need väiksed asjad

Ma leidsin end ilusast hetkest. Ma olen kahekesi oma raamatuga, taustaks mängib vaikselt The Smiths'i best of'i esimene CD ning laualamp mu voodi kõrval paistab mu Batmani logole kollasel seinal. Soe on. Suus on Coca-Cola järelmaitse, mille ma juhuslikult tasuta pitsakohvikust kaasa sain, ja tunde järgi hakkavad silmad kuskil 30 minuti pärast kinni vajuma. Veel on aega lugeda. Homne pikem tööpäev ei tekita muret ja samamoodi ka ärkamine. Ma ei tea kas ma tahangi äratuse panna.
 Mul on meeldivuse külmavärinad. Suunurgad tõusevad aegajalt muigesse ja ma hingan sügavalt end ümbritsevat rahulolu sisse. Tunnen end hästi, sest kõik, mis pole hästi, pole hetkel oluline. Ma olen kahekesi oma raamatuga ja see on kõik, mis mind huvitab.
 "Aeg on alati paigal seisnud. Need oleme meie, väiksed vaesed inimesed, kes oma elud tükkideks hakivad: minutid, tunnid, nädalad ja aastad. Me sünnime, vananeme ja sureme. Mis vahet seal on, mis kell sa sured? Või kas sellele osutab Rolex, Piaget' või kaubamajakell? Kell on ängitekitav piinariist. See annab aluse rumalatele väidetele nagu "aeg on raha". Aeg on Jumal - kogu inimkonna Jumal, nimetu ja igavene." Aitäh selle ja paljude teiste suurepäraste mõtete eest, Adam.
 Thank you, come again.

behind the scenes of: how to be a HIGHfashionblogger? / stupid jokes

 

 Pildimaterjali telgitagustest pole seekord väga palju. Seda ilmselt sellepärast, et ILGELT KÜLM OLI ja keegi ei lähe külma kätte niisama pulli pärast jamama. Ainsad errorid olidki need, kui Bonni jooksu pistis ja ei tahtnud kannatlikult paigal istuda. Ei saa üldse pahaks panna, kui ta ees terve suur kaevamispind laius. Lisaks sellele külmetasid mu fotograafi, Liisa, sõrmed koledasti. Aitäh, Liisa, et sa üldse viitsisid minuga läbi metsa karjääri tammuda ja külmetada. :)
 Kui ma suvel tööl istusin ja omaette fashionbloggeri postituste jaoks ideid brainstormisin, siis tuli mul esimesena idee teha teistsugune highfashionblogger. The #420blazeit kind. See on mul siiamaani listis ja ma mõtlen siiani kuidas täpselt seda teostada võiks so you can wait for that. Highfashioni kõrgustes tegemise idee peale tuli tegelikult Jannu. Tundus olevat piisavalt halb nali, seega tegin ma selle ära. Kui keegi reaalset kõrgmoodi ootas, siis sai vist natuke vastu vahtimist, aga mine tea, võib-olla teen ma omale kunagi paberist riided ja lähen jälle pildistama... mäe otsa. Ma ei välista midagi.
 Miks sa moeblogi ei pea? Sest see oleks minu jaoks igav. Mulle ei meeldi endale selliseid piiranguid seada ja kui aus olla, siis ei oska ma üldse kuhugi oma blogi lahterdada. Elustiili blogi see nagu ei paista olevat, sest olen aru saanud, et need sisaldavad enamasti "käisin seal ja tegin seda"-juttu ja mina pigem mõtisklen ning kirjutan endale märkmeid. Jah, vahel viskan sisse paar naljatlevat fashionbloggeri pildiseeriat ja räägin mis mul seljas on nagu oleks real deal moeblogija, aga selleks pean ma ka seda läbi mingi halva nalja tegema, et mul huvitav oleks. Sedasi ma saan ja ilmselt ainult sedasi, sest muidu on awkward ja võõras. Õigupoolest on alati awkward ja võõras, kui keegi sind pildistab, aga mulle meeldivad halvad naljad niivõrd palju, et kannatan ära (+ mul on coolid fotograafid).
 Millal järgmine fashionbloggeri postitus tuleb? Ma ei tea. Ma ei planeeri neid ajaliselt ette ja otsustan pildistama minna siis kui päev õige tundub või tuju tuleb... või kui fotograaf võtta on. Nüüd kui teistel kool on, siis tuleb ilmselt mõnevõrra rohkem planeerida, ilma ja valgust jälgida, aga korraldab vast ära. Ehk leiab kuskilt isegi seesruumi, kus neid teha. Who knows?!
 Kauaks sul ideid veel on?/ Kui kaua sa neid veel teed? Ideid pudeneb alati. Suvisest brainstormimisest on mul veel küllaltki mahukas nimekiri ja aegajalt saab seda ka täiendada, nii et ideede jätkumise pärast ma ei muretseks. Ma muretseks hoopis sellepärast, et ma tüdinen võib-olla mingi hetk ära või ei viitsi enam mu sõbrannad neid lolle pilte teha või ei viitsi mina enam oma unicorn onesiet esinduslikema riiete vastu vahetada. Kui aus olla, siis veedan ma enamuse oma ajast kas dressipükstes ja lohvakas t-särgis või oma unicorn onesies ning taoline moeblogi jookseks päris kiirelt karile ma arvan. Seda enam kui ma seda ise enam teha ei tahaks. Seega ma ei piira end. Postitan mida tahan, millal tahan ja kuidas parasjagu tahan. Eelkõige endale kirjutades võib sellist luksust lubada. :)
 Kui kellelgi veel mingeid küsimusi juhtub olema, siis võib kommentaariumis lolliks minna või vallutada mu ask.fm-i. Vastan sama viisakalt kui küsitakse. :)
 Loodan, et kompenseerisin piltide puuduse vähe asjalikuma mölaga.
 Thank you, come again

organiseeritud kaos ja mõrad kaitsekilbis

Ma lükkan koristamist edasi ja kui ma alustan, siis leian, et mul pole vahet oma toa seisukorrast. Segadus ei häiri mind. See on nagu lahe seiklus, ärgata iga hommik oma sassis toas ning leida endale oma riietehunnikust midagi selga. Igavesti lahe seiklus on ka arvuti otsimine, sest ma panin sinna ilmselt enne magama minekut midagi peale, et ma ise voodisse mahuksin. Nüüd on ainult küsimus selles mille peale ma arvuti panin ja mille ma omakorda arvuti peale võisin panna. Tegin oma elust seikluse. Ise tegin, kuigi tunne on selline, et see lihtsalt tekkis.
 Ma ei pane seda seiklust pahaks, sest mu elu on niigi sündmustevaene. Mul on selle seikluse jaoks iga päev aega. Ma saan selle seiklusega hakkama.
 Mu "segadus", nagu kõik seda nimetavad, on tegelikult väga organiseeritud. Mu "kaos" on "kaos", aga süsteemi alusel. Ma tean (enamvähem) kus miski paikneb ja mul pole enamasti probleemi selle leidmisel. Tõsi, vahel esineb üllatusi, aga kellele ei meeldiks üllatused?! Mulle meeldivad üllatused. Mulle meeldivad ka ohutul pinnal aset leidvad seiklused. Ma loen oma tuba ohutuks pinnaks seni, kuni mu põrandal asju pole. Kui see seiklus vähe ohtlikumaks muutub, siis võtan ma midagi ilma pikemalt viivitamata ette, aga muidu... on nagu okei.
 Siinkohal tuleb hästi esile mu kangekaelsus ja hea veenmisoskus. Veenan end iga päev selles, et mu tuba pole tegelikult segamini ja usun seda kangekaelselt. Samamoodi veenan ma ka end iga päev selles, et olen purustamatu ja mind on võimatu kuidagi murda. Ilus mõte tegelikult. Positiivne mõte. Inimesed peaksidki ju positiivselt mõtlema ja end sellega justkui tugevamaks tegema, eks? Paratamatult on mul tunne, et mu kaitsekilbil on mõrad sees. No paar tükki, väiksed. Saan samamoodi hakkama nagu oma seiklusrikka toaga, aga ma jõudsin järeldusele, et need mõrad on seal. Kilp, mille ma aja jooksul ja paari lähedase abiga üles ehitasin, hakkas vaikselt mõranema... Et keegi valesti ei mõistaks, see kilp ei tähenda südametust ja emotsioonitust. Ma luban endal nutta ja tunda neid emotsioone, mida peetakse nõrkadeks (ja mis on tegelikult täiesti inimlikud), aga ma ei taha lihtsalt, et teise inimese võimuses oleks mu vaimu, südikuse hävitamine. Niisiis tunduski mulle küllaltki üllatuslik, kui kilbi hävitajaks olin ma lõpuks ise. Ma hävitasin oma tööd, ennast. Ma ei hakka nende emotsioonide tekkepõhjustest siin pikemalt rääkima, sest mulle piisab sellest, kui ma ise tean, aga ma tundsin end ääretult ebahuvitava ja ebaolulisena. Ma tundsin end asendatavana. Ma tundsin end ilusana. "Ilus on hea ju." Jah, aga ilus on ainult ilus. Ilu on asendatav. Kui lilled ära närtsivad, siis asendatakse need uutega. Ilu on asendatav. Ma tundsin end asendatavana.
 Mul läks hea 3 tundi vaikuses lamamist, et veenda end selles, et mul pole õigust nii mõelda. Mul polnud õigust nii mõelda, sest see polnud aus. Ma veensin end selles 3 tundi, et ma olen suurepärane inimene ja kindlasti mitte nii lihtsalt asendatav. Ükski asendus poleks see kõik, mis mina olen. Ma olen kuradi suurepärane ja see, et ma endale meeldin peaks olema minu jaoks piisav. Ma ei peaks mõtlema asendamisele vaid sellele, kui piisav ma endale olen. Võib tunduda küllaltki enesekeskne, aga see aitab hakkama saada. Peale kolme tundi tundsin ma enda üle uhkust. Ma suudan olla endaga. Ma talun ennast piisavalt, et olla ainult endaga. Ma õppisin seda peale üheksandat vaba aasta võttes. Ma olin siis enamasti üksi, sest mu vähestel sõpradel oli kooliga kiire. Hirmus raske oli vahepeal. Teatud hetkedel oli üksindus täiesti väljakannatamatu, sest ma olin koos oma küllaltki negatiivsete mõtete ja ainult endaga, aga see kõik aitas mind. Ma saan sellest alles nüüd aru, aga see aitas mind väga. Mulle hakkas üksindus meeldima rohkem kui ma arvasin ning enam pole niivõrd hirmus endaga jääda. Ma olen selle üle väga uhke. Ilma selle kogemuseta oleks olnud eelnev aasta, mil linnas elasin, väljakannatamatult kohutav. Võib-olla isegi võimatu. Tõsi, see oli isegi eelneva kogemusega lõpuks raske, aga ma tulin sellest välja ilma, et oleks kaheksanda korruse aknast välja hüpanud. Ma olen enda üle uhke.
 Ma loodan, et keegi ei pane pahaks mu tavalisest pikemat kirjutist. Ma lihtsalt ei tahtnud veel koristama hakata.
 Thank you, come again.

how to be a HIGHfashionblogger?

 t-shirt - DIY

jeans - H&M

cardigan - sheinside

boots - H&M

 Thank you, come again.

viisakas bullshit

 Iga kord kui ma juhtun kokku vanemate tuttavatega, kellega ma muidu nii palju ei suhtle, leian ma end asju ilustamas. Jätan ära jutu igasugu vaimsetest raskustest ja ma kirjutan lihtsalt raamatut ja teen maailma kõige paremaid valikuid ning kõik, absoluutselt kõik, läheb nii nagu mina tahan.
 Kui ma ballil käisin ja seal mõningaid vanu tuttavaid nägin, siis tabasin end lihtsalt valetamast. Ma hakkasin valetama süsteemi alusel. Kui inimene ei mõista seda, et ma enam koolis ei käi, siis ei mõista ta ammugi põhjuseid. Seal ma siis olin ja rääkisin oma naeratavale tuttavale, kes tegi mulle vist komplimendi öeldes, et olen nii kõhn (mis uut on?), et ma kirjutan raamatut ja käin tööl ja kõik on täiega priima ning mulle meeldib täiega oma elu ja see kurss, mida see võtmas on ja bullshit, bullshit, bullshit, bullshit ning veel hunnik bullshitti. Ma jälestasin ennast sel hetkel. Keset kogu seda juttu leidsin ma end ennast jälestamast. Ma vihkan valetamist. Ma vihkan viisakusest ilustatud asju. Ma VIHKAN vastust "Hästi!" küsimusele "Kuidas läheb?". Ma ei usu seda enne kui sa põhjendad või tood ühegi näite sellest, mis sul hästi on.  Ma jälestan selliseid peeneid valesid ja rääkimata asju. Samal ajal vihkan ma ka millegi seletamist inimestele, millest nad lõpuks ikkagi aru ei saa ning võib-olla kunagi aru saama ei hakkagi. Samal ajal vihkan ma ka komplimendi üritust "Sa oled nii peenike". Ma ei võta seda kui komplimenti, vaid pigem kui märkust.
 Mul õnnestub jätkuvalt ennast selle valetamise pärast õigustada. Ma leian, et seda kõike ei saagi seletada inimestele, kes pidevalt naeratavad ja mõtlematult lihtsalt on "õnnelikud". Ma olen selle peale mõelnud ja ei, see kõik ei tule kadedusest nende vastu. Ma näen lihtsalt nagu pimedat inimest, kelle jaoks on ainsad probleemid need, et roosad ehted said poest otsa või "ma ei meeldi talle" või "ma sain koolis nelja". Ma ei kadesta inimest, kellel pole õrna aimugi teistlaadi probleemide olemasolustki ning neile taoliste probleemide seletamine on kaunis keeruline. Ma olen korra proovinud ja ma ei taha seda facepalm'i maratoni rohkem läbi elada. Ma leian, et säästsin oma bullshitiga nii enda närve kui ka nende probleemivaba maailma.
 Siin ma nüüd olen ja püüan end veenda, et mu bullshittimine oli tegelikult okei. Mõned asjad on ilmselt lihtsam südamelt paberile puistada ja lasta neil minna. Ilmselt on ka praeguse postitusega sama lugu. Paberi asemel on muidugi arvuti, aga mõte jääb samaks. Surun oma kätt ja teen endaga vaherahu. Kõik saab korda.
 Thank you, come again.

käisin teatris

Ma käisin sel reedel Kuusalu kooli aastapäeva ballil. Satun järjest tihedamini oma vanasse kooli... Alguses ei olnudki tegelikult mingit huvi minna, aga see muutus, kuna pidin kahele sõbrantsile ürituse jaoks meiki tegema. Rääksin siis emale ka oma minekust ja ema vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis: "Kes su kaaslane on?" Oletasin, et esimene küsimus võib puudutada seda, mida ma kanda võiksin, aga ei. Kaaslane oli olulisem. Mul polnud kaaslast. Ma ei tundnud ka vajadust balli jaoks kaaslast paaniliselt otsida, sest ma tahtsin üksi minna. Ema ei mõista vist korralikult siiani, et nii saab ka taolistel üritustel käia ja seejuures mitte häbi kätte surra, sest sa oled üksi. Ma ei tundnud end sugugi halvemini, kuna olin kaaslaseta ja ma leian, et mul oli sama awkward kui oleks olnud kellegagi koos minnes. Ma ei jäänud millestki ilma. (Btw väga ilusti korraldatud üritus oli ja terve lend peaks selle üle väga uhke olema. Well done guys!)
 Huvi ja inimeste nägemise eesmärgil läksin ka järelpeole. Kahetsesin veidi otsust kui nägin kohmetuid inimesi ilma muusikata suures ruumis joomas, et vähem imelik oleks. Tuttavad kutsusid mind ja sõbrannat oma lauda ja seal me siis istusimegi. Vaatasin kuidas inimesed kannatamatult jõid, et noh... mõjuma hakkaks noh! Seltskond oli tegelikult ka kainemana küllaltki meeldiv, aga seda ei saanud kuigi kaua nautida. Mõne aja pärast saadi muusika käima ja awkward õhkkond lagunes. Nende jaoks. Ma istusin endiselt oma veinitops (classy) näpus ja vaatlesin neid isendeid, kes nägid nii palju vaeva, et kogu seda sündmust nautida. Praeguseid üheksandike (tervitused, kui keegi teist lugema juhtub) oli nii kuradi veider viina käest kätte saatmas näha. Mina mäletan neid veel viiendast klassist. Minu jaoks on nad ilmselt veel kuni kooli lõpetamiseni viiendas klassis. Kurb ja imelik ja võõras ja veelkord imelik oli seal istuda, olgugi, et vein ajas pea sumisema. Ma jäin mitmeid kordi kõrvalistujate asju valvama, sest ma vaevu liikusin ringi, aga ma ei pane pahaks. Tahtsin ju inimesi näha ja seal ma nüüd olingi - jälgimas. Kogu see meelelahutus läks mulle maksma 2.50 ja polnud üldse paha. Päris odav teatrietendus oli. Mulle meeldis, et inimesed tulid aegajalt minuga rääkima. Mõtlen just inimesi, kes pole muidu seda teinud. Olin justkui osa teatrist ilma, et oleks ise väga aktiivselt kaasa mänginud. Nägin purjus noormehi purjakil tütarlastele külge ajamas, mis on ilmselt alati üks humoorikamaid asju ja nägin ka noori oma purjus olekut ülemängimas. Väga meeltlahutav.
 Mingil hetkel asendus kogu olukorra humoorikus osalise tülgastusega. Mingil hetkel ma ei suutnud seda enam võtta kui teatrit ning ma nägin ainult seda kõike, mis valesti oli. Oli noori, kes olid nii palju joonud, et ei seisnud enam püstigi ja pidu oli napilt 2 tundi kestnud. Ma olin oma teise topsikutäie veini poolepeal, samalajal kui mõned olid juba oma kangema kraami ära lahendanud. Kuidas saab nii palju juua??? Hakkasin niisiis juba kell pool 3 mõtlema koju minekust, oma koera nägemisest, pehmetest patjadest voodis ning inimestevabast ruumist. Samal ajal üritas mind tantsima minekus veenda üks tantsulõvi ja ma pidin iga kord mingi viisaka vabanduse välja mõtlema. Kui aus olla, siis olid mu jalad kontsadest palju valusamad kui välja näitasin. Need olid korralikult paistes ja igasuguse elutahte kaotanud. Parem jalg on siiani valulik. Mu vähem viisakas keeldumine olekski ilmselt olnud mu jutustus sellest, kuidas ma põhjusega kontsi ei kanna ja mis tagajärjed on kontsadel tatsamisel. Vaevalt, et noormees teist nägu oleks teinud, sest päris purjus oli teine.
 Koju jõudsin ma veidi enne nelja. Hoolimata hilisest tunnist, tahtis ema kohe muljeid kuulda. Kuidagi väga sujuvalt libises teema ühele väiksele valgele rosinasilmadega hulkuvale koerale, kes meie maja lähedal tiirutab. Tjah, ma püüdsin ema ära rääkida, et me Bonnile venna või õe võtaksime. Täpselt selle väikse valge üleni hirmunud rosinasilma. Ta on meie juurde tulnud, kui me Bonniga väljas käime. Ta tuleb väga arglikult, aga Bonni on teda alati tõmmanud. Nad on üksteise ninasid nuusutanud. Bonni istus tol hetkel pingi peal ja ma ei tahtnud, et ta maha ka läheks, sest ma ei kujuta ette milliseid nakkavaid tervisehädasid Rosinasilmal võib olla. Mul on sellegipoolest hirmus kahju näha seda väiksekest hirmunult ja üleni näljase välimusega siin ringi luusimas. "Mõtle, emme, mulle tuleks hommikul kaissu KAKS kutsut!" Tjah, see ei läinud läbi. Ma olen siin ja seal üritanud ka vähe selgema peaga emaga pisikese püüdmistehnikat ja kogu seda tegevuskava läbi arutada, aga ema pole sellest väga vaimustuses. KUIGI! ...ühel hetkel läks ta pilk veidi helgemaks küll. Siis kui ma nälga mainisin. Emad ei kannata näljaseid loomi ja lapsi.
 Ma jõudsin magama peale viite ja magasin kella poole neljani päeval. Tõsi, vahepeal pidin ma ärkama, sest Bonni tahtis teise tuppa minna, aga ma teen seda nii masinlikult, et ma enam vist ei ärkagi sellepeale. Ma lihtsalt teen seda läbi une. Uks on küll kenasti tursunud, aga meh.
 Ma tõmban nüüd otsad kokku, sest mu Bonni on terve kirjutamise aja mu vasakut kätt lakkunud ja mind endaga õue kutsunud. Ta teeb veel seda asja, et möriseb lakkumise ajal, mis on samal ajal naljakas ja häiriv. Kui ma käe ära tõmban, siis krahmab ta selle oma käpaga tagasi enda juurde ning jätkab oma tegevust. Mul on kadestuväärse pühendumisvõimega koer.
 Thank you, come again.

kell sai 5.15

Mu seinal on suvest saadik sääse laip. Ma pole seda siiani sealt ära "puhastanud". Ma isegi ei tea mis see õige termin võiks olla... See on nagu omaette kurb kunstiteos, mis meenutab mulle suve. See on minu jaoks ilus. Ma vaatan õhtuti enne magama minekut oma voodi vastasseinas olevat sääselaipa ja leian, et see on ilus. See on üks neist asjadest, mis mind enda puhul rõõmustab - mind ei jäta sääselaibad tundetuks.
 Ma sain eile lugeda. Ma sain lõpuks lugeda. On möödunud kuid (mulle tundub rohkem, et tegu on aastatega) ja lõpuks sain ma lugeda. Ma olin öösel kella poole viieni üleval ja tundsin oma raamatust rõõmu. Sellest tekkinud eufooria hakkas ühel hetkel mu keskendumist veidi häirima, aga ma ei pannud seda isegi pahaks. Ma luban endal enda üle uhke olla. Uhkuse tundmises pole midagi halba. Enda õnnelikuks tegemises pole midagi halba.
 Ma lugesin "Adama raamatut". See räägib maniakaal-depressiivsest mehest, kes tahab raamatut kirjutada, aga ei suuda. Suudan samastuda. Tegemist on tõestisündinud looga, mis on ka järgmine punkt, mis teeb samastumise lihtsamaks. Ma elasin sellesse raamatusse väga sisse, mistõttu tundus otsus, see kell pool 5 öösel käest ära panna nii vastuvõetamatuna. Õigupoolest kartsin ma ka seda, et ma enam täna lugeda ei suuda... Ma kardan tegelikult ka seda, et ma ei suuda raamatut valmis meisterdada. See nõuab mingil määral planeerimist ja ma kurat ei oska planeerida. Või ei taha. Ma ei saa plaanidega läbi. Ilmselt on see ka üks neist põhjustest miks mulle mõte elust ei meeldi. Sellest traditsioonilisest. Kool, töö, pere jne. See kõik nõuab planeerimist and I'm just not about that life. Ehk muutusingi ma surma otsides nii meeleheitlikuks, sest arvasin, et teisiti ei saa. Kõik ümberringi ju lähevad selle mustriga kaasa ja paistavad õnnelikud. Samas ma ei väida ka seda, et see muster kuidagipidi kole ja sobimatu oleks. Selle mustri telgitagused on lihtsalt inetud. Ma näen päevast päeva stressis inimesi, kes kodus karjuvad ja üksteist salaja vihkavad ning seejärel püüavad meeleheitlikult meelelahutust otsida, et siit minema saada. See minema saamise osa... miks mitte igaveseks? Sinna on mu mõtted aegajalt tiksunud. Kui see traditsiooniline elu tähendab seda, et sa tahad õhtul lihtsalt minema saada, siis milleks seda vaja on? Ma ei räägi sellest kui depressiivne 18-aastane neiu, vaid kui arutlev tavainimene. Ma ei tea isegi keda ma selle tavainimese all silmas pean. Keegi pole ju tegelikult nii üleni tavaline. Või siis meeldib mulle lihtsalt nii mõelda...
 Ma hoian oma seinal sääselaipa. Ma vaatan seda enne magama minekut ja ärgates ning teesklen, et väljas pole kirju sügis, vaid põletavalt soe suvi. Mulle meeldib mu toa seinal olev sääselaip.
 Thank you, come again.

Ilu Sõnum 2014 ehk kuidas mu käsi siniseid plekke täis sai

 Ma käisin eelmine aasta esimest korda ilumessil ja see oli minu jaoks küllaltki positiivne kogemus. Mulle meeldib selliseid ilu asju uudistada. Mul on kodus rohkem kui küll ilumökse täis potsikuid ja minu jaoks on tegu juba peaaegu kogumisega. Mulle meeldib uusi asju proovida ja näha kuidas nad toimivad, kas nad toimivad jne. Lisaks sellele meeldib mulle meigiga väga katsetada. Ilu Sõnum tundus olevat suurepärane uudistamiskoht. 

 Käisin siis ka sel aastal, et endale veel mökse osta, sest huvitav on ju. Käisin kahe sõbrannaga, et veeta selline tore tüdrukute päev. Messil tundus olevat sel aastal rohkem inimesi. Palju rohkem. Lisaks sellele, et neid palju rohkem oli, olid nad ka sellevõrra ebaviisakamad. Viisakast inimeste mööda laskmisest polnud juttugi ning kui sulle täpselt otsa kõnniti, ei öeldud ka midagi. Mulle sõitis üks blondeeritud ja ülepäevitunud neiu täpselt sisse. Mingil põhjusel kõndis ta küünarnukid ees. Äkki oli lasknud just küüsi teha. Ei tea, aga valus oli küll. Vabandust ma sealjuures ei kuulnud. Minust murti lihtsalt läbi. 

 Vene tädikesed on sellistel üritustel eriti agarad karjujad ja rahvast läbi murdjad. Seda sain ka oma nahal tunda. Kui see Irina oleks lähemal olnud, poleks mu üks kõrvadest sumisema hakanud ja tädike poleks pidanud mind eest müksama, et mööda saada. 

 Kui minu kõndimissuund erines vastutulijate omast, siis sõideti mulle lihtsalt oma õlaga sisse, sealjuures sain ma ka obadusi käekottidega. Mitte ühegi obaduse eest ei vabandatud. Mitte ühegi. Ma oleks nagu loomadega samas ruumis olnud. Igasugune viisakus justkui ununes, kui hinnad nii all olid. 

 Niisiis muutus ilumess küllaltki inetuks. Minust, kui viisakast inimesest, sai lõpuks samasugune mölakas, sest teiste suhtumine vihastas mind piisavalt välja. Lõppmissioon oligi lõpuks lihtsalt vajalikud asjad krabada, nende eest maksta ning minema minna, sest messi kui sellist ma enam nautida ei saanud. Käsi valutas, selg valutas, palav oli, õhku ei olnud ja erilist motivatsiooni seal enam olla polnud. Kohati oleks tahtnud seal veel uudistada. Näha põnevate soengute võistlust ja seda kuidas püsimeiki tehti. Huvitav on erinevaid asju näha, aga ma polnud end tükk aega nii läbipaistvana tundnud, kui siis. 

 Kui kellelgi peaks olema huvi selle kohta, mis ma ostsin, siis küsige ning ma koostan väikse postituse, aga ma tahtsin praegu lihtsalt oma hämmastust väljendada.

 Thank you, come again.

Õpetajatepäeva kõrvalseisja

Eelmise nädala reedel oli mu vanas koolis õpetajatepäev ja kuna minu lennu inimesed olid õpetajate rollis, siis mõtlesin, et oleks tore külla minna (+ kohal polnud actual õpetajaid, kes mind hirmutavad).
 Ma mäletan kuidas koolile lähenedes kasvad minus ärevus. Ma teadsin, et ma pean sellest kuradi uksest sisse astuma ja siis mingi aeg ilmselt üksinda passima, sest õpetajad õpetasid usinalt. Niisiis leidsingi end ühel hetkel vana bioloogia klassi ukse taga sõbrannat ootamas. Ma olin närvis. See maja krutib mu närvid alati lakke. Õhus on nii palju sellist võistlemist ja teistest parem olemist, et ma ei oska seda seletadagi. Täiskasvanute gümnaasiumis käies ma seda ei tundnud. Kuusalus aga oli see täiesti olemas. Küllaltki närvesööv oli üksi sõbrannasid oodata. Mu kõrvad tulitasid ja süda peksis. Ma tundsin lihtsalt, et ma ei peaks seal olema. Miks ma peaksin minema tagasi kohta, kust ma põgenesin?
 Nähes sõbrannasid paranes enesetunne. Tundsin end natuke rohkem endana ja vähem närvipuntrana. Sain paari tundi kõrvalt jälgida, mis ei sisaldanud küll nii palju õpetamist, vaid rohkem ülesannete kätte andmist, aga mis seal ikka. Whatever works, right? Kuna üks sõbrantsidest oli direktor, siis sain ma ilma igasuguse põhjuseta kiitva käskkirja, mis on alati tore, ning õiguse hängida sekretäri kabinetis. Mu närvid jahtusid maha, mu kõrvad jahtusid maha ning ma sain end tagasi. Ma sain sellest külaskäigust rõõmu tunda.
 Kool on aga ka kõrvaltvaataja rollis sama masendav. Sa näed kuidas grupp inimesi end ruumi lohistab, võtab sisse oma määratud koha ja otsib mossis näoga kotist asju. Nad kõik olid lihtsalt... mossis, kuigi tegemist oli "lõbusa vahetuspäevaga". Ma nägin väsimust. Palju väsimust. See kuidas end püsti aeti, et õpetajalt midagi vastu võtta oli nii... ma väsisin isegi selle nägemisest ära. Mul oli kahju. Oleksin pidanud kõigile muffineid kaasa võtma. Mul oli nii kahju. Küllaltki ilmselge oli see, et koolis käiakse, et oma sõpru näha. Vahetundides ja ka tunnis toimus vaikne vadistamine, väiksed naerupahvakud. Väsinult, aga sõbralikult. Armas oli.
 Peale kooli läksime Liisaga pitsat sööma ja piljardit mängima. Tore oli. Tahaksin ka välja pointida kui kuradi hea meel mul on, et siia pitsakohvik tehti. Aitäh, aitäh, aitäh! See oli väga õige otsus ja teil on püsiklient, kes käib peale igat rasket päeva teilt topeltjuustuga Hawaii pitsat tellimas. Väga tore. Nüüd lisage veel pitsasid menüüsse, sest come on. Vaheldusrikkam valik ei tee ju kurja tegelt. Aga jah. Väikse piljardiringi tegime ka hiljem kohalikus pubis, kus ma korralikult pähe sain ja hakkasin juurdlema elu mõtte ja kogu selle kupatuse üle. Kõva tujurikkuja olin, nii et polekski vist aus olnud kui ma veel piljardis võitnud oleksin. Teinekord joon rohkem ja mõtlen vähem (me kõik teame, et seda ei juhtu ja see on loll soovitus, aga siin ma nüüd olen. don't do alcohol, kids!).
 Teinekord pajatan veel lugusid. Kena õhtut/hommikut/päeva jätku/hommikut!
 Thank you, come again.

cuties

 Täna tööle minnes, hüppas pisike mulle rõõmust sülle ja hakkas mu juukseid närima, näksates aegajalt ka mu nina. Hea on teada, et keegi minu nägemisest nii elevile satub. Jumal tänatud, et koerad olemas on ja mul on siiralt hea meel, et minu elus neid nii palju on.
  Thank you, come again.

5/10/14 1:15

 Ma olen vist jälle kuskile väga madalasse punkti kukkunud. Kõigepealt see kuradi võõrutus nendest antidepressantidest, mis ei toiminud ja mida ma vihkasin ning sellega kaasnev enesetunne. Kõik lainetas. Mu aju justkui loksus ühest mu kolba äärest teise ja ma tundsin seda kõike. Süda oli paha ja osaline meeleheitlikus pani mind vaatama nende kuradi tablettide poole, et sellele lõpp teha. Enesetundele, mitte endale. Kaks allesolevat tabletti istuvad ikka laual. Ma pole ühtegi 10 päeva võtnud. Paha on olla.
 Isa ostis paar päeva tagasi uued välja. Ma olen nüüd 18 euri vaesem ja ei julge neid tablette sõrmeotsagagi puudutada. Lugedes infolehte nägin, et krampide saamise oht on kaunis suur. Krampe mainiti lehel 14 korda. Ma lugesin. Ometigi öeldi, et tegemist on harva esineva kõrvaltoimega (1-l 1000st). Lehekesel on ka sõbralik soovitus: "Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse." Huvitav kas see kehtib ainult selle kohta kui ma neid tablette neelan või saaksin ma iseenesest praegu ka haiglasse sisse marssida ja ravi nõuda. Praegu kohe. Pühapäeval kell 1:23 öösel. Sest kuradi raske on olla.
 Ma püüdsin terve päeva magada, et ma ei mõtleks. Terve kuradi päeva. Ma pidin tegelikult kaltsukatesse laiama minema, aga magasin hommikul sisse. Hiljem püüdsin ka ainult magada. Praeguseks pole mul und ja säilinud on ainult see kurjakuulutavalt nukker mõttemaailm, mis oli minuga ka sel ühel õhtul, mil ma otsustasin, et pean abi saama. Ma ei tea kui otsustusvõimeline ma enam praegu olen. Ravi ei aidanud. Ma proovisin. Ja krambid pole päris see viis kuidas ma minna tahaksin. Ei tea kas insult oleks lõbusam? Infoleht mainis insulti ka.
 Ma läksin sellele ravile vastu nii yolo suhtumisega, sest mul oli siiralt ükskõik. Neelan mida iganes, et ma enam ei leiaks end ühel õhtul värisevate kätega valuvaigisteid pihus hoidmas ja paaniliselt nutmas. See oli hirmus. Mul oli hirmus leida end sellisest seisust. Ma olen 18 aastane noor neiu, kellel on sisuliselt terve elu ees ja kes mingil põhjusel vihkab seda mõtet. Ma oleks nagu oma elu juba ära elanud ja lepiksin nüüd sellega kui vanadus mu vaikselt võtaks, sest ma olen oma elus juba piisavalt palju saavutanud ja õppinud. Ma olen juba kõik ära teinud. Aga ei. Ma olen 18 mitte 81. Ma olen 18 ja vihkan seda, sest mul on terve elu ees. Kõik need traditsioonilised koolis käimised, tööl käimised ja pere soetamine. Vihkasin koolis käimist, seda süsteemi ja inimesi. Töö, mida praegu teen tapab mind vaimselt ja pere... Liiga vara veel mõeldagi. Öäk!
 Mu käed värisevad. Ma tunnen, kuidas mu silmad märjaks tõmbuvad. Mulle meenus, et ma nägin teda jälle unes. Oma sõpra, keda enam siin pole. Ma ei saa enam aru kas ta kutsub mind kaasa või püüab mulle meelde tuletada, et on minu jaoks olemas. Ma isegi ei tea enam kumba varianti uskuda mulle rohkem meeldib.
 Ma olen nüüd vihane. Ma ei saa aru miks mina. Miks pean mina olema sellises kuradi seisus, et mul on vaja mingeid krampe tekitavaid tablette, et ma saaksin õnnelik olla? Miks minu ajukeemia? Miks? See pole aus. Mu ema ütles, et ma ei pea neid võtma, et kõik saab niisama ka korda. Ilus mõelda. Kuradi ilus mõte. Mult küsitakse nii kuradi palju, et millest see tekkis ja kes süüdi on ja millal see algas. MA EI TEA! MUL POLE ÕRNA AIMUGI JA MA EI OSKA TEILE NEID VASTUSEID ENAM VÄLJA KA MÕELDA. MA EI TAHA KA. MA OLEN VÄSINUD. Ma ei taha tegelikult kedagi ka süüdistada, aga pannes kogu süü endale, valetaksin ma. Ma ei nimeta nimesid, sest see pole aus. Ma olen aru saanud, et see pole aus, sest neil inimestel olid ja on jätkuvalt enda probleemid. Kui me oleksime vähem enesekesksed, saaksime me aru, et on ka teisi põhjuseid, miks vihastatakse, kui meie. On olemas ka teisi negatiivseid emotsioone tekitavaid allikaid, kui meie. Ma soovin, et ma oleks seda varem mõistnud. Ma lihtsalt... ma ei tea, mis juhtus ja miks juhtus, aga lihtsalt juhtus ja siin ma nüüd olen. Üleni kurb ja vaevu suuteline enam midagi loogilist rääkima, sest kell on öösel ja ma olen liiga palju maganud. Ma jätkan vist oma online shopping tuure, sest see tundub mu peas praegu kõige parem mõte olevat. Mul pole eriti raha, aga ma saan asju wishlisti toppida. Ebay siit ma tulen!
 Vabandust. Ma vabandan selle eest. See on masendav. Ma tean. Aga siin ma praegu olen ja ma kirjutan eelkõige enda jaoks, sest ma leian, et ma olen sedasi enda vastu aus. Järgmisena postitan siia kutsikapilte. Ka eelkõige enda jaoks, aga mulle meeldib kui teile ka meeldib. Lohutab nagu. The Smiths ka lohutab.
 Thank you, come again.

behind the scenes of: how do i casual?

 Mu koer on nii armas, et ma pidin osad pildid juba üksnes tema pärast üles panema. Ja hilinenud tänud Jannule, et ta seda veidrust pildistada viitsis. :)
 Originaalpostituse leiab siit.
 Thank you, come again.