Thank you, Jack.

back to The Smiths

 Mõtlesin muusikast ja laulsin peas ilusaid sõnu ning tundsin omaette kurbust. Kurbus tikkus järjest rohkem ligi mõeldes sellest kui vähe tähendusrikaste sõnadega muusikat tänapäeval tehakse. Ma mõtlen midagi sellist, mis kõnetab sind või paneb sind tundma vähem üksikuna ja mitte sellepärast, et Bieber on alati sinuga ja Harry armastab sind, sest sa oled ta fänn, vaid keegi nagu teaks, mida sa tunned ning oskab selle nii kaunilt kirja panna ning luua muusikaga meeleolu, mis on täpselt see õige.
 Olen leidnud end järjest rohkem jumaldamas The Smiths'i. Just praegusel ajal on see muusika minu jaoks nii kuradi olulisele kohale kerkinud, sest see paneb mind oma tunnetega vähem üksikuna tundma. Ma olen juba blogis nii palju The Smiths'i quote'inud, sest nad võtavad mul justkui sõnad suust ja see pannakse kirja edukamalt, kui mina seda võib-olla teha suudan (mulle meeldib, et see "võib-olla" on seal. mulle meeldib mõelda, et ma ei tea veel oma võimeid täielikult ja mul on võimalus "tõusta tähtedeni"... mida iganes see ka ei tähendaks). Veider on end nii palju samastada praeguseks 55 aastase iiri päritolu mehega, aga ma saan aru kõigest, millest ta oma muusikas räägib ja ma tean seda tunnet. Ma hindan The Smiths'i nii kõrgelt, sest Morrissey sõnul on tegemist justkui tema isikliku päeviku sisuga, kuhu ta valas oma depressiivsuse ja kavala kahemõttelisuse, mis on lihtsalt üleni suurepärane. Mul oleks nagu sõber, kes teab täpselt mis seisus ma olen ja ma olen selle võrra õnnelikum. Keegi mõistab mind ja see on ilus.
 Tulles tagasi tänapäevase muusika juurde, siis istub mul ees nagu hunnik pettumust. Muidugi on pärleid, mis mind edasi aitavad. Ma olen selle üle nii õnnelik. Ja siis on seal Anaconda. Ma olen tuttav Nicki Minaji storyga ja tegelikult ka mingil määral ta muusikaga (kuulasin kunagi tuba värvides non stopilt Pink Friday'd yo), aga ma ei suuda uskuda, et luuakse nii kuradi palju lugusid tagumikest. Veel vähem mahub mulle pähe, et sellega ollakse rahul. Eile pubis istudes oli iga teine laul tagumikest ja nende väristamisest. Kuidagi rumal tundub. Või siis olen mina rumal ootamast, et muusika mind kuidagi kõnetaks ka muul tasandil, kui üksnes mu keha vaadates...
 Praegusel ajal avaldatakse armastust suurte tagumike vastu selliste kaunite muusikaliste teostega nagu: Anaconda, All About That Bass, Bubble Butt, Wiggle, Booty, A$$ (dollarimärkidega, sest implantaadid maksavad) ja paljud teised (jätke julgelt täiendusi kommentaaridesse, sest ma tean, et mul jäi palju hitte märkimata). Mul pole midagi tagumike vastu, aga that's a lot of ass. Oma keha tähistamisel pole midagi viga, aga WOW. There's already so much of that.
 Ma vingun jälle. Ma loodan, et mu jutustamine oli mõistetav. Kena päeva.
 Thank you, come again.

ootan veel muutust

alatiseks mu armas sussivaras

 Väike nädalake "puhkust", mis on tegelikult olnud ajapuudus ja täielik tühjus. Räägin nüüd lugusid. Võtke kõrvale teetass ja muffin. Nautigem.
 Käisin esmaspäeval peale kuu pikkust pausi psühhiatri juures. Ma mõistan nüüdseks täielikult miks teda kirjeldati internetiavarustes kui ebasümpaatset kuju. Ta paistab mulle samuti sellisena. Ma sain oma esimese haiglaravi ähvarduse. "Sulle ei mõju need esimesed rohud, mis ma sulle peale meie esimest kohtumist kirjutasin? Mis ma siis sinuga teen? Saadan haiglaravile või? Ah?" Kas haiglaraviga hirmutamine peaks mind järsku maagiliselt "tervenema" panema või teevad need imerohud järsku sellise lõpuspurdi ning actually teevad midagi ka peale mu uniseks muutmise? Samas ma ei imesta, et ta mulle rahustava toimega antidepressandid peale lükkas. Ma ulgusin seal kabinetis nagu viimane värdjas. Absoluutselt ei imesta ka sellepärast, et jutuks tuli mu ärevushäire. Mis mind seekord vihaseks ajas, oligi see haiglaravi ähvardus ja mõistmine, et mu arsti ei koti tegelikult mis minust saab ja mis seisus ma olen. Kui ma end ära lõpetaks, siis kergitaks ta ilmselt kulmu ja tõmbaks mind külma südamega lihtsalt oma patsientide nimekirjast maha. Ma ei saa tegelikult enam üldse aru, miks ma ootan arstidelt mingitsorti hoolimist või vähemalt muljet sellest, et hoolitakse. Mu enda perearst (keda ma, laiskvorst, pole ikka vahetanud!) ei suudaks vähem hoolida kellegi haigustest. Soovitusi teed juua annab ta päris paljudele nagu ma kuulnud olen. Kui ma olekski tema soovitusel teed jooma jäänud, siis ei usu, et ma veel siin oleksin. Jube sünge sedasi tunnistada, aga nii ta on. Mu ema töökaaslase mingi peretuttava jalg lõigati maha, sest too perearst käskis lihtsalt relaxida ja basically teed juua. No fucks given. Null. Aga tulles tagasi psühhiatri juurde, siis otsustas ta ikkagi uusi ravimeid mu peal katsetada ning loobus selleks korraks haiglaravi mõttest. Vist. Uued ravimid peaksid muutma mind pigem energilisemaks ja lõbusamaks. Läbi naeru ulgumine saab nii kuradi creepy olema. Ei jõua ära oodata.
 Ma saatsin siin mingi aeg tagasi oma sõbra ära. Karvase sõbra. Ta külastas mind unes. Me mängisime palli ja kõik oli nagu päris. Ta nägi välja terve ning üleni rõõmus. Mul oli nii hea meel teda näha. Ta kutsus mind endaga kaasa. "Kust sa tead, et ta sind kaasa kutsus? Ta on ju koer." Ma tundsin seda ja seda on küllaltki lihtne aru saada kui loom sind kuhugi kaasa kutsub. Vähemalt minu jaoks. Ma ei läinud temaga kaasa. Ma tunnen end sellepärast kohati halvasti, kuigi ma tean, et tegelikult ei peaks, sest see oli uni ja ei pruugi midagi tähendada ning surnutega ei tohi unenäos kaasa minna, aga ma tunnen end halvasti. Mul on vist see sita sõbra sündroom. Ärgates jõudis mulle justkui täiesti kohale, et ta on igaveseks läinud. Ma ei saa teda tõesti enam kunagi silitada ja temaga veesõda mängida. Mitte kunagi. See teadmine jõudis hiljem kui ma arvasin kohale, aga siin ta nüüd oli. Veetsin selle kurbusest nõretava päeva tööl. Ületundidega ja puha, tehes vahetevahel nutupause. Vetsus vesistades hakkasid vahepeal tuled vilkuma ja mulle meeldis mõelda, et ta on seal minuga üritades mind lohutada. Ma olen täiesti teadlik, et tulede vilkumine võis tulla ka täiesti seletatavatest asjadest, aga mulle meeldis mõelda, et ta on seal minuga. See lohutas mind. Ma rääkisin ka emale oma unenäost. Ema rääkis, et tunneb vahel ta lõhna, isegi kinnise ninaga ja iseenesest avanevad uksed on seal juba vana teema, sest ta ülemuse vanaema käivat seal ringi, aga järjest tihemini kukuvad madalamal paiknevad asjad maha. Mulle meeldib mõelda, et see on sellepärast, et mu sõber käib meid sedasi vaatamas. Ta liputav saba ajas alatasa tikkimises asju ümber. Ma olen samuti täiesti teadlik sellest, et lõhn, mida mu ema tunneb, võib tulla sellepärast, et see koer elaski seal majas, aga jällegi meeldib mulle teisiti mõelda. See lohutab mind mingil määral. Mulle meeldib mõelda, et see on loogiline, sest tema magama panekuks oli kahte süsti vaja. Ta ei tahtnud minna ja nüüd on ta ikka veel siin. Ma igatsen teda hirmsasti ja kiusatus temaga järgmine kord kaasa minna on meeletult suur. Ma igatsen oma sõpra, kes peaks veel tegelikult siin meiega olema. Ma tean, et ta tahtis olla.
 Ma tahtsin veel millestki rääkida, aga peale äsja toimunud nuturallit justkui ei oskagi enam. Ilmselt ei olnud siis nii tähtis. Võib-olla mainiks ära, et kuna mul on pildistamistest nii palju behind the scenes stuffi, siis hakkan ma seda ka siia üles riputama. Negativusest ja igast casual veidrustest. Elame näeme, eks?
 Thank you, come again.

if this is heaven, i need something more. just a place to be alone, on my own.

 Ma käisin eelmisel nädalavahetusel ühel sünnipäeval, mis oli igati tore. Seal tõstatati aga üks teema. Minu ja modellinduse teema. Jälle. Seekord võttis see minu jaoks natuke kurjema pöörde.
 Tavaliselt pakutakse mulle modellindust kui sõbralikku soovitust. Like "Hey. You have a nice face. You should go show it to some people." Keeldun viisakalt, aga võtan kui komplimenti. Seekord kõlas läbi ka lause, et ma "lasen end raisku" kui ei lähe. Ehk siis ma raiskan oma elu/välimuse, kui ma ei lähe modelliks. Sellele jäädi veel igati kindlaks ka. Mind ajas see nii vihale. Kuigi ma tean, et inimene, kes seda öelnud oli, on tegelikult igati tore ja tahab ainult head, läksin ma ikkagi kuradi närvi. "Sa lased end raisku." EI. Ma lasen end raisku, kui ma hakkan tegelema millegagi, millega ma tegelikult tegeleda ei taha. Ma raiskan end tehes midagi, mis pole minu jaoks oluline. Ma raiskan end tehes midagi, mida mu välimus mulle ette kirjutab. On rumal teha midagi, mis sulle endale ei meeldi, isegi kui su välimus seda soosib. Kui see sulle huvi ei paku, siis ei pea sa seda tegema. Niisiis olingi ma ärritunud kuuldes, et ma "raiskan" end modellindusest mitte huvitudes. Ma tean, et olen võimeline rohkemaks, kui üksnes ilus olemiseks.
 Üleüldse surutakse mulle praegu palju "huvialasid peale". Eriti ema. ERITI ema. "Sa pead nüüd meil kõigega tegelema..." Mis selle point oleks, kui ma seda vihkan? Õigupoolest on neid asju, mida ma ei vihka praegu kaunis väheks jäänud, aga ikkagi. Tead mida ma ei vihka? Lugemist. Tead mida ma praegu teha ei suuda? Lugeda. Keskendumishäired on mu keha üle võtnud ja ma ei suuda end tekstile kauaks pühendada, lisades lugemise nende asjade hulka, millega ma hakkama ei saa. See on idiootne, see on rumal, aga nii see on. Rääkisin sellest psühholoogiga. Sain mitmeid nõuandeid kuidas sellega kaasnevat viha ja pettumust talitseda või kuidas ma saaksin need emotsioonid üldse vahele jätta.Ta joonistas skeeme ja mu tähelepanu hajus. Kui tagasi jõudsin ja skeemi silmitsesin... Kõik oli arusaadav. Hirmus kahju on ainult sellest, et ma tean, et ma unustan keset pettumust ja viha selle skeemi nagu seda poleks olnudki. Kõik on minu jaoks arusaadav selles väikses kabinetis olles, aga väljaspool kabinetti on ootamas justkui pimedam maailm. Kõlab nii kuradi poeetiliselt. "Pimedam maailm". Point on selles, et hakates seda kõike meelde tuletama kõlab see nagu "ära lihtsalt tee nii nagu sa teed". Harjumusi ümber harjutada on tülikas ja keeruline, aga kui ma tahan oma emotsioone ja kogu seda kupatust kontrolli alla saada, siis pean ma sellega vist tegelema hakkama ja püüdma seda kuradi skeemi meeles hoida. A ja raamatuid ei saa ma lugeda, sest mu sügav depressioon on munn ja ei lase mul keskenduda. See pole minu süü. MINA oskan veel keskenduda. Mul on lihtsalt pidev segaja peal.
 Kaberlas olev kutsikas on eriti armsaks sirgunud. Ta ei hammusta enam nii väga. Ma sain täna nii palju musisid, et täitsa armas oli kohe. Nädalavahetusel lähme teda emaga hoidma. Illut pole ikkagi. Endiselt igatsen Illut.
 Vähe rõõmsamatel teemadel... Olen minemas Ilu sõnumile. Sinna mu järgmine tagasihoidlik palk siis ilmselt lähebki... Aga olen väga elevil, sest sel aastal saan minna sõbrantsidega ja veeta seal terve laupäeva. Ilmselt terve laupäeva. Kui lõhnaõlidest kopa ette viskab, siis lähme mäkki ära. Eks paistab. Ma olen igatahes elevil.
 Ma ei vabanda pikemate kirjutamise vahede eest, sest ma tean mida ma teen. Vähemalt ma tahan teid uskuma panna, et ma tean, mida ma teen. Öelge kuidas välja tuleb.
 Thank you, come again.

Head teed, sõber.

 Vabandan pikema vahe pärast, mis siia juhtus. Ma ei saa seda välja vabandada sellega, et mul polnud aega kirjutada. Pigem oli probleem selles, et ma ei tahtnud ega teadnud kuidas sellest kirjutada.

 Mu lapsepõlvesõber suri sel nädalal. Teda pole enam. Koer, kellega möödus mu lapsepõlv ja kasvamine, on nüüd igaveseks läinud. Ma ei näe teda enam kunagi ja tõenäosus, et ma tema uuestisündinud versiooni näen on minu jaoks kaunis väike. Kui ema mulle ütles, et ta pandi magama, siis ei hakanud ma nutma. Ma ei nutnud päevi. Kui ma esimest korda peale seda tööle läksin ei nutnud ma ka. Lihtsalt kuidagi imelik oli. Teist korda minnes seevastu... Ma murdusin. Mulle jõudis see lõpuks kohale ja oi kui valus sellega tegeleda oli. Keset tööpäeva. Nuuksusin lohutamatult vetsus üritates häält mitte teha. "Ma ei näe teda enam kunagi," mõtlesin omaette, andes justkui nutule hoogu juurde. Mu sõber, kellega ma mõtlesin veel mälestusi luua, on läinud. Osake mu lapsepõlvest koos temaga. 

 Viimane kord nägin teda, kui hakkasin emaga bussile minema ja koerad tuli tuppa lasta. Ma arvan, et ta teadis, et see on viimane kord, sest ta müksas möödudes ninaga mu kätt ja vaatas mulle otsa. Ta jättis hüvasti. 

 Ta tervislik seisund oli lõpuks küllaltki hirmus. Ta oli saanud põiepõletiku, ega saanud enam vedelikku väljutada. Ta põit käidi korduvalt arsti juures tühjendamas ja määrati tugevad antibiootikumid. Anti isegi nii palju lootust, et kui ta antibiootikumikuuri üle elab, siis elaks ta ka kasvaja eemaldamise üle. Tugevad antibiootikumid, mis oleksid pidanud hakkama kohe toimima, aga ei mõjunud. Tal ei läinud paremaks. Ta magama panemiseks oli vaja kahte süsti. Arvatakse, et põhjus võis olla juba tema kehas olevate ravimite pärast. Ma ei tea kas ma tahan seda uskuda. Minu silmis oli ta alati selline koer, kes elab hästi vanaks ja läheb siis ise. Võib-olla mõtles ka tema nii ja protestis süsti vastu. 

 Enam pole ühtegi koeratüdrukut, kes mind nähes nii elevile satuks, et peaks kuskilt endale palli või hädajuhul kellegi jalanõu suhu korjama ja paisid nuruma tulema. Enam pole kedagi sellist. Suvised veega mängimised pole enam samad. Tööl käimine ja maja valvamine pole enam sama, sest ükski teine koeratüdruk ei toeta oma pead mulle enam sülle, kui ma telerit vaatan. Ühtegi samasugust Illut enam mu ellu ei tule. Ma igatsen sind meeletult, Sõber.

 Thank you, come again.

õli tulle valamas

 Mulle anti juhend kuidas oma tunnete analüüsimisega tegeleda nii, et ma end sügavamasse depressiooni ei keerutaks. Mul on kaunis raske sellest juhendist kinni pidada. Paratamatult mõtlen ma sellele, et asi saab hullemaks minna ja selle hullemaks minemiseks on ilmselt ka põhjust. Maailm paistab sitase paigana, täis omakasupüüdlike pealiskaudseid inimesi. Võib-olla vaatan ma sellele lausele tagasi ja leian, et see oli liiga karmilt öeldud, aga hetkel näen ma seda nii. Kell on 0.09 ja ma tunnen end viletsalt.
 Mul on keskendumisraskused. Ma ei suuda raamatuid lugeda ilma, et mu mõtted mingil hetkel mujale ei uitaks. Kui psühholoog andis mulle nõu kuidas sellega tegeleda, mõtlesin ma oma koerast ja sellest kuidas ta ükskord kräunus. Ma naeratasin. Mulle meeldis, et preili end ilma küsimatagi kordas. Kohati kõlas see nõuanne nagu "No lihtsalt keskendu.", aga samas sain ka häid nippe. Vist. Ma pole tahtnud end ärritada, püüdes teha midagi, millega ma võib-olla hakkama ei saa. Tundub, et see nimekiri on ajapikku ainult pikemaks veninud ja mul pole tuju seda veel rohkem venitada. Ikka need jutud, et ma ei leia normaalset tööd, ei õpi nagu minuvanused peaksid ja kui õppisin, siis polnud hinded minu jaoks piisavalt head, ma ei tegele piisavalt paljude asjadega, ma ei suhtle piisavalt palju inimestega, ma ei käi väljas nii palju kui peaksin või käin liiga hilja väljas, ma ei oska nii hästi süüa teha nagu teised tüdrukud, ma olen liiga hukkamõistev, ma olen liiga vaikne, ma rikkusin jälle kellegi tuju ära, ma pole piisavalt hea. "Kõike ei peagi oskama." Seda öeldi koolis ka. Koolis oli see kõige suurem vale üldse. Sa pidid kõiki aineid oskama ja kui sa milleski kehv olid, tembeldati sind rumalaks. Kirjuta palju häid kirjandeid tahes, sa oled keemiaõpetaja silmis ikka idioot, kui tema tunnis taibukusega ei sära. "Sa ei peagi kõike oskama." Jajah. Ma tahtsin tegelikult kirjutada postituse põhjustest, miks ma leian, et koolisüsteem on minu jaoks ebameeldiv, aga ma ei taha anda mõnele noorele inimesele mõtteid koolist puudumiseks "lihtsalt sest see tšikk ütles nii ja ma ei taha enam minna". Paljud saavad kooliga läbi ja seal hakkama ning mul on nende üle hea meel ja ma ainult toetan nende valikuid, kui nad nendes ise kindlad on. Minu valikud on ilmselt teised. Vähemalt praegu. Te ei kujuta ette kui palju negatiivset tagasisidet ma selle eest saan. Oeh. Neil ei olnud vist koolis piisavalt meeldiv kogemus ja soovivad nüüd neid "kogemusi" ka teiste "arengule" kaasaaitamiseks. Mõistan. Ei ole midagi.
 Vabandust, et siin pidevalt oma depressiivse poolega kiirgan. Ma ei taha kelleski mingit kahjutunnet või kurvastust äratada. Ma tahaks tegelikult teid naerma panna... või kasvõi muigama. Ma lihtsalt ei suuda keskenduda ja olen kohati tüdinud peaaegu kõigest. Vähemalt praegu. Selle lühikese postituse kirjutamine võttis mul üle poole tunni ja see näeb välja nagu 5 minutit. Teeme järeldusi.
 Thank you, come again.

ya like puppies?

 Tegemist on ühe toreda uue pereliikmega mu ema tööjuures. Pisike on kõva hammustaja ja närija, nii et olen saanud paar head verevalumit ja palju kriimustusi, AGA musi olen ka saanud. Saame läbi küll.
 Mind kutsuti teda nädalavahetusel hoidma ja ma võtsin kaamera kaasa. Sain teada, et tegemist on ka väikestviisi poosetajaga.
 Thank you, come again.

tühi loba

 Ma pean homseks psüholoogiga kohtumiseks välja mõtlema oma sihid ja rääkima "halbadest mõtetest", millest ma sel nädalal mõelnud olen. See oleks mu teine psühholoogi visiit. Ta tundus tore olevat. Kuna ma olin juba kõva eeltööd enda analüüsimisega teinud, siis mölisesin ma ilmselt liiga palju ja ta ei saanudki eriti särada. Katsun vist seekord vaiksem olla. Ilmselt olengi, sest ma ei ole kindel oma sihtides ja "halbades mõtetes". Halbadest mõtetest on saanud juba üdini tavalised mõtted, nii et ma ei oskagi neid eriti halbadeks lahterdada. Kui ma uue inimesega sel suvel tutvusin ja tõin lagedale oma tavapärase nalja auto ette hüppamisest ja auto rataste all verepurskaevuks muutumisest, siis saatis ta mulle kaunis vildakaid pilte. Selle nalja jaoks oli vist siis liiga vara. Enam ei tohigi ma selliseid nalju ju teha, sest arvatakse, et ma räägingi tõsiselt. Jube kurb. Aga ma ei tea. Halvad mõtted? Kelle jaoks halvad? 

 Ma olen end tegelikult sel nädalal kaunis kehvasti tundnud. Peavalu on paaril päeval eriti kõvasti lammutanud, nii et olen püüdnud enamasti magada ja voodis liikumatult lebada. Süüdistan tablette. Alati süüdistan tablette. Isegi kui on ilmselge, et asi pole tablettides, siis süüdistan tablette. Nii on mugavam. Imestan isegi, et sain paaril päeval tööl käia ja blogi jaoks pildistamas. Tunnen, et vajan nii kolmetunniseid uinakuid kuskil kella viie aeg iga päev, et ma suudaksin kuidagi õhtuti funktsioneerida. Väsimus on tapvam kui varem. Samal ajal on elutüdimus endiselt olemas... lihtsalt vähem tunde. 

 Ma pole kindel, mis ma kirjutada tahtsin. Ma võtsin lihtsalt bloggeri lahti ja hakkasin jaurama. Vähemalt see vabadus mul veel on. Ahjaa. Keegi tore lugeja küsis mult ask.fm-is mu täpsemat diagnoosi. Füüsiline ja vaimne depressioon ja mingitsorti ärevushäire. Arst mulle otseselt täpset diagnoosi ei öelnud, aga vestles mu emaga nendest. See on kõik, mis ema mulle edasi ütles... ja noh seda, et ma oleks pidanud varem minema. Seda rääkisid nad kõik. 

 Ma ei jaksa rohkem midagi eriti rääkida. Uni murrab taaskord. Loodan, et teil on kena esimene september.

 Thank you, come again.