Head uut aastat?

Käes on uus aasta ja inimesed lähevad uusaastalubadustega lolliks. Kindlasti on olemas need neiud, kes lubavad šokolaadist loobuda (fools) ja inimesed marsivad suurtes massides jõusaalidesse ja lubavad olla edaspidi tervisliku eluviisi austajad ja kummardada kapsaid ning kõike, mis on roheline ja vähegi söödav. Like that's gonna happen... Ma vihkan uusaasta lubadusi. Tulihingeliselt vihkan. Milleks lubada midagi, millest sa nii või naa lõpuks kinni pidada ei suuda (sa ei suuda šokolaadist loobuda, you fat fuck) ja selleks, et minna üle tervislikule eluviisile pole vaja uut aastat! This may shock you, aga eesmärkide püstitamiseks pole vaja uut aastat! Eesmärke, mille poole püüelda, võib püstitada ka keset aastat või ükskõik millal!
 Kui minult küsitakse uusaastalubaduste kohta, siis ütlen ma kas midagi lolli või midagi, mis on kõige tavalisem uusaastalubadus (aka i'm gonna start exercising and eating healthy) ja seda väga sarkastilise noodiga hääles. Uusaastalubadused on minu jaoks nali justnimelt selle pühaduse pärast, mis nende ümber tiirleb. Jah, ma mõistan, et inimesed seavad omale aastaks plaanid, mida nad täita üritavad ja mõned actually ka täidavad neid (mis on ilus), aga need mõned inimesed... õigemini suurem osa inimestest lihtsalt lollitavad selle mõttega. Jah, nad lubavad olla paremad inimesed ja alguses võivad sellega isegi üle pingutada (seda näeb facebookis olevatelt piltidelt ja check-in'nidest jõusaalis. ALATI!) ja siis kuu pärast ehk, on see kõik kadunud. Nii palju siis lubadusest, mida sa terve AASTA täita tahtsid.
 Minu kaks asja, millest ma üritan igal aastal kinni pidada on: don't fuck up and don't die. Hea ja lihtne ning mitut moodi mõistetav. Seletades lahti: "don't fuck up" tähendab, et ma ei keeraks untsu oma õppeedukust (millega mul praegu väga hästi läheb) ja et ma klassi lõpetaks ja alustaks ka järgmist kooliaastat edukalt. "Don't fuck up" on mõistetav ka suhetes. Ma ei taha oma suhteid sõpradega unarusse jätta ja ma üritan kõikidele kallitele inimestele nii palju aega pühendada kui ma parasjagu saan. Ma loodan ka üleüldiselt, et ma ei keera midagi untsu, sest ma olen kohutav jamadega tegeleja. Ma nutan ja värisen and it's a mess. Ma arvan, et väljend "don't die" on kõigile mõistetav ja seni olen ma selle "uusaastalubadusega" ilusti hakkama saanud, seega miks mitte sellega edasi minna, right?
 See postitus algas siin vähemalt päris paljulubavana... Homme seisab mul ees õppetöö, millega ma kohe kindlasti tegelema pean ja loodetavasti õnnestub mul see vaheaja tunne maha raputada, sest ma pean kohe täiesti tõsiselt juba koolile pühenduma ja asju vastamas käima... ma juba tunnen, kuidas stressilaine minuni hakkab jõudma. Well, egas midagi...
 Thank you, come again.