Head teed, sõber.

 Vabandan pikema vahe pärast, mis siia juhtus. Ma ei saa seda välja vabandada sellega, et mul polnud aega kirjutada. Pigem oli probleem selles, et ma ei tahtnud ega teadnud kuidas sellest kirjutada.

 Mu lapsepõlvesõber suri sel nädalal. Teda pole enam. Koer, kellega möödus mu lapsepõlv ja kasvamine, on nüüd igaveseks läinud. Ma ei näe teda enam kunagi ja tõenäosus, et ma tema uuestisündinud versiooni näen on minu jaoks kaunis väike. Kui ema mulle ütles, et ta pandi magama, siis ei hakanud ma nutma. Ma ei nutnud päevi. Kui ma esimest korda peale seda tööle läksin ei nutnud ma ka. Lihtsalt kuidagi imelik oli. Teist korda minnes seevastu... Ma murdusin. Mulle jõudis see lõpuks kohale ja oi kui valus sellega tegeleda oli. Keset tööpäeva. Nuuksusin lohutamatult vetsus üritates häält mitte teha. "Ma ei näe teda enam kunagi," mõtlesin omaette, andes justkui nutule hoogu juurde. Mu sõber, kellega ma mõtlesin veel mälestusi luua, on läinud. Osake mu lapsepõlvest koos temaga. 

 Viimane kord nägin teda, kui hakkasin emaga bussile minema ja koerad tuli tuppa lasta. Ma arvan, et ta teadis, et see on viimane kord, sest ta müksas möödudes ninaga mu kätt ja vaatas mulle otsa. Ta jättis hüvasti. 

 Ta tervislik seisund oli lõpuks küllaltki hirmus. Ta oli saanud põiepõletiku, ega saanud enam vedelikku väljutada. Ta põit käidi korduvalt arsti juures tühjendamas ja määrati tugevad antibiootikumid. Anti isegi nii palju lootust, et kui ta antibiootikumikuuri üle elab, siis elaks ta ka kasvaja eemaldamise üle. Tugevad antibiootikumid, mis oleksid pidanud hakkama kohe toimima, aga ei mõjunud. Tal ei läinud paremaks. Ta magama panemiseks oli vaja kahte süsti. Arvatakse, et põhjus võis olla juba tema kehas olevate ravimite pärast. Ma ei tea kas ma tahan seda uskuda. Minu silmis oli ta alati selline koer, kes elab hästi vanaks ja läheb siis ise. Võib-olla mõtles ka tema nii ja protestis süsti vastu. 

 Enam pole ühtegi koeratüdrukut, kes mind nähes nii elevile satuks, et peaks kuskilt endale palli või hädajuhul kellegi jalanõu suhu korjama ja paisid nuruma tulema. Enam pole kedagi sellist. Suvised veega mängimised pole enam samad. Tööl käimine ja maja valvamine pole enam sama, sest ükski teine koeratüdruk ei toeta oma pead mulle enam sülle, kui ma telerit vaatan. Ühtegi samasugust Illut enam mu ellu ei tule. Ma igatsen sind meeletult, Sõber.

 Thank you, come again.