oeh

 Ma sain täna natuke vihaseks kuulujuttude peale. Otseselt ei tulnud keegi minu juurde mingi "kuuma looga" minust, vaid oli selline tavaline passive agressive twitteris jauramine. Polnud isegi minust. Vist. Ennast ma seal igatahes ära ei tundnud. Passive agressive solvangute sotsiaalmeedias loopimine on lihtsalt nii lapsik ja rumal, et ma ärritusin veidi.
 Okei, ma mõtlesin sellest pool päeva. Omaette sitt on juba see, kui sa tunned kellegi selles pasa loopimises ära ja mõistad, et inetusi rääkinud inimene pole teisega absoluutselt tuttav. Tundus segane lause. Okei. Ütleme, et ma tundsin enda ära kellegi passive agressive twiitides ja mulle pandi mingi silt külge. Ütleme, et mind nimetati hooraks. Tundub olevat selline tavapärane draama. Aga vaadates inimest, kes mind hooraks nimetas, näen ma kedagi täiesti võõrast. Antud kontekstis on minu jaoks võõras inimene ka kunagine koolikaaslane või lihtsalt keegi, keda ma küll nime ja nägupidi tean, aga lihtsalt ei suhte enam või pole kunagi suhelnudki.
 Minu pihta küll sellist paska veel loobitud pole, aga mind hämmastab ikkagi, et inimesed arvavad, et see on okei. Nagu nemad oleksid need ainuõiged kohtumõistjad. Ma tunnen end rumalalt, et selline asi mul pool päeva peas mõlkus. Mulle ei meeldi, et rumalatel inimesel on võime mulle midagi pooleks päevaks pähe istutada. Mulle ei meeldi lihtsalt näha sotsiaalmeedias mingeid tüüpe, kes on endaarust jumalad ja näitavad vabalt teistele näpuga, märkides nad halvemateks inimesteks. Mulle meeldib see roosa pilv, mille ma oma perse alla sain ja siin pilve peal ei ütle keegi kellelegi sitasti, sest kuulis kuskilt mingit lugu. Oma roosa pilve säilitamiseks olen ma lõpetanud paljude vanade koolikaaslaste ja teiste judgemental fucker'ite jälgimise sotsiaalmeedias, sest ma ei suuda nii palju ärrituda. Kui minu võimuses on nende rumaluse eest pagemine, siis ma kasutan seda võimalust. Endal parem. Soovitan seda varianti ka nendele inimestele, kes sotsiaalmeedias vinguvad teiste inimeste jagatud mõtete või piltide üle. Lihtsam on ju vajutada unfollow nuppu kui viriseda iga kord kui midagi uut tuleb, või mis? :)
 Teistel teemadel... Ma tunnen, et peaksin vabandama ka sellepärast kui vähe ma sel kuul kirjutanud või postitanud olen. Detsember ja jaanuar olid kuidagi nii mahukad ja ma tundsin nüüd, et vajan natuke puhkust. Lisaks sellele on praegu mu elus nii palju asju korraga juhtunud, et ma olen püüdnud lihtsalt kuidagi rohkem hetkes olla. Märtsiks on mul blogiga ka omajagu plaane. Blogi sünnipäev ja minu sünnipäev nõuavad huvitavaid pildipostitusi, lisaks sellele ootab ees üks fashionbloggeri pildistamine, mingil hetkel jahvatan ka sellest, mis mu elus parasjagu toimumas on ja võtan ette selle kardetud blogi kujunduse muutmise. Jah, ma olen kuulnud teie kaebusi ja ma parandan seda asja õigepea. (btw kiri on pole praegu tegelikult valge, see on valge)
 Kuna ma pean homme väga varakult ärkama, et asuda teele Tartu poole, siis oleks mul vist praegu targem otsad kokku tõmmata. Näeme märtsis!
 Thank you, come again.

ma olen loomade magnet

 Vabandan kõigepealt piltide kvaliteedi pärast. Telefoni hoian rohkem käepärast kui kaamerat ja seega on ka telefoniga tehtud pilte hulganisti rohkem.
 Ma olen üks nendest inimestest, kes kellegi juurde minnes leiab enda ümbert hetkega lemmikloomadest semud. Mind jumaldavad nii kassid kui koerad. Kuigi ma olen kasside vastu allergiline, istus mul viimati Liisa juures veinitamas olles kass enamuse ajast süles. Aevastasin korralikult, aga sain hakkama. Kiisu nurrus. Võib-olla talle meeldis mind piinata, võib-olla talle meeldis lihtsalt mu süles olla. Who knows. Ma ei pane pahaks. Ise ma kasse ja koeri sülle kiskuma ei lähe, aga kui nad ise tulevad, siis ma suren sisimas natuke suurest õnnest.
 Kui ema töö juures veel rohkem koeri oli, siis istusid need mul alati ümber. Vaatasime koos telekat või kui ma päevitasin, siis hängiti koos minuga päikse käes. Kolm koera oli alati maja valvates ümber. Nüüd tööl käies tullakse ka minu juurde hängima kui ülemus kuskile kadunud on. Rohkem tuleb sülle ronima noorem koer Elmo, kelle kasvamist olen vaikselt pildistanud ka (viimased pildid on siin). Kui viimati maja valvamas käisin, siis tuli see kutt minuga isegi vetsu kaasa... või vähemalt kontrollis ta enne vetsu üle kui ma sinna läksin. Vanem koer, kellega ma koos olen kasvanud, ei jää ka sugugi maha, kuigi nüüd tööl käies näen teda vähem, siis vahel üllatab ta mind ikka ja tuleb minu juurde pikutama kui tööd teen.
 Mu enda koer Bonni on pidevalt minu juures, aga see vist pole nii üllatav. Kui mina lähen teise tuppa, siis tuleb tema ka ja kui ma olen kuidagi tujust ära või tunnen korraga liiga palju tundeid, siis toetab ta pea mu jala peale ja vaatab mulle saba liputades otsa. Praegu magab ka kutt mu jalgade peal. Üldse on ta jõhker kaisutaja. Ronib teki alla ja hakkab siis mõnuga norskama ning kui ma peaksin kõrvalt ära kaduma, siis tuleb mind kiiremas korras otsima. Armsa kuti leidsin.
 Mul pole küll sellest pilte, aga ühe mu tuttava küülik jumaldas mind. Siblis koguaeg mu jalgade juures ringi. Armas tegelane oli.
 Kui ma oma naabrite kassi käisin söötmas, siis ei saanud ma sealt tükk aega ära minna, sest kiisu ronis mulle sülle nurruma. Jällegi aevastasin korralikult, sest allergiad, aga ega mul kahju pisikest silitada ei olnud. Hängisime seal mõnda-aega.
 Sellest kõigest järeldan ma seda, et ma olen vist Disney printsess.
 Thank you, come again.

Miks mulle putukad meeldivad (sarcasm edition)

Hirmus satikate igatsus tuli peale kui nägin täna tööle minnes väliskoridoris korteriukse kõrval üht jurakat ämblikku. Tekkis tuju nende suurepäraste olendite peale veidi pikemalt mõelda ning tuua välja nende tõeliselt head küljed.

• Kõik need kaunid silmad. - Mitte keegi ei pööra sulle tähelepanu nii nagu nemad. Kui ämblikud sind vaatavad, siis... siis saad sa aru ja sa tunned endal neid silmi. Nad jälgivad iga su liigutust ning armastavad silmsidet. Kui silmside mingi hetk katkeb, siis järgmisel hetkel neid enam samas kohas pole. #salapära
• Ämblikute vahva kõnnak. - Nii salapärane ja selles on näha teatud kadestamisväärset meelekindlust. Kui nad su poole juba tulevad, siis ei muuda nad suunda ükskõik kui palju sa paaniliselt karjud ja neid rünnata plaanid. See kindlameelne kõnd võib muutuda hetkega väga kiireks. No vahi kus vudivad raisad oma kaheksa jalaga! Ilus!
• Läheduse otsimine. - Mulle meeldib lähedus ja mulle meeldib kellegagi kaisutada ja koos hängida. Kõik putukad tajuvad biiti ja tahavad ka. Päevitamas käies ronib alati keegi külje alla. Natuke ehmun, natuke nutan, aga pole hullu! Õhus on armastust! Sumisevad su ümber ja maanduvad siis kuhugi jala peale ning keelduvad lahkumast. Hoolivad noh. 
• Nende kaunis lauluviis. - Seda on alati ilus kuulata kuidas sääsed sind oma lauluga uinutada püüavad. Vahepeal lendavad lähemale, et näha kas oled juba unne suikunud. Armas, hoolitsev.
• Ühiseined. - Neile meeldib sinuga koos einestada. Vaatavad sulle samal ajal silma kui oma käsi/jalgu kokku hõõruvad ning valmistuvad su aitamiseks. Neis on ka see kadestamisväärne järjepidevus. Lugematuid kordi on herilased mind taga ajanud kui ma oma suhkruvatiga eest ära jooksen. Järjepidevus!!!

  Ma ei jõua suve ära oodata...

  Mul oli nii cool Valentin. Pidin mainima. Okei cool.

 Thank you, come again.

interneti jumalad

 Hakkasin praegu mõtlema, et inimeste elud tunduvad sotsiaalmeedia vahendusel kuidagi palju glamuursemad. Kõik need pildid, üritustel osalemised, inimesed, kellega koos lihtsalt kohvitamas käiakse... Keegi poleks nagu üksik või õnnetu.
 Ma elan vanematega kolmetoalises korteris. Ma paiknen enamasti ainult oma toas, mis on kohutavalt segamini. Ma jagan tuba oma oravaga, kes armastab öösel oma puuris kolistada ja närida väga valjult oksi. Ma ei pane seda enam ise tähele, aga see on olemas. Kui sa mulle külla tuleksid, siis sa näeksid. Mu toas on üks madrats. Korralik paks madrats. See istub mu kapi ees, sest äkki tuleb mulle keegi külla ja on vaja. Mul on siinsamas 2 sõpra. Ma näen kumbagi neist vähemalt ühe korra nädala jooksul. Ühe korra. Me istume siis siinsamas toas ainsal vabal pinnal, milleks on mu voodi, ja me räägime möödunud nädalast või millestki, mis sel ajal oluline tundub. Vahel istume ka niisama youtube-is. Mulle tutvustatakse palju ka erinevaid muusikuid, kelle žanrist ma muidu väga lugu ei pea, aga saan öelda alati "huvitav". "Huvitav" päästab vestlusi ja sõprussuhteid. Vahel leiab kasutust ka toanurgas istuv madrats, aga vahel ka mitte. Kui sõber lahkub, siis vajun ma voodile pikali ja haaran kaissu arvuti. Kõik.
 Ma käin nii paljudes mitte-glamuursetes kohtades ja nii tihti. See check-in tundub nii ebaoluline, kui sul on hoopis teised asjad mõttes. Ma pole kordagi vajalikuks pidanud teha facebookis check-in, kui ma istun oma psühholoogi ukse taga. Ükskõik millise arsti ukse taga tegelikult, aga psühholoog tundus parim näide olevat. Ma käisin seal varem kord nädalas ja kui ma oleks iga korra facebookis ära märkinud, siis oleks terve mu facebooki sein seda täis. Iga korra all oleks ka tädi julgustav "Edu!" kommentaar. Niisiis on see üks vähem glamuurne osa mu elust. Ma olen sellest küll juba palju rääkinud, aga uusi lugejaid on vahepeal juurde tulnud (yes, i see you).
 Vähem glamuurne osa on ka poodlemine. Ma ei tee tavaliselt proovikabiinides pilte asjadest, mida ma selga proovin. Sobigu need siis mulle või mitte. Keegi ei näe mu teksade shoppamise valu ja seda kuidas paljud paarid minu jaoks alt nii kentsakalt laiad on. Keegi ei näe kuidas ma järjest 5 paari nurka viskan, kui olen juba ühe jala püksisäärde libistanud ja näen, et see ei toimi. Samamoodi ei näe ka keegi mu nahktagi jahti. Kõik on järjest nii lühike ja lai ning jällegi mitte kuradi miski ei toimi. Nähakse alati seda lõpptulemust. Seda versiooni, mis istub täiuslikult. Kui sa otsustadki seda teekonda läbi sotsiaalmeedia jagada, siis peetakse sind kellekski, kes arvab endast väga palju. Sotsiaalmeedias on väga raske jätta enda elust ehedat, päris inimese muljet ilma, et tunduksid enesekeskne.
 Asjade ostmine internetis on samamoodi vähem glamuurne osa mu elust. Keegi ei näe kuidas ma lösutan voodis ja surfan ebay või mõne muu internetikaupluse lehel. Täiesti ilma meigita ja ilmselt 3 päeva pesemata poolrasuste juustega, mille olen mingisse ebamäärasesse juuksepalli toppinud, sest ma ei suuda nendega tegeleda. Keegi ei näe seda. Ma ei taha ka, et kõik seda näeksid. Ma ei tahaks end isegi sellisena näha. Aga nii ma veeren.
 Järgmine äge plottwist - ma ei joonista omale iga päev laineriga asju näkku. Ma ei viitsi. See pole vajalik. Jah, mulle meeldib kui see mul näos on, aga ma ausõna ei viitsi sellega endale iga päev näkku kritseldada. Üldse ei kanna ma iga päev meiki. Lainerijoone puudumine tundub lihtsalt tavaliselt suurem šokk olevat. Tobe, kas pole? Ja sellest kõigest pole mul pilte ja "tõendeid", sest see tundub nii idiootne ja üleni mõttetu. Las ma kurat chillin ilma, et ma pean kuskil ütlema või näitama kuidas ma chillin. Ja siis küsitakse mult pilte, kus ma meiki ei kanna... Ma ei kanna meiki, sest ma chillin kodus dressipükstes ja ei viitsi sotsiaalmeedias esineda. Las ma olla. Ma ei pildista end sellistel hetkedel.
 Keegi ei näe seda kuidas ma valmistun vaimselt kellegagi kohtumiseks. Kõik on korras seni kuni see hetk on nii tunnikese kaugusel. Keegi ei näe mu sisemist paanikat, mis on osaliselt segatud elevusega. Peas ketrab miljon asja ja ühelegi mõttele ei suuda ma sekundikski keskenduda. Jama, aga mis sa ära teed.
 Mulle meeldib jätta osa oma elu sotsiaalmeediast välja. Mul on ka see vabadus nii toimida. Ma lihtsalt näen, kuidas vahel vormitakse sotsiaalmeedias tuntud inimene selliseks täiuslikuks olevuseks, kes väärib kummardamist. See inimene unustab vahel ka ise, et on ainult inimene. Mulle meeldib jällegi inimesi maa peale tagasi tirida ja tuletada meelde, et me kõik peeretame.
 Thank you, come again.

kõhutundest vist

Ma olen käinud viimastel nädalavahetustel väljas. Inimeste keskel. Purjakil inimeste keskel. Pole tegelikult just tavaline nähtus mind pubides või kõrtsudes näha, aga ma olen praegu käinud. Eelkõige pakuvad huvi tasuta teatrietendused. Olen tunnistanud mitmeid peaaegu-kakluseid, ühte veidrat kaklust, rõvedat flirti ja palju hirmnaljakaid tantsusamme. Purjus inimesi on hirmnaljakas jälgida, vahel kohati hirmus. Mõni isend on eriti ettearvamatu ja targem tundub lihtsalt eemale hoida.
 Ah mis nüüd, purjus inimene, kes tundub ohtlik, tuleb mulle järgi?! Oh ei, mis ma nüüd teen?! Otsin tuttavaid, töötajaid või pagen wc-sse. Kuigi mulle meeldib aegajalt selle naeruväärse etendusega kaasa minna, tekib mul vahel ka reaalne ohutunne. Kõhutunne ei luba mõne inimesega jamada ja isegi silmsidet tekitada. Seni pole kõhutundega kaasa minnes probleeme tekkinud.
 Ma olen kõhutunnet eiranud ka. Mitte küll selline tugeva astme "kui sa nii teed, siis sa saad ilma igasuguse naljata surma" tunnet, vaid pigem sellist "see pole nii hea mõte" tunnet. Tavaliselt polegi see nii hea mõte olnud. Oleksin paaril korral minemata jätma, oleksin pidanud asju teisiti tegema, mõtlema teisiti. Kõhutunne ei valetanud mulle. Pole kunagi valetanud. Mitte miski ei anna mulle paremat põhjust kuhugi minemata jätta, kui see veider tunne mu sees.
 Mis vahe on kõhutundel ja paranoial? Paranoia on mõtetes kinni. Hoiab end kümne küüne ja hammastega su seljas ja sosistab sulle kõikvõimalikke hirmsaid stsenaariume kõrva ning paneb sind uskuma, et see kõik ongi toimumas. Kõhutunne on lihtsalt tunne. See on see kui sa saad lihtsalt ruumis olevast õhust aru, et miski on valesti. Puuduvad mõtted, mis sulle seda sisendavad. Tegemist on üksnes tundega. Nii paistab vähemalt olevat.
 Mind hämmastab tegelikult see kuidas kahe samas olukorras oleva inimese kõhutunne täiesti erinevalt võib toimida. Vaatan kuidas sõbranna räägib poolvõõraste inimestega ja naeratab lahkelt. Ise tahaks samal ajal ära joosta või end otsekohe koju teleportida. Mitte sellepärast, et närvid mängivad, aga lihtsalt see inimene muudab mind närviliseks või ta tekitab minus halva tunde. Peaaegu nagu ohutunde. Teritaks oma oda ja lööks läbi ta keha, sest see tekitaks nagu parema tunde. Oht kaoks hetkega. Aga selleasemel pean ma kuidagi peenelt ja viisakalt lähenema oma sõbrannale, selgitama neid kahtlaseid vibe'e, mida ma saan, ja siis lootma, et ma pole selles üksi ning me saame käsikäes päiksetõusu poole joosta. Tavaliselt pole nii läinud, seega olen ma kullisilmadega jälginud minus halba enesetunnet tekitavaid inimesi ja püüdnud saada kinnitust, et midagi tõesti võibki valesti olla.
 Olen kuulnud ka positiivsest kõhutundest. Sellest, et saad ärgates aru, et ees ootab kaunis päev ja sa pead kohe kindlasti välja minema. Olen kuulnud. Endal pole õnne seda kogeda olnud. Vähemalt pole see mul nii värskelt meeles. Hirm ja oht sööbivad alati kuidagi kergemini mällu. Kahjuks.
 Tunnen, et peaksin kuidagi ära märkima, et ma pole pikemat aega midagi kirjutanud, aga seda tehes tundub see automaatselt kuidagi tobe ja ebavajalik. Täpselt selline ära kadumine juhtub siis kui ma hakkad mõnd sarja vaatama, millel on väljas 7 hooaega. Ma tunnen vajadust kõik korraga ära vaadata. Ma saan kohe viienda hooaja vaadatud. Kui ma millelegi juba pühendun, siis ei jäta ma naljalt asja katki. Ema ütles, et mind on sellises seisus natuke hirmus vaadata, aga... jah, on küll. Ma olen oma emaga nõus. Kui siit edasi pikem vahe peaks tulema, siis ilmselt sellepärast, et ma vaatan ikka veel sarja. Andke andeks.
 Thank you, come again.