5/10/14 1:15

 Ma olen vist jälle kuskile väga madalasse punkti kukkunud. Kõigepealt see kuradi võõrutus nendest antidepressantidest, mis ei toiminud ja mida ma vihkasin ning sellega kaasnev enesetunne. Kõik lainetas. Mu aju justkui loksus ühest mu kolba äärest teise ja ma tundsin seda kõike. Süda oli paha ja osaline meeleheitlikus pani mind vaatama nende kuradi tablettide poole, et sellele lõpp teha. Enesetundele, mitte endale. Kaks allesolevat tabletti istuvad ikka laual. Ma pole ühtegi 10 päeva võtnud. Paha on olla.
 Isa ostis paar päeva tagasi uued välja. Ma olen nüüd 18 euri vaesem ja ei julge neid tablette sõrmeotsagagi puudutada. Lugedes infolehte nägin, et krampide saamise oht on kaunis suur. Krampe mainiti lehel 14 korda. Ma lugesin. Ometigi öeldi, et tegemist on harva esineva kõrvaltoimega (1-l 1000st). Lehekesel on ka sõbralik soovitus: "Kui teil tekib enesevigastamise- või suitsiidimõtteid ükskõik mis ajal, võtke ühendust oma arstiga või minge otsekohe haiglasse." Huvitav kas see kehtib ainult selle kohta kui ma neid tablette neelan või saaksin ma iseenesest praegu ka haiglasse sisse marssida ja ravi nõuda. Praegu kohe. Pühapäeval kell 1:23 öösel. Sest kuradi raske on olla.
 Ma püüdsin terve päeva magada, et ma ei mõtleks. Terve kuradi päeva. Ma pidin tegelikult kaltsukatesse laiama minema, aga magasin hommikul sisse. Hiljem püüdsin ka ainult magada. Praeguseks pole mul und ja säilinud on ainult see kurjakuulutavalt nukker mõttemaailm, mis oli minuga ka sel ühel õhtul, mil ma otsustasin, et pean abi saama. Ma ei tea kui otsustusvõimeline ma enam praegu olen. Ravi ei aidanud. Ma proovisin. Ja krambid pole päris see viis kuidas ma minna tahaksin. Ei tea kas insult oleks lõbusam? Infoleht mainis insulti ka.
 Ma läksin sellele ravile vastu nii yolo suhtumisega, sest mul oli siiralt ükskõik. Neelan mida iganes, et ma enam ei leiaks end ühel õhtul värisevate kätega valuvaigisteid pihus hoidmas ja paaniliselt nutmas. See oli hirmus. Mul oli hirmus leida end sellisest seisust. Ma olen 18 aastane noor neiu, kellel on sisuliselt terve elu ees ja kes mingil põhjusel vihkab seda mõtet. Ma oleks nagu oma elu juba ära elanud ja lepiksin nüüd sellega kui vanadus mu vaikselt võtaks, sest ma olen oma elus juba piisavalt palju saavutanud ja õppinud. Ma olen juba kõik ära teinud. Aga ei. Ma olen 18 mitte 81. Ma olen 18 ja vihkan seda, sest mul on terve elu ees. Kõik need traditsioonilised koolis käimised, tööl käimised ja pere soetamine. Vihkasin koolis käimist, seda süsteemi ja inimesi. Töö, mida praegu teen tapab mind vaimselt ja pere... Liiga vara veel mõeldagi. Öäk!
 Mu käed värisevad. Ma tunnen, kuidas mu silmad märjaks tõmbuvad. Mulle meenus, et ma nägin teda jälle unes. Oma sõpra, keda enam siin pole. Ma ei saa enam aru kas ta kutsub mind kaasa või püüab mulle meelde tuletada, et on minu jaoks olemas. Ma isegi ei tea enam kumba varianti uskuda mulle rohkem meeldib.
 Ma olen nüüd vihane. Ma ei saa aru miks mina. Miks pean mina olema sellises kuradi seisus, et mul on vaja mingeid krampe tekitavaid tablette, et ma saaksin õnnelik olla? Miks minu ajukeemia? Miks? See pole aus. Mu ema ütles, et ma ei pea neid võtma, et kõik saab niisama ka korda. Ilus mõelda. Kuradi ilus mõte. Mult küsitakse nii kuradi palju, et millest see tekkis ja kes süüdi on ja millal see algas. MA EI TEA! MUL POLE ÕRNA AIMUGI JA MA EI OSKA TEILE NEID VASTUSEID ENAM VÄLJA KA MÕELDA. MA EI TAHA KA. MA OLEN VÄSINUD. Ma ei taha tegelikult kedagi ka süüdistada, aga pannes kogu süü endale, valetaksin ma. Ma ei nimeta nimesid, sest see pole aus. Ma olen aru saanud, et see pole aus, sest neil inimestel olid ja on jätkuvalt enda probleemid. Kui me oleksime vähem enesekesksed, saaksime me aru, et on ka teisi põhjuseid, miks vihastatakse, kui meie. On olemas ka teisi negatiivseid emotsioone tekitavaid allikaid, kui meie. Ma soovin, et ma oleks seda varem mõistnud. Ma lihtsalt... ma ei tea, mis juhtus ja miks juhtus, aga lihtsalt juhtus ja siin ma nüüd olen. Üleni kurb ja vaevu suuteline enam midagi loogilist rääkima, sest kell on öösel ja ma olen liiga palju maganud. Ma jätkan vist oma online shopping tuure, sest see tundub mu peas praegu kõige parem mõte olevat. Mul pole eriti raha, aga ma saan asju wishlisti toppida. Ebay siit ma tulen!
 Vabandust. Ma vabandan selle eest. See on masendav. Ma tean. Aga siin ma praegu olen ja ma kirjutan eelkõige enda jaoks, sest ma leian, et ma olen sedasi enda vastu aus. Järgmisena postitan siia kutsikapilte. Ka eelkõige enda jaoks, aga mulle meeldib kui teile ka meeldib. Lohutab nagu. The Smiths ka lohutab.
 Thank you, come again.