te pole allakäinud

 Järjest rohkem ilmub artikleid suurest koolistressist ja läbipõlevatest noortest (viimane, mida lugesin, on siin), kellel ei leidu isegi aega hingamiseks. Aetakse taga ikka neid viisi ja nelju, magatakse 4 tundi ööpäevas ja käiakse veel kuskil trennis, sest peaks/võiks/tahaks nagu ju.
 Ma meenutan ise ka vahel koolis käimist. Pahatihti negatiivse pilgu läbi, aga eks selles oli ka omajagu positiivset. Tõsi, häid saavutusi kirjandite ja mingite absurdsete matemaatika kontrolltööde eest on olemas küll, aga need pole olulised. Need pole minu jaoks absoluutselt olulised. Mind ei koti noh. Minu silmis ei tee ilus koolitunnistus kedagi paremaks inimeseks. Haridusel ja haritusel on vahe. Mul on nii siiralt ükskõik su matemaatika kolmanda kontrolltöö hindest, sest MIS FUCKING VAHET SEL ON?!
 Lugesin üks päev oma vanemaid postitusi ja komistasin ühe otsa, kus õpetaja nimetas mind kontrolltöö kolme eest allakäinuks. "Kärol, sa oled allakäinud... Kolm!" Nii ütleski. Pilk ta silmis oli nagu ta oleks näinud mind kuskil tänavanurgal poolpaljalt ennast ja kokaiini "2 ühe hinnaga" stiilis müümas. Ei, hinne 3 ei võrdu sellega. Huvitav kas ta üldse teab enam milline on elu väljaspool kooli? Ta on ilmselt sellesse maailma nii sisse elanud, et see on tema jaoks nagu neverending cosplay ja tema võidab kõiges, tal on alati õigus ning ruumitäis oinapäid peab kuulama. Sedasi hinnet 3 üledramatiseerida on lihtsalt omaette skill. Allakäinud ma sellepärast kohe kindlasti pole. Juba see, et ma pidin selle "košmaari" meenumiseks oma vanades postitustes ringi kaevama, näitab kui ebaoluline see kuradi 3 minu jaoks on. Ükskõik mis hinne tegelikult. Ma ei mäleta enamus viisi, mis ma saanud olen. Ma ei mäleta ka oma esimest kahte. Isegi mitte esimest! Mul pole õrna aimugi ja see on okei, sest minu jaoks on teised asjad palju olulisemad.
 Hirmus kahju on kuulata kuidas noored end koolis tükkideks rebivad, et neid kuradi positiivseid hindeid saada. Kuulda kuidas oma sõbrad on hädas viie erineva meeletult suure ülesande ja veel mingite kontrolltöödega, on minu jaoks nii kuradi kurb. Ohverdatakse oma asendamatuid unetunde ja püütakse päev läbi kuidagi ärkvel püsida JA midagi uut omandada. Kõlab kohutavalt. On ka kohutav. Jäin ise mitmeid kordi tunnis magama või läksin teiseks tunniks kooli, et ma ei jääks. Mõlemad variandid ei sobinud kooliinimestele. Palun vabandust, et minu prioriteet on väsimusest vabanemine (enda väljamagamiseks ma seda nimetada poleks kuidagi saanud). Vabandan, et püüdsin seda asja enda jaoks kuidagi siiski toimima saada ja teile ei sobinud. Säh, tegin sulle kodus kirjandi ja viis lehekülge pika käsitsi kirjutatud kirjaliku töö mullast. Naudi!
 Kusjuures väga vähesed hindelised tööd on mul üldse meeles. Mingil hetkel muutub kogu see õppimine nende nõudmiste tõttu nii masinlikuks, et sa ei õpigi enam enda jaoks, vaid selleks, et see kuradi kontrolltöö neljapäeval hästi või üldse kuidagi ära teha. Selle kõrval on vaja veel õppida viieks tööks, mis hullult debiilselt nädala peale ära jaotatud on. Kõigepealt tuleb esmaspäeval kohe esimese tunni ajal ära teha see perverssne füüsika töö ning siis on teisipäeval ja kolmapäeval veel kaks väga olulist hindelist tööd. Lähed siis teisipäeval kooli ja õpetaja pidi arsti juurde minema ning töö lükkub edasi... FUCK YEAH!... homse peale... FUCK. Nüüd on sul kolmapäeval kolm kontrolltööd ja kuna Jeesust olemas pole, siis kohe kolmel järjestikkusel tunnil. Võib juhtuda ka see, et õpetajat pole kolmapäeval ja teisipäeval, kui kõik on värskelt klassi astunud, teatab ta, et tahab täna selle töö ära teha. Where is your god now?! Seis muutub automaatselt veel hullemaks, kui sa seda ainet absoluutselt ei jaga. Minu jaoks olid kohutavad füüsika, matemaatika, keemia ja Kuusalu koolis ka muusika, kuna suhted õpetajaga olid äärmiselt passiiv-agressiivsed mu puuduliku lauluoskuse pärast ja kuna ma ei osanud "suulage tõsta" ja oma "keelejuurikat" sättida nii nagu talle meeldiks (siiani pole mul õrna aimugi, mida see tähendada võis). Et ma jõuaksin õppida aineteks, mida ma enda jaoks olulisemaks pidasin, hakkasin ma suurepäraseks spikerdajaks. Paberilehed pinalis ja valemid kätel on liiga mainstream ja koheselt arusaadav. Ma kasutasin läbipaistvate kaantega kaustikuid, kirjutasin spikri suurelt ja enda jaoks arusaadavalt ning olin omadega täiesti mäel. Vahele ei jäänud ka kunagi. Säästsin närve ja uneaaega. Õppisin seda, mida enda jaoks oluliseks pidasin ja mida tundsin unistuste ellu viimiseks vajavat. Kui sinu unistused vajavad häid matemaatilisi oskusi ja pääsu ülikooli, siis you do you. See on ühtlasi ka ainus nõuanne, mida ma kõigile tuttavatele andnud olen- you do you! Aja unistusi taga. Haara oma ükssarv, istu selga ja hakka kappama. Meie aeg on piiratud. Mul on lihtsalt hirmus kahju näha inimesi, kes rebivad end ribadeks ja ei saa aru miks nad seda üldse teevad.
 See 2 pole oluline. Pohhuj see üks 2. Su tulevast tööandjat ei koti see matemaatika kolmanda kontrolltöö 2 ning su tulevane abikaasa ei armasta sind sellepärast vähem. Sa ise ilmselt ei mäletagi seda enam tulevikus. Elus on palju suuremaid ja olulisemaid asju kui see sama kontrolltöö 2. Sa pole sellepärast halvem või rumalam inimene. Ausalt. Sa saad hakkama. You do you!
 Thank you, come again.