Ma olen käinud viimastel nädalavahetustel väljas. Inimeste keskel. Purjakil inimeste keskel. Pole tegelikult just tavaline nähtus mind pubides või kõrtsudes näha, aga ma olen praegu käinud. Eelkõige pakuvad huvi tasuta teatrietendused. Olen tunnistanud mitmeid peaaegu-kakluseid, ühte veidrat kaklust, rõvedat flirti ja palju hirmnaljakaid tantsusamme. Purjus inimesi on hirmnaljakas jälgida, vahel kohati hirmus. Mõni isend on eriti ettearvamatu ja targem tundub lihtsalt eemale hoida.
Ah mis nüüd, purjus inimene, kes tundub ohtlik, tuleb mulle järgi?! Oh ei, mis ma nüüd teen?! Otsin tuttavaid, töötajaid või pagen wc-sse. Kuigi mulle meeldib aegajalt selle naeruväärse etendusega kaasa minna, tekib mul vahel ka reaalne ohutunne. Kõhutunne ei luba mõne inimesega jamada ja isegi silmsidet tekitada. Seni pole kõhutundega kaasa minnes probleeme tekkinud.
Ma olen kõhutunnet eiranud ka. Mitte küll selline tugeva astme "kui sa nii teed, siis sa saad ilma igasuguse naljata surma" tunnet, vaid pigem sellist "see pole nii hea mõte" tunnet. Tavaliselt polegi see nii hea mõte olnud. Oleksin paaril korral minemata jätma, oleksin pidanud asju teisiti tegema, mõtlema teisiti. Kõhutunne ei valetanud mulle. Pole kunagi valetanud. Mitte miski ei anna mulle paremat põhjust kuhugi minemata jätta, kui see veider tunne mu sees.
Mis vahe on kõhutundel ja paranoial? Paranoia on mõtetes kinni. Hoiab end kümne küüne ja hammastega su seljas ja sosistab sulle kõikvõimalikke hirmsaid stsenaariume kõrva ning paneb sind uskuma, et see kõik ongi toimumas. Kõhutunne on lihtsalt tunne. See on see kui sa saad lihtsalt ruumis olevast õhust aru, et miski on valesti. Puuduvad mõtted, mis sulle seda sisendavad. Tegemist on üksnes tundega. Nii paistab vähemalt olevat.
Mind hämmastab tegelikult see kuidas kahe samas olukorras oleva inimese kõhutunne täiesti erinevalt võib toimida. Vaatan kuidas sõbranna räägib poolvõõraste inimestega ja naeratab lahkelt. Ise tahaks samal ajal ära joosta või end otsekohe koju teleportida. Mitte sellepärast, et närvid mängivad, aga lihtsalt see inimene muudab mind närviliseks või ta tekitab minus halva tunde. Peaaegu nagu ohutunde. Teritaks oma oda ja lööks läbi ta keha, sest see tekitaks nagu parema tunde. Oht kaoks hetkega. Aga selleasemel pean ma kuidagi peenelt ja viisakalt lähenema oma sõbrannale, selgitama neid kahtlaseid vibe'e, mida ma saan, ja siis lootma, et ma pole selles üksi ning me saame käsikäes päiksetõusu poole joosta. Tavaliselt pole nii läinud, seega olen ma kullisilmadega jälginud minus halba enesetunnet tekitavaid inimesi ja püüdnud saada kinnitust, et midagi tõesti võibki valesti olla.
Olen kuulnud ka positiivsest kõhutundest. Sellest, et saad ärgates aru, et ees ootab kaunis päev ja sa pead kohe kindlasti välja minema. Olen kuulnud. Endal pole õnne seda kogeda olnud. Vähemalt pole see mul nii värskelt meeles. Hirm ja oht sööbivad alati kuidagi kergemini mällu. Kahjuks.
Tunnen, et peaksin kuidagi ära märkima, et ma pole pikemat aega midagi kirjutanud, aga seda tehes tundub see automaatselt kuidagi tobe ja ebavajalik. Täpselt selline ära kadumine juhtub siis kui ma hakkad mõnd sarja vaatama, millel on väljas 7 hooaega. Ma tunnen vajadust kõik korraga ära vaadata. Ma saan kohe viienda hooaja vaadatud. Kui ma millelegi juba pühendun, siis ei jäta ma naljalt asja katki. Ema ütles, et mind on sellises seisus natuke hirmus vaadata, aga... jah, on küll. Ma olen oma emaga nõus. Kui siit edasi pikem vahe peaks tulema, siis ilmselt sellepärast, et ma vaatan ikka veel sarja. Andke andeks.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar