vananesin jälle ehk milline oli mu selle aasta sünnipäeva istumine

 Tegin väikse sünnipäeva istumise pühapäeval (15.03). Pühapäev pole just kõige tavalisem päev, aga kuna mul on reaalselt ainult 2 sõpra ja ma tahtsin neid kindlasti ühel ajal ühte ruumi, siis ei olnud mul päevaga erilist valikut. Mingit põrgulärmi me naabritele ei teinud ja kõik oli päris armas. 

 Eelmine aasta ajasid Liisa ja Jannu mind oma kingitusega nutma. Õigupoolest kaheksateistkümne kingiga... Tundub, et sellest on nüüd tekkinud selline lahe asi, et kui suudad Käroli emotsioonid asju tegema ajada ja ta silmadest vett hakkab immitsema, siis oled sa asjaga täppi pannud. Jah, mu veevärk möllas ka sel aastal. Good job, guys!

olin vist veidi üllatunud/amazed

 Friendshipid hankisid asju mu nohikunurga jaoks ja SEE TORT! (Shoutout Jannu emale, kelle blogi leiab siit!) Ma pean kiiremas korras hankima sellele postrile raami ja paigutama selle sinna voodi peatsisse ja siis lihtsalt natuke pisaraid valama, SEST SEE ON NII COOL. Kõige praktilisem kingitus oli ka üks märkmik, millest päris selget pilti ei olnud, aga see oli SERIOUS NOTEBOOK (so people think you know what you're doing), millesse ma saan hakata oma blogi asju kirjutama, sest koristamise käigus leidsin ma nii palju pooleks rebitud vihikulehti, kuhu mul oli paar blogi asja kirjutatud või mingi teema alustus, mida ma lõpetada ei jõudnud, sest ruum sai otsa. Ma vajasin sellist märkmiku meeletult! Ja nagu alati, tulid ka uue märkmikuga uued ideed. ;)

 (btw jah mul olid siis juuksed märjad, sest ma olin omas kodus ja kõik olid nii omad, et ei vaevunud rohkem tõmblema ja keegi ei pannud pahaks nii või naa ayyy)

 Meil oli lõpuks päris kõva pitsapidu. Algne plaan oli tellida kohalikust pitsakohast pitsad ja toimetada seni rahulikult kodus kuni jõuab kätte aeg neile järele minna, aga plaan muutus, sest pitsakoht pandi see päev varem kinni. Leidis aset paanika, mida toitis nälg. Mitte ainult minu nälg, vaid ka külaliste. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui seada sammud poe poole, kust sai ostetud hunniku külmutatud pitsasid ning kraami, millega neid söödavaks teha (ehk siis pretty much sitaks juustu ja salaamit). Õigepea hakkas köögist järjest toitu tulema ja kriis lahenes. 

 Ja jah, mu koer vaatas terve see aeg väga ülbelt kuidas me sõime. Laulis ka vahepeal natuke, aga aremalt kui tavaliselt, sest seltskonnas oli uus nägu (ma arvan, et sellepärast idk his life). 

 Mu koer varastas lõpuks mu pooliku pitsaviilu. Viskasin viite. Ea koer.

 Veiniga saadi hästi läbi nagu näha ja mul jäi veel nii palju alles ka. Ei saa kurta tegelikult. Mul oli nii tore ja eriti suurepärane oli püüda oma lemmik inimesed ühte ruumi kinni, et lihtsalt süüa, juua ja chillida. Mul on nii hea meel, et kõik tulla said ja minuga hängida viitsisid. Aitäh! :)
  Kui võrrelda seda istumist eelmiste aastate omadega, siis oli see kohe kindlasti palju rahulikum. See oli umbes see rahulik veinitamine, mida ma eelmine aasta tahtsin, aga millest tuli välja midagi... muud. Läks veits käest ära lihtsalt. Sel aastal läks toiduga käest ära. Pitsasi kuhjus nii palju, et ei jõudnud neid lõpuks ära süüagi. Ülejääke oli korralikult. Omatehtud küpsisetordi jäägid vedasin ma esmaspäeval endaga Tartusse kaasa. Olin Tartus kuni kolmapäevani ja see on ka üks põhjuseid miks see postitus nii palju hiljem välja tuleb. Vast pole hullu. Varem pole nagu midagi postituste hilinemise pärast katki olnud. Aga siin ta nüüd on.
 Laupäeval (14.03) ehk oma õigel sünnipäeval käisin fashionbloggeri jaoks midagi pildistamas, aga mulle tundub, et seda postitust on oodatust keerulisem kokku panna. Mul võib selle nikerdamisega küll aega minna, aga välja tuleb see mingil hetkel ikka. Ja noh üks shoot oli veel, aga ma ei taha praegu sellest väga midagi eriti rääkida. Hiljem näete. ;)
 Igaksjuhuks lisan siia ka selle, et ma eelistan panna üles võimalikult vähe selliseid pilte, kus teised inimesed ka peal on, sest ma ei taha peksa saada ja hiljem piltide maha võtmisega tegeleda. Okei, see on kõik.
 Thank you, come again.