Ma mäletan kuidas koolile lähenedes kasvad minus ärevus. Ma teadsin, et ma pean sellest kuradi uksest sisse astuma ja siis mingi aeg ilmselt üksinda passima, sest õpetajad õpetasid usinalt. Niisiis leidsingi end ühel hetkel vana bioloogia klassi ukse taga sõbrannat ootamas. Ma olin närvis. See maja krutib mu närvid alati lakke. Õhus on nii palju sellist võistlemist ja teistest parem olemist, et ma ei oska seda seletadagi. Täiskasvanute gümnaasiumis käies ma seda ei tundnud. Kuusalus aga oli see täiesti olemas. Küllaltki närvesööv oli üksi sõbrannasid oodata. Mu kõrvad tulitasid ja süda peksis. Ma tundsin lihtsalt, et ma ei peaks seal olema. Miks ma peaksin minema tagasi kohta, kust ma põgenesin?
Nähes sõbrannasid paranes enesetunne. Tundsin end natuke rohkem endana ja vähem närvipuntrana. Sain paari tundi kõrvalt jälgida, mis ei sisaldanud küll nii palju õpetamist, vaid rohkem ülesannete kätte andmist, aga mis seal ikka. Whatever works, right? Kuna üks sõbrantsidest oli direktor, siis sain ma ilma igasuguse põhjuseta kiitva käskkirja, mis on alati tore, ning õiguse hängida sekretäri kabinetis. Mu närvid jahtusid maha, mu kõrvad jahtusid maha ning ma sain end tagasi. Ma sain sellest külaskäigust rõõmu tunda.
Kool on aga ka kõrvaltvaataja rollis sama masendav. Sa näed kuidas grupp inimesi end ruumi lohistab, võtab sisse oma määratud koha ja otsib mossis näoga kotist asju. Nad kõik olid lihtsalt... mossis, kuigi tegemist oli "lõbusa vahetuspäevaga". Ma nägin väsimust. Palju väsimust. See kuidas end püsti aeti, et õpetajalt midagi vastu võtta oli nii... ma väsisin isegi selle nägemisest ära. Mul oli kahju. Oleksin pidanud kõigile muffineid kaasa võtma. Mul oli nii kahju. Küllaltki ilmselge oli see, et koolis käiakse, et oma sõpru näha. Vahetundides ja ka tunnis toimus vaikne vadistamine, väiksed naerupahvakud. Väsinult, aga sõbralikult. Armas oli.
Peale kooli läksime Liisaga pitsat sööma ja piljardit mängima. Tore oli. Tahaksin ka välja pointida kui kuradi hea meel mul on, et siia pitsakohvik tehti. Aitäh, aitäh, aitäh! See oli väga õige otsus ja teil on püsiklient, kes käib peale igat rasket päeva teilt topeltjuustuga Hawaii pitsat tellimas. Väga tore. Nüüd lisage veel pitsasid menüüsse, sest come on. Vaheldusrikkam valik ei tee ju kurja tegelt. Aga jah. Väikse piljardiringi tegime ka hiljem kohalikus pubis, kus ma korralikult pähe sain ja hakkasin juurdlema elu mõtte ja kogu selle kupatuse üle. Kõva tujurikkuja olin, nii et polekski vist aus olnud kui ma veel piljardis võitnud oleksin. Teinekord joon rohkem ja mõtlen vähem (me kõik teame, et seda ei juhtu ja see on loll soovitus, aga siin ma nüüd olen. don't do alcohol, kids!).
Teinekord pajatan veel lugusid. Kena õhtut/hommikut/päeva jätku/hommikut!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar