Ma ei oska seda endiselt kirjeldada. See ajab mind hulluks. Hoian seda avalikes kohtades nii palju salajas kui võimalik, aga minus on vallandunud sellised nutuhood. Ühel hetkel ma tunnen kuidas mu silmad lähevad märjaks ja kui ma seda kuidagi kontrolli alla ei saa, siis pean ma vetsu vesistama minema (no avalikes kohtades noh). Ma saan aru olukorra paratamatusest kui mu suu hakkab neid kuradi lainetusi tegema. See on enamvähem see hetk, mil ma pean sügavalt sisse hingama ja jooksma kuhugi, kus ma saan üksi olla ja rahulikult hingata.
Ma nutsin puupüsti täis bussis. Mul õnnestus seda mõneti kontrolli all hoida, aga pisaraid oli sellegipoolest mu päikseprillide tagant välja voolamas näha. Õnneks ei huvitu tänapäeval paljud inimesed teiste heaolust ja olukorrast.
Ma olen ka mõelnud mida psühhiaatrile rääkida. Ma olen saanud infot, et esimene "sessioon" on tutvumine, kuid ka seda saab mitmeti mõista. Kas ta küsib minult mu lemmik asjade kohta või selle kohta, mis ma arvan endal viga olevat? Ma ei tea. Juhul kui tegu on selle viimasega, siis kehitan ma ilmselt naeratades õlgu ja tunnen kuidas pisarad voolama hakkavad. Ütle sina mulle, mis mul viga on?!
Hetkel on kõik võrdlemisi jama olnud. Ma olen 100% kindel, et saaks veel hullem olla, sest elu on seda näidanud, aga... jama on. Sees on tühi tunne, aga samas toimub mu peas piisavalt palju asju, et mind nutma ajada. Jama on, sest pakk salvrätikuid peab igaksjuhuks igal pool kaasas olema.
Ma pole enam tükk aega kuskil heast peast nutma hakanud. Leinanutt on teine asi ja teistel kordadel on olnud süüdi mõni film. Vett pole mu silmist juba ammu immitsenud. Ma ei tea kas ma peaksin enda üle uhke olema. Nutmine on tegelikult ju nii inimlik viis kurbust näidata. Samas saan ma ka aru mida ma eelnevat kirjutades mõtlesin. Ma eelistan hoida taolisi emotsioone endas kuni ma koju jõuan ja mul on võimalus end oma tuppa lukustada, panna mängima vali muusika ja pugeda ise pehme teki alla ning hakata alles siis patja nutma. Ma saan aru, mineviku Kärol, ma saan aru.
Esimene psühholoogil käik koosnes mõlemast mu oletatud küsimusest. Nutsin ka ennustuse kohaselt. Korralikult löristasin ikka. Hea töö, Kärol.
Positiivne on see, et sain need vesistama ajavad mõtted kontrolli alla. Meeleoluga ei oska ikka midagi ette võtta. Isegi kirjeldada ei oska endiselt. Üks samm korraga, onju? Mul on siiralt hea meel, et olen saanud end minevikus hävitanud asjadega rahu teha ja mõnevõrra targemana edasi liikuda. Ma ei tea küll täpselt mida ma teen, aga tean täpselt mida ma ei tohiks teha või kuidas käituda, et vältida seda ilgelt sügavat musta auku. Selle üle olen ma küll väga uhke.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar