kell sai 5.15

Mu seinal on suvest saadik sääse laip. Ma pole seda siiani sealt ära "puhastanud". Ma isegi ei tea mis see õige termin võiks olla... See on nagu omaette kurb kunstiteos, mis meenutab mulle suve. See on minu jaoks ilus. Ma vaatan õhtuti enne magama minekut oma voodi vastasseinas olevat sääselaipa ja leian, et see on ilus. See on üks neist asjadest, mis mind enda puhul rõõmustab - mind ei jäta sääselaibad tundetuks.
 Ma sain eile lugeda. Ma sain lõpuks lugeda. On möödunud kuid (mulle tundub rohkem, et tegu on aastatega) ja lõpuks sain ma lugeda. Ma olin öösel kella poole viieni üleval ja tundsin oma raamatust rõõmu. Sellest tekkinud eufooria hakkas ühel hetkel mu keskendumist veidi häirima, aga ma ei pannud seda isegi pahaks. Ma luban endal enda üle uhke olla. Uhkuse tundmises pole midagi halba. Enda õnnelikuks tegemises pole midagi halba.
 Ma lugesin "Adama raamatut". See räägib maniakaal-depressiivsest mehest, kes tahab raamatut kirjutada, aga ei suuda. Suudan samastuda. Tegemist on tõestisündinud looga, mis on ka järgmine punkt, mis teeb samastumise lihtsamaks. Ma elasin sellesse raamatusse väga sisse, mistõttu tundus otsus, see kell pool 5 öösel käest ära panna nii vastuvõetamatuna. Õigupoolest kartsin ma ka seda, et ma enam täna lugeda ei suuda... Ma kardan tegelikult ka seda, et ma ei suuda raamatut valmis meisterdada. See nõuab mingil määral planeerimist ja ma kurat ei oska planeerida. Või ei taha. Ma ei saa plaanidega läbi. Ilmselt on see ka üks neist põhjustest miks mulle mõte elust ei meeldi. Sellest traditsioonilisest. Kool, töö, pere jne. See kõik nõuab planeerimist and I'm just not about that life. Ehk muutusingi ma surma otsides nii meeleheitlikuks, sest arvasin, et teisiti ei saa. Kõik ümberringi ju lähevad selle mustriga kaasa ja paistavad õnnelikud. Samas ma ei väida ka seda, et see muster kuidagipidi kole ja sobimatu oleks. Selle mustri telgitagused on lihtsalt inetud. Ma näen päevast päeva stressis inimesi, kes kodus karjuvad ja üksteist salaja vihkavad ning seejärel püüavad meeleheitlikult meelelahutust otsida, et siit minema saada. See minema saamise osa... miks mitte igaveseks? Sinna on mu mõtted aegajalt tiksunud. Kui see traditsiooniline elu tähendab seda, et sa tahad õhtul lihtsalt minema saada, siis milleks seda vaja on? Ma ei räägi sellest kui depressiivne 18-aastane neiu, vaid kui arutlev tavainimene. Ma ei tea isegi keda ma selle tavainimese all silmas pean. Keegi pole ju tegelikult nii üleni tavaline. Või siis meeldib mulle lihtsalt nii mõelda...
 Ma hoian oma seinal sääselaipa. Ma vaatan seda enne magama minekut ja ärgates ning teesklen, et väljas pole kirju sügis, vaid põletavalt soe suvi. Mulle meeldib mu toa seinal olev sääselaip.
 Thank you, come again.