Ütleme, et ma jalutan linnas. Pean kiirustades ühest kohast teise jõudma ja muidu asjalik olema ja siis... oh lord... ja siis ma näen mõne naise kotist välja vaatamast pisikest rosinasilmadega tegelast. Mu sees käib mingi klõps ja ma kaotan täielikult võime olla mõistlik inimene. Ma lagunen seest, ma tunnen meeletut soovi pisikest koera õrnalt silitada ja lasta tal end nuusutada. Ma mõtlen sellele kui suurepärane oleks selle väikse tegelasega kaisutada või mängida või lihtsalt teda silitada ja ma lihtsalt suren seesmiselt. Ma tunnen korraga kõiki tundeid. Vahel läheb tunnetega asi veidi üle piiri ja ma hakkan nunnu pärast pisaraid valama. Tuleb ette vahel. No big deal. Väljast paistab see kõik väga lihtne. Ma lihtsalt jõllitan üksisilmi koera ja hoian meeleheitlikult pisaraid tagasi. A little weird maybe.
Täna oli mul õnn näha nelja koera. Ma sain neid kõiki silitada (täna on sitaks hea päev olnud). Täielik õnnistus on juba see, et ma saan iga hommik oma koeraga nunnutada. Päev läheb paremaks kui ma näen tööle minnes veel kahte nunnut. Täna oli üks nendest mind nii elevil, et ei osanud oma emotsioonidega midagi teha ning püüdis mulle sülle hüpata (nagu ta seda kutsikana tegi) ja kriimustas kuidagi mu huult. Haav mu huulel on pisike, aga sügav ja praeguse seisuga kõnnin ma ikka ringi paistes huulega, aga ma ei süüdista koera. Koer oli elevil. Me polnud üksteist nädal aega näinud, ma saan aru.
Tänane üllatuskülaline oli üks väike valget värvi kutsu, kellega ma varem kohtunud polnud. Ma surin seesmiselt veel järgmised poolteist tundi, sest kutsupreili tuli mulle musi tegema kui ma ta juurde maha kükitasin. Ta saba oli nagu väike antenn, mis hoogsalt ühelt poolt teisele käis ja ta nuuskis igalpool nii asjaliku näoga ringi... Ma ei suutnud enam normaalselt funktsioneeriv inimene olla. Hoidsin küll kutsuga suheldes veevärki tagasi, aga hiljem läks silm märjaks küll. Btw see ei saa nii ebatavaline olla, et midagi äärmiselt armsat nähes tulevad pisarad silma. Õigupoolest piisab mulle ka armsa loo kuulmisest. Ilmselt mõjutab ka suurel määral rääkija emotsioon ja see kuidas seda edasi antakse. Idk man i cry when something's cute.
Ma olen nutnud ka asju saades. Aasta tagasi kinkisid Liisa ja Jannu mulle suure koti, milles oli 18 erinevat kingitust, mis kõik ütlesid midagi minu kohta ja mida ma reaalselt oma ellu vajasin. Koti põhjas oli kaart, millel oli Grumpy Cat ja doge and then I lost it. Vesistasin tsipa ja kallistasin palju. Jõulude ajal ajas Liisa mind jälle nunnuduse ja läbimõeldud kingitusega nutma. Batmani kuuseehted. Ta maalis ise logo peale. Mu lemmik logo. I cried.
Kokkuvõtteks võib öelda, et "i literally can't even"... nii kurb kui see ka poleks. Ma ei suuda oma emotsioonidega, midagi armsat ja "getter jaani nunnut" nähes, hakkama saada ja hakkan silmadest vett väljutama. Ma vabandan kui olen katkestanud su juttu, kuna nägin koera või ei suuda enda juttu enam sõnadega lõpetada, sest koer või miski nunnu. Tavaliselt koer. Ma tunnen, et koerad on nagu mu Pokemonid, sest "gotta pet 'em all". Bad jokes okay bye...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar