Mul oli palju tegemist oma sünnipäeva istumiseks valmistumisega. Lisaks koristamele, pidin valmistama vanemaid ette selleks, et siia tuleb uus inimene ja et keegi endast välja ei läheks siis. Isaga läks eriti raskelt näiteks. Ma sain terve nädala vältel pea igapäev igasugu küsimusi inimese kohta, millele ma pidin olema valmis vastama ükskõik mis ajal. JA NII PALJU KORISTAMIST. Ma viskasin kahe prügikoti jagu kraami lihtsalt ära, sest ma ei suutnud midagi muud teha. Mulle täitsa meeldib see ruum, mis sealt tuli. Korras tuba on huvitav vaheldus, kuid samas olen ma jätkuvalt täiesti veendunud, et mind absoluutselt ei huvita millises korras mu tuba on. Mu elukvaliteet pole märgatavalt paremaks küll läinud. Mu deodorant oli nädal aega kadunud, sest mul polnud õrna aimugi kuhu see koristatud sai. Täna leidsin üles. Lõpuks.
Mõtlesin sellelt stressilt mõtteid ära saada ja tahtsin blogi jaoks pildistamisi teha. Kogemata läks 3 pildistamist ühele päevale. Päevale enne sünnipäeva istumist ehk siis mu actual sünnipäevale. Päev enne seda olime me muidugi Liisaga pika päeva linnas ka veel. Pildistamised ei läinud väga libedalt. Kohati tunnen, et mu enda stress ja närvilisus kandus teistele üle ja sellevõrra raskemaks see päev ka muutus. Jõudsin ära teha ainult 2 pildistamist. Kolmanda otsustasin ära jätta kell pool 2 öösel köögi põrandal siruli olles ja oodates ahjus küpsevaid küpsiseid. Kui ma lõpuks pesema jõudsin siis jäin vist kaheks minutiks dušši all magama. AGA OH EI MA EI SAANUD JU VEEL MAGAMA JÄÄDA! Ma pidin sel samal öösel veel tegema valmis ühe pildipostituse ja selle juba blogi drafti organiseerima, et ma saaksin selle esmaspäeval Tartus olles juba avaldada. Muidugi oli planeeritud Tartusse minek kohe peale mu sünnipäeva istumist. Muidugi oli. Nii ma siis nokkisin seal arvuti taga kella poole viieni öösel ja püüdsin midagi teha.
Järgmine hommik tuli jälle algse stressi põhjus meelde. Põdesin ja muretsesin kuni viimase võimaliku minutini. Väga karm oli. Üldse ei meeldinud tegelikult.
Õppisin sellest kogemusest, et ma ei oska rahulikult teistele asjadele pühenduda. Ma ei saa sellistes olukordades aru misasi on "rahulik" ja kui keegi käsib mul rahuneda, siis vaatan ma talle ainult küsiva näoga otsa ja värisen pingetest, mille ma endale ise peale tõmmanud olen. Oleks võinud ju olla üks rahulik photoshoot ja terve edasine päev nende piltide korrastamiseks ja blogi drafti sokutamiseks, aga ei. Kui sealt edasi hakkas stress kasvama, siis olin ma veel enda peale pahane, sest sünnipäeval ei tohiks närviline ja sita tujuga olla, sest SÜNNIPÄEV NOH! Uued pinged tulidki reaalselt sealt, et ma polnud piisavalt heas sünnipäevameeleolus. Ajuvaba eks? Never again, I hope.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar