käisin teatris

Ma käisin sel reedel Kuusalu kooli aastapäeva ballil. Satun järjest tihedamini oma vanasse kooli... Alguses ei olnudki tegelikult mingit huvi minna, aga see muutus, kuna pidin kahele sõbrantsile ürituse jaoks meiki tegema. Rääksin siis emale ka oma minekust ja ema vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis: "Kes su kaaslane on?" Oletasin, et esimene küsimus võib puudutada seda, mida ma kanda võiksin, aga ei. Kaaslane oli olulisem. Mul polnud kaaslast. Ma ei tundnud ka vajadust balli jaoks kaaslast paaniliselt otsida, sest ma tahtsin üksi minna. Ema ei mõista vist korralikult siiani, et nii saab ka taolistel üritustel käia ja seejuures mitte häbi kätte surra, sest sa oled üksi. Ma ei tundnud end sugugi halvemini, kuna olin kaaslaseta ja ma leian, et mul oli sama awkward kui oleks olnud kellegagi koos minnes. Ma ei jäänud millestki ilma. (Btw väga ilusti korraldatud üritus oli ja terve lend peaks selle üle väga uhke olema. Well done guys!)
 Huvi ja inimeste nägemise eesmärgil läksin ka järelpeole. Kahetsesin veidi otsust kui nägin kohmetuid inimesi ilma muusikata suures ruumis joomas, et vähem imelik oleks. Tuttavad kutsusid mind ja sõbrannat oma lauda ja seal me siis istusimegi. Vaatasin kuidas inimesed kannatamatult jõid, et noh... mõjuma hakkaks noh! Seltskond oli tegelikult ka kainemana küllaltki meeldiv, aga seda ei saanud kuigi kaua nautida. Mõne aja pärast saadi muusika käima ja awkward õhkkond lagunes. Nende jaoks. Ma istusin endiselt oma veinitops (classy) näpus ja vaatlesin neid isendeid, kes nägid nii palju vaeva, et kogu seda sündmust nautida. Praeguseid üheksandike (tervitused, kui keegi teist lugema juhtub) oli nii kuradi veider viina käest kätte saatmas näha. Mina mäletan neid veel viiendast klassist. Minu jaoks on nad ilmselt veel kuni kooli lõpetamiseni viiendas klassis. Kurb ja imelik ja võõras ja veelkord imelik oli seal istuda, olgugi, et vein ajas pea sumisema. Ma jäin mitmeid kordi kõrvalistujate asju valvama, sest ma vaevu liikusin ringi, aga ma ei pane pahaks. Tahtsin ju inimesi näha ja seal ma nüüd olingi - jälgimas. Kogu see meelelahutus läks mulle maksma 2.50 ja polnud üldse paha. Päris odav teatrietendus oli. Mulle meeldis, et inimesed tulid aegajalt minuga rääkima. Mõtlen just inimesi, kes pole muidu seda teinud. Olin justkui osa teatrist ilma, et oleks ise väga aktiivselt kaasa mänginud. Nägin purjus noormehi purjakil tütarlastele külge ajamas, mis on ilmselt alati üks humoorikamaid asju ja nägin ka noori oma purjus olekut ülemängimas. Väga meeltlahutav.
 Mingil hetkel asendus kogu olukorra humoorikus osalise tülgastusega. Mingil hetkel ma ei suutnud seda enam võtta kui teatrit ning ma nägin ainult seda kõike, mis valesti oli. Oli noori, kes olid nii palju joonud, et ei seisnud enam püstigi ja pidu oli napilt 2 tundi kestnud. Ma olin oma teise topsikutäie veini poolepeal, samalajal kui mõned olid juba oma kangema kraami ära lahendanud. Kuidas saab nii palju juua??? Hakkasin niisiis juba kell pool 3 mõtlema koju minekust, oma koera nägemisest, pehmetest patjadest voodis ning inimestevabast ruumist. Samal ajal üritas mind tantsima minekus veenda üks tantsulõvi ja ma pidin iga kord mingi viisaka vabanduse välja mõtlema. Kui aus olla, siis olid mu jalad kontsadest palju valusamad kui välja näitasin. Need olid korralikult paistes ja igasuguse elutahte kaotanud. Parem jalg on siiani valulik. Mu vähem viisakas keeldumine olekski ilmselt olnud mu jutustus sellest, kuidas ma põhjusega kontsi ei kanna ja mis tagajärjed on kontsadel tatsamisel. Vaevalt, et noormees teist nägu oleks teinud, sest päris purjus oli teine.
 Koju jõudsin ma veidi enne nelja. Hoolimata hilisest tunnist, tahtis ema kohe muljeid kuulda. Kuidagi väga sujuvalt libises teema ühele väiksele valgele rosinasilmadega hulkuvale koerale, kes meie maja lähedal tiirutab. Tjah, ma püüdsin ema ära rääkida, et me Bonnile venna või õe võtaksime. Täpselt selle väikse valge üleni hirmunud rosinasilma. Ta on meie juurde tulnud, kui me Bonniga väljas käime. Ta tuleb väga arglikult, aga Bonni on teda alati tõmmanud. Nad on üksteise ninasid nuusutanud. Bonni istus tol hetkel pingi peal ja ma ei tahtnud, et ta maha ka läheks, sest ma ei kujuta ette milliseid nakkavaid tervisehädasid Rosinasilmal võib olla. Mul on sellegipoolest hirmus kahju näha seda väiksekest hirmunult ja üleni näljase välimusega siin ringi luusimas. "Mõtle, emme, mulle tuleks hommikul kaissu KAKS kutsut!" Tjah, see ei läinud läbi. Ma olen siin ja seal üritanud ka vähe selgema peaga emaga pisikese püüdmistehnikat ja kogu seda tegevuskava läbi arutada, aga ema pole sellest väga vaimustuses. KUIGI! ...ühel hetkel läks ta pilk veidi helgemaks küll. Siis kui ma nälga mainisin. Emad ei kannata näljaseid loomi ja lapsi.
 Ma jõudsin magama peale viite ja magasin kella poole neljani päeval. Tõsi, vahepeal pidin ma ärkama, sest Bonni tahtis teise tuppa minna, aga ma teen seda nii masinlikult, et ma enam vist ei ärkagi sellepeale. Ma lihtsalt teen seda läbi une. Uks on küll kenasti tursunud, aga meh.
 Ma tõmban nüüd otsad kokku, sest mu Bonni on terve kirjutamise aja mu vasakut kätt lakkunud ja mind endaga õue kutsunud. Ta teeb veel seda asja, et möriseb lakkumise ajal, mis on samal ajal naljakas ja häiriv. Kui ma käe ära tõmban, siis krahmab ta selle oma käpaga tagasi enda juurde ning jätkab oma tegevust. Mul on kadestuväärse pühendumisvõimega koer.
 Thank you, come again.