if this is heaven, i need something more. just a place to be alone, on my own.

 Ma käisin eelmisel nädalavahetusel ühel sünnipäeval, mis oli igati tore. Seal tõstatati aga üks teema. Minu ja modellinduse teema. Jälle. Seekord võttis see minu jaoks natuke kurjema pöörde.
 Tavaliselt pakutakse mulle modellindust kui sõbralikku soovitust. Like "Hey. You have a nice face. You should go show it to some people." Keeldun viisakalt, aga võtan kui komplimenti. Seekord kõlas läbi ka lause, et ma "lasen end raisku" kui ei lähe. Ehk siis ma raiskan oma elu/välimuse, kui ma ei lähe modelliks. Sellele jäädi veel igati kindlaks ka. Mind ajas see nii vihale. Kuigi ma tean, et inimene, kes seda öelnud oli, on tegelikult igati tore ja tahab ainult head, läksin ma ikkagi kuradi närvi. "Sa lased end raisku." EI. Ma lasen end raisku, kui ma hakkan tegelema millegagi, millega ma tegelikult tegeleda ei taha. Ma raiskan end tehes midagi, mis pole minu jaoks oluline. Ma raiskan end tehes midagi, mida mu välimus mulle ette kirjutab. On rumal teha midagi, mis sulle endale ei meeldi, isegi kui su välimus seda soosib. Kui see sulle huvi ei paku, siis ei pea sa seda tegema. Niisiis olingi ma ärritunud kuuldes, et ma "raiskan" end modellindusest mitte huvitudes. Ma tean, et olen võimeline rohkemaks, kui üksnes ilus olemiseks.
 Üleüldse surutakse mulle praegu palju "huvialasid peale". Eriti ema. ERITI ema. "Sa pead nüüd meil kõigega tegelema..." Mis selle point oleks, kui ma seda vihkan? Õigupoolest on neid asju, mida ma ei vihka praegu kaunis väheks jäänud, aga ikkagi. Tead mida ma ei vihka? Lugemist. Tead mida ma praegu teha ei suuda? Lugeda. Keskendumishäired on mu keha üle võtnud ja ma ei suuda end tekstile kauaks pühendada, lisades lugemise nende asjade hulka, millega ma hakkama ei saa. See on idiootne, see on rumal, aga nii see on. Rääkisin sellest psühholoogiga. Sain mitmeid nõuandeid kuidas sellega kaasnevat viha ja pettumust talitseda või kuidas ma saaksin need emotsioonid üldse vahele jätta.Ta joonistas skeeme ja mu tähelepanu hajus. Kui tagasi jõudsin ja skeemi silmitsesin... Kõik oli arusaadav. Hirmus kahju on ainult sellest, et ma tean, et ma unustan keset pettumust ja viha selle skeemi nagu seda poleks olnudki. Kõik on minu jaoks arusaadav selles väikses kabinetis olles, aga väljaspool kabinetti on ootamas justkui pimedam maailm. Kõlab nii kuradi poeetiliselt. "Pimedam maailm". Point on selles, et hakates seda kõike meelde tuletama kõlab see nagu "ära lihtsalt tee nii nagu sa teed". Harjumusi ümber harjutada on tülikas ja keeruline, aga kui ma tahan oma emotsioone ja kogu seda kupatust kontrolli alla saada, siis pean ma sellega vist tegelema hakkama ja püüdma seda kuradi skeemi meeles hoida. A ja raamatuid ei saa ma lugeda, sest mu sügav depressioon on munn ja ei lase mul keskenduda. See pole minu süü. MINA oskan veel keskenduda. Mul on lihtsalt pidev segaja peal.
 Kaberlas olev kutsikas on eriti armsaks sirgunud. Ta ei hammusta enam nii väga. Ma sain täna nii palju musisid, et täitsa armas oli kohe. Nädalavahetusel lähme teda emaga hoidma. Illut pole ikkagi. Endiselt igatsen Illut.
 Vähe rõõmsamatel teemadel... Olen minemas Ilu sõnumile. Sinna mu järgmine tagasihoidlik palk siis ilmselt lähebki... Aga olen väga elevil, sest sel aastal saan minna sõbrantsidega ja veeta seal terve laupäeva. Ilmselt terve laupäeva. Kui lõhnaõlidest kopa ette viskab, siis lähme mäkki ära. Eks paistab. Ma olen igatahes elevil.
 Ma ei vabanda pikemate kirjutamise vahede eest, sest ma tean mida ma teen. Vähemalt ma tahan teid uskuma panna, et ma tean, mida ma teen. Öelge kuidas välja tuleb.
 Thank you, come again.