Minu jaoks on olnud päkapikud sama hirmsad kui kummitused. Kui hingedepäeval oli mul lootust näha oma vanavanemate kummitusi, siis nüüd kuni jõuludeni peaksid mu akna taga käima võhivõõrad minimõõtmetes vanamehed. Minimõõtmetes vanamehed, kes mõistavad hukka igat pahandust nii palju, et ei too mulle sussi sisse asju, mille ma ära saaks süüa. Viie aastasele Kärolile, kes sellesse uskus, tundus see kohutavalt hirmus, aga ei julenud väga palju pahandust ka teha, sest vahest hüppab mõni öösel sisse ja lämmatab mind mu padjaga või midagi sellist. Päkapikkudega ei tasunud jamada, sest nad passisid koguaeg salaja akna taga... ka siis kui ma vetsus ja pesemas käisin. Kuna väiksemana teises korteris elades, olid vannitoal aknad, siis oli kordi mil ma ei julenud pesema minna. Kust mina tean kui palju need väiksed vanamehed mu privaatsust austavad?! Kuue aastane Kärol lasi enne vanni ronimist akendel uduseks muutuda. Teadlikult.
Ma uskusin tõsimeeli, et päkapikud on olemas. Ema joonistas aegajalt aknalauale väikseid jalajälgi ja kui me metsas kelgutamas käisime, siis oli lumi puudelt kukkudes lumevaipa jalajälje kujulisi auke vorminud. It seemed legit! Väike Kärol ei osanud nagu kahelda. "Mingid väiksed habemes vanamehed vahivad väikseid lapsi salaja akna taga ja toovad nende jalanõudesse nänni? Oh sweet, okei." Jajah, sissemurdmine ja stalkimine on täiesti okei. Seriously?!
Jõuluvana. Jah, ma pean tema kallal ka võtma hakkama. Miks on vaja pereaega segada veel kõrvaline põhjanabal elav vanamees? Kas kardetakse, et laps ei hinda seda kinki nii väga kui teaks, et ta enda vanemad on selle saamiseks vaeva näinud ja rahmeldanud? "Ei, võõras vanamees punases kitlis kõlab maagilisemalt." Olgu. Lihtsalt ma kartsin paaniliselt ka Jõuluvana. Ma kartsin tegelikult võõraid inimesi üldse, aga sellele pidin ma muljet avaldama, et oma kutsikas saada. (Kutsikas, keda ma ei saanudki!!!!!!!!) Lasteaia jõulupeol, kus oli saalitäis vanemaid, pidin ma sellele maagilisele vanamehele luuletuse lugema. KÕIGI EES! MA KARTSIN INIMESI! Polnud absoluutselt lohutav, et ema mulle rahva hulgast lehvitas ja närviliselt naeratas. Mis ma selle eest sain? Patsutuse õlale ja samasuguse kommikarbi nagu kõik teisedki. MA POLNUD ISEGI ERILINE MAGUSASÕBER. Tegu oli reaalse traumeeriva eneseületusega ja ma sain sisuliselt mitte midagi. Pärast ütles veel kasvataja, et olin liiga vaikne. Ah mine sa ka perse, kasvataja. (Kasvataja, sa olid tegelikult väga tore ja mul on sinust ainult häid mälestusi... peale selle ühe korra. Vabandust. (Ja näe, ma kirjutan siiani!)) Enne ära minekut ütles härra Jõul Schwarzeneggeri stiilis, et tuleb veel jõuluõhtul tagasi. Pole vaja, traumeerisid mind juba küllalt. Mäletan kuidas ma oma rahvariietes saali põrandal istusin ja püüdsin oma kontrolli alt väljunud südametööd kuidagi ära handle'ida. Pärast oli vaja veel sellele rahvasummale tantsida ja laulda. Kohutav. Kui midagi valesti tegid, siis naerdi ja hiljem said riielda. Jube.
Jõulumuinasjutt on nii veider. Mu vana klassiõde kusjuures uskus veel nii seitsmendas klassis, et päkapikud käivad teda piilumas. Kuna tal oli noorem vend, siis vanemad ilmselt pididki mõlemat sussi maiustustega üle kuhjama, aga ikkagi... seitsmes klass. Wow. Ma ise sain vist asjadest aru nii teises või kolmandas klassis. Ma mäletan, et kahtlesin sel ajal veel hirmus palju. Suss oli edaspidi ka detsembris aknal, aga polnud enam seda hirmu, et mõni väike vanamees mind aknast vahib. Hommikuti oli pigem meeldiv näha, mis kraami ema mulle suhkrulaksu saamiseks sussi pistnud oli. Lapsed on erinevad. Lõpuks asjadest aru saanud klassiõde oli näiteks väga pettunud. Kuskil sel ajal hakkasin ma lõpuks ta maailma hävitama ka sellega, et päkapikke polegi olemas. Muidu olin ma vait ja lasin teistel uskuda seda nii kaua kui keegi parasjagu tahtis. Mul endal oli lihtsalt kergem magama jääda teades, et keegi öösel mu aknast sisse ei murra ja mu isekus ei tekitanud väga vajadust teiste usku ka pöörama minna. Peaasi, et endal hea oli noh.
Lapsed on nii erinevad. Kummaline, et kõigile sama jama aetakse. Kummaline, et "sa pole hea tüdruk, kui sa kõigi ees Jõuluvanale luuletust ei loe ning pärast ei tantsi" on normaalne. Samal ajal kui mina meenutan seda korda kui oma esimest infarkti, on kuskil mu lasteaia kaaslane, kelle jaoks oli see parim lapsepõlve esinemine või täiesti casual õhtu semudega. Minu jaoks on kõik kooli ja lasteaia esinemised samal tasemel selle bussiavariiga, kus ma olin. Parema meelega teeks tegelikult bussiavarii uuesti läbi kui peaks mõnd kooliesinemist uuesti tegema. Tantsupäev? Võeh...
Igatahes. Yay, jõulud tulevad! Ärge matke lähedasi kinkide vaid armastusega... ärge matke kedagi... kui nad just surnud pole... well this got awkward... Anyway, armastust, hoolivust ja sitaks palju jõulutulukesi igalepoole!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar