tühi loba

 Ma pean homseks psüholoogiga kohtumiseks välja mõtlema oma sihid ja rääkima "halbadest mõtetest", millest ma sel nädalal mõelnud olen. See oleks mu teine psühholoogi visiit. Ta tundus tore olevat. Kuna ma olin juba kõva eeltööd enda analüüsimisega teinud, siis mölisesin ma ilmselt liiga palju ja ta ei saanudki eriti särada. Katsun vist seekord vaiksem olla. Ilmselt olengi, sest ma ei ole kindel oma sihtides ja "halbades mõtetes". Halbadest mõtetest on saanud juba üdini tavalised mõtted, nii et ma ei oskagi neid eriti halbadeks lahterdada. Kui ma uue inimesega sel suvel tutvusin ja tõin lagedale oma tavapärase nalja auto ette hüppamisest ja auto rataste all verepurskaevuks muutumisest, siis saatis ta mulle kaunis vildakaid pilte. Selle nalja jaoks oli vist siis liiga vara. Enam ei tohigi ma selliseid nalju ju teha, sest arvatakse, et ma räägingi tõsiselt. Jube kurb. Aga ma ei tea. Halvad mõtted? Kelle jaoks halvad? 

 Ma olen end tegelikult sel nädalal kaunis kehvasti tundnud. Peavalu on paaril päeval eriti kõvasti lammutanud, nii et olen püüdnud enamasti magada ja voodis liikumatult lebada. Süüdistan tablette. Alati süüdistan tablette. Isegi kui on ilmselge, et asi pole tablettides, siis süüdistan tablette. Nii on mugavam. Imestan isegi, et sain paaril päeval tööl käia ja blogi jaoks pildistamas. Tunnen, et vajan nii kolmetunniseid uinakuid kuskil kella viie aeg iga päev, et ma suudaksin kuidagi õhtuti funktsioneerida. Väsimus on tapvam kui varem. Samal ajal on elutüdimus endiselt olemas... lihtsalt vähem tunde. 

 Ma pole kindel, mis ma kirjutada tahtsin. Ma võtsin lihtsalt bloggeri lahti ja hakkasin jaurama. Vähemalt see vabadus mul veel on. Ahjaa. Keegi tore lugeja küsis mult ask.fm-is mu täpsemat diagnoosi. Füüsiline ja vaimne depressioon ja mingitsorti ärevushäire. Arst mulle otseselt täpset diagnoosi ei öelnud, aga vestles mu emaga nendest. See on kõik, mis ema mulle edasi ütles... ja noh seda, et ma oleks pidanud varem minema. Seda rääkisid nad kõik. 

 Ma ei jaksa rohkem midagi eriti rääkida. Uni murrab taaskord. Loodan, et teil on kena esimene september.

 Thank you, come again.