Praeguse seisuga ma psühhiaatri juures enam ei käi. Ma olen siin paaril korral maininud kui kohutavalt ma selle mehega läbi sain ja kuidas see lihtsalt absoluutselt ei toiminud. Abi asemel pani ta mind end veel halvemini tundma ja sundis väga jõudsalt PREPARAATE peale. Ei seedinud seda enam ära ja peale meie viimast tulist vestlust ta mulle enam uut aega ei andnud. Nüüd pole mu kuus enam seda üht päeva mil ma pean meeletult kartma ühe härra kabinetti minna ja kuulama kuidas kõik inimesed peaksid tegelikult samasugused olema ja ma peaksin selleks ainult rohkem pingutama, tablette neelama ja "ilusaid mõtteid mõtlema". The fuck is this logic??? Tervenemist ja abi ei peaks kartma ja kuna ma nii väga kartsin sinna minna, siis järelikult ei aidanud see mind.
Igaksjuhuks mainin ära ka selle, et rohkem antidepressante ma võtnud pole. Ainsad, mida ma paar kuud võtsid olid need "rahustava" toimega, mis uinutasidki mind nendeks kaheks kuuks, mil ma neid võtsin. Polnud fänn ja võõrutus oli korralik. Võõrutuse kogemus hirmutaski mu järgnevatest tablettidest eemale. Olgu, ilmselt ka see, et järgmiste PREPARAATIDE infolehel oli krambiohtu 14 korda mainitud. :)
Psühholoogi juures käin jätkuvalt. Viimane kord, kui sain ma ette paberilehe, millel oleva küsitluse põhjal mu depressiooni ulatust analüüsiti, oli jaanuari alguses. Peale seda vaatasime ja võrdlesime mu teekonda ja seda, et see depressiivne seis oli sisuliselt kadunud. Jäänud on ainult ärevushäire, millega toimub jätkuv töö ja mu enesehinnanguga samamoodi. Ma tean, et mingi aeg tahtsin ma kirjutada sellest, et ei saa aru miks ma psühholoogi juures enam käin, aga mul on hea meel, et ma lasin sel postitusel draftis istuda. Ma leian, et on hea käia kord kuus (mitte enam iga nädal) inimese juures, kellel on su probleemidele hoopis kainem pilk, kuna pole ise selle olukorra keskel olnud. Lisaks sellele puhub ärevushäire iga väiksema sita palju suuremaks ning sellistel juhtudel ongi hea kui keegi serious business olukorrast väljas olev inimene selgitab olukorra lahti enda pilgu läbi, pakub lahendusi ja üleüldiselt aitab sul maha rahuneda. Sealt ka põhjus, miks mulle rahuliku loomuga inimesed nii armsad on. Olen kasvanud väga närvilises keskkonnas, kus puhutakse iga väike asi suureks. Ma vajan aegajalt rahustamist ja kinnitust, et kõik on korras.
Olgugi, et osaliselt on olnud abi psühholoogil käimisest, aitasid mind suures osas ka mu tuttavad. Mind aitas lihtne teadmine ja mõistmine, et on täiesti okei olla selline nagu ma olen. Mind aitas mõistmine, et ma ei pea sulanduma kuhugi gruppi ja et ma ei pea tegema asju nagu teised, et olla elamisväärne inimene. Mind aitas teiste kannatlikkus ja oskus mind ära kuulata. Mind aitas meeletult eneseväljendus kirjutamise läbi ning lugemine ja terve eneseanalüüs. Terve sellesmõttes, et ma ei mõtle asju hullemaks ning teen endale olukorra lihtsalt selgemaks. Varem oli seda keeruline teha, aga praeguseks on asjad selgemad ning see toimub automaatselt. Ma tean milline ma olen, ma tean kuidas endaga toimida ja ma tean kust jookseb minu jaoks piir. Ma tunnen end oma peas ja kehas paremini. Ma saan endaga läbi. Ma igatsesingi seda tunnet.
Ma julgen kõigest sellest kirjutada, sest leian, et see pole häbiasi. Ma arvan, et sa pole halvem inimene kui käid psühhiaatri või psühholoogi juures. Kui midagi on katki, siis tuleb see korda teha või kui sul on probleeme, siis on ju mõistlik abi otsida ja mitte oodata, et keegi teine su sellest supist välja tõmbaks. Aina rohkem olen mõistnud, et vaimne tervis pole see koht, kus abi otsimisel oodata. "Äkki läheb üle" siinkohal ei aita. Sellega peab tegelema ja igasugune viivitamine ja millegi/kellegi järgi ootamine muudab olukorra nutusemaks. Mõtted võivad muutuda minutiga hirmsamaks samamoodi ka su ellusuhtumine.
Samuti leian ma, et keegi teine ei tohiks ravi saava inimese kallal viriseda, kuna ta saab ravi. Absoluutselt mitte keegi ei tohi teha kellegi probleeme tühisemaks kui need selle inimese jaoks on. Sina ei tea mis toimub tema peas, nii et palun pane oma suumulk kinni ja ära tee nägu, et sa tead ta elu ja mõttekäike. See on sinust uskumatult isekas.
Tahtsin natuke mainida ka seda "heiti", mida mina askis ravil käimise eest saanud olen. Tõsi, minu aski selle virinaga pöördutud pole, aga mul on silmad peas ja ma näen mis toimub. Pöördudes nüüd otse selle anonüümse erilise lumehelbekese poole, siis palun jaga mu blogi linki veel. Mu blogi sai tänu sinule nii palju uusi vaatamisi (300+) ja minu poole pöördus ka paar toredat inimest. Aitäh sulle! Ainus viis kuidas sa selle minu jaoks veel paremaks saaksid teha, oleks see, kui sa klikiksid mu blogis täiesti all oleval reklaamil ja aitaksid mul AdSense'iga rohkem teenida. Aga that is all. Aitäh!
Tahaksin jagada siin ka ühte podcasti, milles räägib psühholoog psühholoogi asjadest ja mida vähemalt minul oli meeletult huvitav kuulata.
Okei nüüd on küll kõik.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar