Okei, ma mõtlesin sellest pool päeva. Omaette sitt on juba see, kui sa tunned kellegi selles pasa loopimises ära ja mõistad, et inetusi rääkinud inimene pole teisega absoluutselt tuttav. Tundus segane lause. Okei. Ütleme, et ma tundsin enda ära kellegi passive agressive twiitides ja mulle pandi mingi silt külge. Ütleme, et mind nimetati hooraks. Tundub olevat selline tavapärane draama. Aga vaadates inimest, kes mind hooraks nimetas, näen ma kedagi täiesti võõrast. Antud kontekstis on minu jaoks võõras inimene ka kunagine koolikaaslane või lihtsalt keegi, keda ma küll nime ja nägupidi tean, aga lihtsalt ei suhte enam või pole kunagi suhelnudki.
Minu pihta küll sellist paska veel loobitud pole, aga mind hämmastab ikkagi, et inimesed arvavad, et see on okei. Nagu nemad oleksid need ainuõiged kohtumõistjad. Ma tunnen end rumalalt, et selline asi mul pool päeva peas mõlkus. Mulle ei meeldi, et rumalatel inimesel on võime mulle midagi pooleks päevaks pähe istutada. Mulle ei meeldi lihtsalt näha sotsiaalmeedias mingeid tüüpe, kes on endaarust jumalad ja näitavad vabalt teistele näpuga, märkides nad halvemateks inimesteks. Mulle meeldib see roosa pilv, mille ma oma perse alla sain ja siin pilve peal ei ütle keegi kellelegi sitasti, sest kuulis kuskilt mingit lugu. Oma roosa pilve säilitamiseks olen ma lõpetanud paljude vanade koolikaaslaste ja teiste judgemental fucker'ite jälgimise sotsiaalmeedias, sest ma ei suuda nii palju ärrituda. Kui minu võimuses on nende rumaluse eest pagemine, siis ma kasutan seda võimalust. Endal parem. Soovitan seda varianti ka nendele inimestele, kes sotsiaalmeedias vinguvad teiste inimeste jagatud mõtete või piltide üle. Lihtsam on ju vajutada unfollow nuppu kui viriseda iga kord kui midagi uut tuleb, või mis? :)
Teistel teemadel... Ma tunnen, et peaksin vabandama ka sellepärast kui vähe ma sel kuul kirjutanud või postitanud olen. Detsember ja jaanuar olid kuidagi nii mahukad ja ma tundsin nüüd, et vajan natuke puhkust. Lisaks sellele on praegu mu elus nii palju asju korraga juhtunud, et ma olen püüdnud lihtsalt kuidagi rohkem hetkes olla. Märtsiks on mul blogiga ka omajagu plaane. Blogi sünnipäev ja minu sünnipäev nõuavad huvitavaid pildipostitusi, lisaks sellele ootab ees üks fashionbloggeri pildistamine, mingil hetkel jahvatan ka sellest, mis mu elus parasjagu toimumas on ja võtan ette selle kardetud blogi kujunduse muutmise. Jah, ma olen kuulnud teie kaebusi ja ma parandan seda asja õigepea. (btw kiri on pole praegu tegelikult valge, see on valge)
Kuna ma pean homme väga varakult ärkama, et asuda teele Tartu poole, siis oleks mul vist praegu targem otsad kokku tõmmata. Näeme märtsis!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar