tundmas end üleni haledana

 Kõik paistis justkui ülesmäge minevat, aga sees on ikkagi kuidagi tühi tunne. Midagi on puudu. Ma olen püüdnud olla seltsiv ja end kodunt välja tirida. Ma ülen püüdnud ka kodunt välja jäädagi. Ma olen kohanud palju uusi inimesi ja soojendanud üles suhteid vanemate tuttavatega, aga miski pole see õige. Miski ei täida seda kuradi idiootset tühimikku minus. Nüüd on vist see hetk tunnistada, et tunnen end ilgelt üksikuna. Fuck me right?

 Võib-olla ei tohiks ma kell 2 öösel selliseid pikemaid dušši all konutamisi ette võtta. Võib-olla on asi selles. Ma ei tea. Lihtsalt mõte sellest, et siin planeedil on ainult üks minusugune eksemplar, see üks ja ainus Mina, see on kohutavalt masendav. Kuradi üksik on olla see üks ja ainus omapärane eksemplar. Just siis kui sa püüad erandlikult endaks jääda, mõistad kui kuradi üksik see on. Üksik on olla Mina. Keegi ei saa sinust lõpuni aru ja et kokku saada kedagi endasarnast, pead sa end ümbritsema mitmete inimestega. Lõpuks paned sa nendest kokku sellise lego versiooni endast. Boom, Sina... aga mitmetest inimestest. Ikkagi on ehitis kuidagi nigel. 

 Võib-olla igatsen ma lihtsalt kallistusi. Võib-olla mõnd pikemat kaisutust, üleüldist lähedust. Endale on raske tunnistada, et ma ei suuda terve elu ainult üksinda pea püsti edasi käia. Tahaks suuta. Olen proovinud, aga kuidagi õnnetuks kisub see püüdmine juba. Umbes nagu oleksin 6 tundi ebamugavatel ja sitaks kõrgetel kontsadel olnud ning pean veel 8km maha jalutama. Sa tead, et sa oled selle vahemaa varem muretult läbi kõndinud, aga nüüd värisevad sul jalad all, kõik on üleni valus ja villid veritsevad ning sa püüad kuidagi hädavaevu edasi liikuda. Umbes sama seis. Jalanõusid ei saa ära ka võtta. Ma ei tea täpselt miks, aga hei... lihtsalt kujutame ette. See tundus aus võrdlus olevat. 

 Ma olen jälle selles punktis, kus ma tegelikult ei tahagi enam kellegagi suhelda. Vahel tuleb ette. Suhtlus tundub olevat kuidagi üleliigne, väsitav, kuigi räägin inimestega kellega on mul vastastikune hoolimine. Ah sitta kah, ma olen tegelikult sellises punktis, kus ma ei taha voodistki välja tulla. Põlastan iga hommikut ja ärritun oma tühise eksistentsi peale. Nagu ootaks kannatamatult juba enda lõppu. Mis juhtunud on? Üks asi on ennast hävitavad mõtted ja teine on see kuradi meeleolu. See üleni nukker ja ebameeldiv meeleolu, mida ma siiani täielikult seletada ei oska. Sellest ma jagu ei saa. See võib päeva jooksul paraneda, aga võib ka hullemaks muutuda. Ma ei oska sellega hakkama saada. 

 Mind ajab naerma, et inimesed küsivad minult abi, et oma depressiooni ja muude vaimsete probleemidega toime tulla. See, et ma selle diagnoosi sain ja pole end veel ära lõpetanud, ei tee mind suurepäraseks nõuandjaks. Ma võin olla toeks ja jagada kogemusi, aga elumuutvat nõu ära minult oota. Õigupoolest ei meeldi mulle üldse mingid ootused. Ära oota minult midagi, lihtsalt vaata mis saab. Võttes arvesse seda, et ma olen ainult inimene, võib juhtuda kõikke (päris ilus mõte, hea töö, Kärol). Samas hoiavad mind edasi liikumas ja kirjutamas inimesed, kes ütlevad, et mu blogi on neid kuidagi aidanud. Et keegi nagu mõistaks ja teeks seda nendega koos läbi. Sellised kirjad inspireerivad mind meeletult. Need hoiavad mind edasi liikumas ja ma olen nende kirjutajatele äärmiselt tänulik. Püüan oma tänulikkust näidata regulaarsema postitamisega ja olen seetõttu drafti juba päris mitu postitust ette kirjutanud, et saaksin neid järjest välja lasta. Postitus, mida praegu loed, pole draftis istunud ja poleks isegi pidanud täna välja minema, aga ma tundsin, et pean auru välja laskma ja end kuidagi maha rahustama. Vahest on kergem magama jääda, kui selle endast välja saan. 

 Tagasilööke tuleb ette. Nüüd tuleb lihtsalt kuidagi edasi liikuda. Teha midagi selle sisutühja eksistentsi ja koledate päevadega... Ma lihtsalt ei tea kui kaua ma jaksan end välja minema sundida. 

 Thank you, come again.