et ma võin selle eest paska krae vahele saada, aga you know what, ma olen seda niigi saand. So here we go.
 Ma olen kõhn. Ma olen kondine. Ma olen olnud selline lapsest saadik ja tuleb välja, et see pole muutunud. Ma pole buliimik. Ei, kui ma söön, siis jääb see toit minu sisse. Ma ei ole ka anorektik, kes toidust täielikult hoiduks. Ma olen täiesti ilma söömishäireteta. Kui ma veel ask-i kasutasin, siis küsiti minult rohkem, kui ma oleks uskunud mu söömisharjumuste kohta. "Mis on su rasvaprotsent ja kui pikk sa oled ning kui palju kaalud?" You see, ma ei mõtle oma rasvaprotsendile, ma ei mõtle üleüldse oma kaalule, sest mul on sellest täiesti ükskõik. Mu kaal ja selle säilitamine pole mu jaoks oluline. Ma olen täiesti normaalne inimene (mõistsin just seda uuesti lugedes, et kõigi jaoks on normaalsus erinev ja ma ei saa päris nii öelda, aga ma jätan selle siia ikkagi sisse) ja teen asju nagu iga teinegi, ma olen lihtsalt mõõtmetelt väiksem.
 Ma mõistan kuidas keskmisest veidi suuremaid inimesi plaksutatakse takka, et: "You go girl, fuck being skinny!" ja kuidas mehed plaksutavad käsi: "Selline ongi normaalne naine ja on hea, et kuskilt saab kinni haarata!". Ja siis istun siin mina. Normaalse naise vastand. Ma olen ebard. Ma olen nii ebanormaalselt peenike, et minust huvituvad modelliagentuurid. That's pretty horrifying. I mean, te olete ju neid tüdrukuid näinud. Nii surmavalt kõhnad, et paneb imestama kuidas need oksaraod, mis peaksid jalad olema, neid üldse kannavad. Ja siis nad panevad veel jalga platvormid ja väänavad neid jalakesi ja... oh god no. Anyway. Minu arust on tore, et keskmisest veidi suurematele kaasa elatakse ja komplimente tehakse. See on suurepärane. Mis mulle, kui väga peenele inimesele okei pole, on see, et samal ajal tehakse maha peenikesi.
 Ringleb ka arvamus, et peenikeste elu on lihtsam, kui slightly tüsedamate ja actually täiesti normaalkaalus inimeste elu. Kohutav arvamus. Ma ei taha öelda, et peenikeste elu on nüüd surmavalt raske, aga sellel on omad miinused. Ma juba mainisin seda, kuidas kõik küsivad toitumishäirete kohta. Mind on kutsutud skeletiks. Pidevad naljad sellest, et tuul viib mu ära (like take that joke to the next level, I get that even when there's barely any wind). Kui ma esimest korda inimesega kohtun ja ta mu käsivarsi näeb, siis tuleb alati ka nende kohta mingi kommentaar (mida ma pahaks ei pane, aga kui sellest saab korduv nali, siis excuse you but no). Arsti juures käimine on lõbus. Kõik see kaalumine ja mõõtmine ja siis tuleb järsk arsti avastus: "Oi, aga sa, tüdruk, oled ju alakaaluline." Ära sa märgi. Ma olen seda elu aeg olnud ja ükski arst pole soovitanud sellega seoses midagi teha ka. Muidugi on küsitud toitumishäirete kohta. Ma olen pidanud rääkima oma tunnetest seoses toiduga ja seda, mis mu lemmik söök on. See on nii tüütu, kui on teada, mida nad mõtlevad.
 Mida ma öelda tahan on see, et thigh gap on ülehinnatud. Mu ema on ka mind alati sedasi õpetanud ja minu jaoks on see täielik müsteerium, miks neiud seda taga ajavad. Ja ma tahan juhtida ka tähelepanu sellele, et palun ärge tehke (kogemata või meelega) peenikesi maha, kiites teist kehatüüpi. We have feels too. Ja issver kuidas ma loodan, et keegi ei mõtle, et ma tegin selle postituse selleks, et mind haletsema tullakse, sest ma ei oleks osanud selle peale tullagi (ma reaalselt loen praegu korduvalt seda postitust üle ja kirjutan lisasid, et ma pärast kuskil nuga ei saaks, sest keegi sai minust ja mu kavatsustest valesti aru ja kõik need 'lisad' tunduvad nii naeruväärsetena, aga ma lisan need siia, sest mulle on veel mingil määral mu elu armas).
 Ma loodan, et ma kuskil midagi valesti ei öelnud ja et keegi juhuslikult mõne mu öeldud asja peale ei solvu, sest kohe kindlasti ei üritanud ma seda teha. See polnud kohe kindlasti mu eesmärk.
 Thank you, come again.