it's fine

Otsisin täna terve päev linna pealt kirstu, mida kohvilauana kasutada saaks. Õigem oleks vist öelda "laegast", sest kui "kirst" google otsingusse panna, tulevad hoopis teistsugused tulemused. Neid pole loodetavasti niipea vaja.
 Ma ei leidnud laegast. Päris palju kohti sai läbi käidud. Panin valed jalanõud selle retke jaoks jalga, nii et jalad on praegu täiesti lõhki. Ma valutan ka üleni. Selline tunne nagu oleks peksa saanud. Äkki on ikka seda kirstu vaja...
 Jõudsin koju. Rääkisin emale, et laegast ei leidnud, aga leidsin miljon asja, mida iseenesest meil võiks vaja minna, aga samas ennem ei tea ka kui elutoas on kõik värvimised tehtud ja uus põrand maas. Ma arvan, et me oleme mõlemad elevil. Ma arvan. Ma tean, et mina olen kõvasti rohkem, kuna mul on olnud rohkem aega remondi jaoks inspiratsiooni ammutada, uurida igast DIY projekte ja sisustuslahendusi. Ma olen see loll, kes jookseb värvinäidised näpus ja räägib kui ilus oleks suur ümmargune hiiglasliku raamiga peegel keset elutoa seina. Samas ma ei pane pahaks ka. Mõnus distraction sellest oma nutuseste emotsioonide keerisest.
 Praegu toimub päris korralik asjade kokku pakkimine ja sorteerimine. Praegu toimub sisuliselt see suurpuhastus, mida ma algselt tahtsin. Nüüd on ainult see asi, et ma kardan midagi muud teha või kuskil üldse käia, sest äkki saab see kõik siis sellega läbi. Äkki jääb kogu see asi siis jälle kuidagi lollisti seisma. Ma ei tea. Kardan kõike ära solkida. Tunnen, et pean olema see planeerija ja juhendaja. Lambakarjus. Kas see kõlab halvasti? Ma ei mõtle halvasti. Tunnen ainult, et mul on jälle mingi pinge peal, mis minu õlul võib-olla päriselt olema ei peaks. Samas praegu ei tea ka. See piir on praegu väga udune. See on tegelikult koguaeg suht udune ja siis mingil hetkel hakkab mul jälle nii raske, et olen põrandal suremas.
 Ma olen tegelikult päris närvis tuleva psühhiaatri külastuse pärast ka. Ma ei oska midagi oodata. Tegelikult oskan. Ma tean enam-vähem mida arst mulle räägib, aga ma ei tea enam kuidas ma ise käitun. Kas sellest saab jälle mingi pooletunnine nutumaraton? Loodan, et mitte. Sellest poleks kasu. Sellepeale lükatakse jälle rahustavad antidepressandid peale ja ma magan jälle paar kuud. Ma ei tea enam ise ka mis toimub või mida mul vaja oleks. Kogu see emotsioonide välja voolamine (põhiliselt silmist tuleva vee kujul) on minu jaoks küllaltki uus. Jah, ma olen ennem ka nutnud. No worries. Lihtsalt mitte nii lampi. Ise oletan, et kõik need tagasihoitud emotsioonid hakkasid lihtsalt välja valguma. Mu inimkeha sai pisarapoetamis-materjali täis ja lekib nüüd. Something like that.
 Muide, ma arvan, et ma leidsin selle otsitud laeka. Kammisin veel mööblipoodide kodulehti läbi ja Sotkas nagu paistis midagi sellist olevat, mida tasuks vaatamas käia. Kui jalad ära paranevad, siis lähen.
 Oeh, ma nii igatsesin pimedas toas valju muusikaga kirjutamist.
 Thank you, come again.

idk what's going on anymore

Not gonna lie, ma unustasin juba, et täna on blogi päev. Või noh, kell on juba otsapidi järgmises päevas... Oops?
 Mu ajataju on paari viimase päevaga kaunis viletsaks muutunud. Ei, mul polnud metsik jaanipäev. Mul oli 2 jaanipäeva. Neist viimane oli eriti chill, aga midagi väga metsikut ei toimunud. Tolknesin ringi, asjad põlesid, that's it. Ma ei mõista jätkuvalt päris hästi mis point jaanipäeval on.
 Kohe peale pühi tekkis nagu mingi korralikum remondituhin. Muidu on ka juttu olnud ja sellist vaiksemat planeerimist, aga nüüd läks nagu eriti kiireks. Plaan on tuuseldada vannitoas ja elutoas. Pühapäeval jooksime siis ühest ehituspoest teise ja otsisime vajalikke asju. Siinkohal tunnen, et pean seda ütlema - ärge käige peale jaanipäeva ehituspoes. Kõik töötajad olid nii surnud. Ma olen kindel, et üks mees oli veel purjus (he was nice tho). Kui pöördusin ühe kindla küsimusega ühe meid aidanud töötaja poole, siis ohkas ta sügavalt, keerutas silmi ja viipas peaga, et temaga koos kõnniksin. Üks vend ei rääkinud üldse nagu inimkeeles. Palju ohkamist oli. Võib-olla on asi lihtsalt Eesti klienditeeninduse tasemes. Mõni tore töötaja oli ka. Ühe vennaga viskasime kildu ja ta tegi mu ema poe kliendiks, et me häid diile saaks. Super nice. Peale jaanipäeva ehituspoes käimine pole ikkagi päris see kogemus, mida ma ilmtingimata soovitaks.
 Täna koristasime emaga keldrit. Ärkasin hommikul enda jaoks päris vara (võib-olla oleksin võinud lihtsalt öelda, et "ärkasin hommikul" lol). Igasugune koristamine on paras seiklus, aga keldri koristamine on eriti tolmune seiklus. Sain selle käigus täna teada, et ema õmbles kunagi teistele toasusse kingiks. Tal oli juba üks paar valmis lõigatud isegi, oleks ainult olnud vaja kokku õmmelda. Viskasime ära. Lõppkokkuvõttes sai päris palju asju sorteeritud ja kelder veidi tühjemaks. Ma tunnen, et ma saavutasin täna midagi. Ma loodan, et ma ei pea homme midagi tegema. Ma tean, et pean tegelikult, aga loodan, et ei pea. Tahaks lihtsalt näomaski näkku plötserdada ja "Rick and Morty"t vaadata.
 Keegi küsis mult ask.fm'is, et kas ma võiksin rohkem oma depressioonist kirjutada, nii et viskan vist selle ka siia keldri koristamise jutu alla kohe. See on imelik. Mu depressioon on seekord imelik ja hoopis teistsugune kui see varem oli. Ma nutan palju. Ma ei nutnud muidu. Ma olin muidu tuim. Päris palju aega oli möödas sellest korrast, mil ma terve psühholoogi visiidi lihtsalt nutsin ja pidama ei saanud. Jah, vesine silm või pisar siia-sinna on ikka aegajalt asja juurde käinud, aga good god ma ei saanud eelmine nädal üldse endaga hakkama. Ma vastasin küsimustele selle rõveda väriseva prääksuva nutuhäälega. Õudne. Mis mul viga on? Psühholoog märkis ka, et tundun palju hapram kui muidu. Ma veel mõtlesin, et olen selle nutmisega nüüd maha rahunenud. Guess not.
 Paanikahooge on ka kaunis palju olnud. Päris tihedalt tuli ka mingi aeg. Tihemini kui mul kunagi olnud on. Tegelikult kui linnas elasin, siis oli ka päris hull värk, aga mis siis nüüd... Kui mul üle pika aja üks jälle üks paanikahoog tuli, siis organiseeris ema mu juurde koera, mu rahusti ja hakkas siis küünla ja salveiga mööda korterit ringi käima, et halba energiat ja halbe vaime välja ajada. Kujuta nüüd ette mind põrandal hingata püüdmas ja mu ema ümber minu salveiga ringi käimas. Mul on naljakas. Tol hetkel ei olnud, aga praegu on päris naljakas.
 Üleüldiselt tunnen, et hoian endas mingit viha, frustratsiooni või pettumust, mida ma veel päris täpselt sõnadesse panna ei oska (#justgirlythings). Mõtlen parema meelega ikkagi diivanikatete õmblemisele ja seinte värvimisele, kui uuele hüsteerilisele nutuhoole. Lükkan selle järgmisesse nädalasse umbes selleks ajaks, mil psühhiaatrit külastan. Hullult halb mõte, aga I like to live on the edge.
 Thank you, come again.

25.04

Istun praegu Kaubamaja ilumaailmas Lõhnatoas. Lõhnab. Ma arvan, et mul on mingi palavikualge. Või siis lihtsalt rõve olla. Ma ei tea. Täna igatahes leppisin faktiga, et mul on külmetus. Linna pidin ikkagi tulema, sest mul oli arsti aeg. Fun. Teen praegu aega parajaks. Lõhnatoas. Siin on mugavad toolid. Kuldsed ka veel pealekauba. See, millel mina istun, on vist katki. Keegi on polsterdusele jõleda augu sisse istunud kuidagi. Õnneks teeb see tooli mugavamaks. Kardan, et ei saa siit enam püsti. 
 Plaanin täna kiiresti koju jõuda. Ei jaksa nagu kauem olla. Füüsiliselt vähemalt mitte. Mulle meeldib tegelikult väga mõte raamatupoes hängimisest, aga seekord jääb vist ära. Käin arsti juurest tulles apteegis ja lippan koju. Tahan ikkagi nädalavahetuseks terve olla. Suht terve. Piisavalt terve. Selline okei. Hüvakas. 
 Kodus tahaks maalida ka midagi. Kaua ma ikka edasi lükkan. On aeg. Kuidagi lihtsam on haarata pastakas ja paber ning mingeid kujukesi sirgeldada kui täita purk veega, võtta välja värvid ja otsida pintslid. Pole iseenesest hullult keeruline, ma tean. Pastakas ja paber on lihtsalt käepärasem. Mulle meeldib nendega vist rohkem joonistada ka. Võib-olla olen mugavuses kinni. Kes teab.
 "Juliette Has a Gun" on lõhnafirma apparently. Naljakas nimi. Kõlab nagu indie bänd. Selline emone indie bänd. Font, millega see kirjutatud on, lisab ka sellist My Chemical Romance vibe'i. Äkki see ongi bänd? Beyoncel on oma lõhnad. Äkki nad teevad muusikat sellest kui hästi nad lõhnavad? Pure self-love. Armas.

 Thank you, come again.

Tallinn Art Week + natuke EBA '17 juttu

 Tallinn Art Week võttis mult palju energiat, aga andis nii palju inspiratsiooni juurde, et olen veel kuidagi toimiv inimene. Ma ei kujuta veel täpselt ette mida ma teha tahan, aga näpud sügelevad ja ma tunnen, et see teadmatus ei hoia mind enam nii tagasi.
 Kuigi ma osalesin aktiivsemalt Art Week'i viimastel päevadel, tunnen, et sain sealt täpselt nii palju kui mul vaja oli. Mingi jõud tuli tagasi. Saan nagu kergemini hingata jälle. Mul on hea meel, et end kohale vedasin. Nii tuus oli kuulata kunstnike rääkimas sellest miks, kuidas ja milleks. Eelistan alati inimese enda kuulamist artikli lugemise asemel. Värskendav on tegijate nägusid näha. Hea on kaotada ära see jumalik kujutlus neist ja näha lihtsalt inimest, kes teeb ja on. Teeb kunstist vähem võlukunsti moodi asja. Teeb selle kõik kuidagi kättesaadavamaks. Ma vajasin seda.
 Kõige rohkem sööbis mällu pühapäeval nähtud viimane performance. See tekitas võib-olla kõige tugevamaid emotsioone ka. Ma kartsin. Nii palju asju juhtus korraga. Oli nii palju erinevaid tegureid, mida jälgida. Leegiheitjad, äratuskellad, mida vaatajatele jagati, ja siis see neiu, keda näiliselt lõigati ja siis see kuramuse nuku peaga kleidikeses ringi keksiv meesterahvas. A ja siis veel need 4 hiigelsuurt meest, kes järsku välja ilmusid ja ühel hetkel äratuskelladega inimesi endaga kaasa hakkasid viima. Nii palju asju. Tahan kunstniku loetud teksti kuskilt üles leida. Ma arvan, et toimunu tundub siis ehk veidi vähem sürr. Aga võib-olla on ikka selline suht sürr saatana välja kutsumise rituaali laadne asi. Igatahes olen huvitatud ja tahan teada. See kogemus jääb mulle ilmselt veel mõneks ajaks meelde.
 Laupäeval toimus Vabaduse väljakul üritus. Kilomeeter Skulptuuri. Galeriidest üle Eesti olid kohal valitud tööd. Sai näha ka kunstikoolide õpilaste töid, mis olid väga muljetavaldavad. Võiks olla rohkem sellist platvormi, kus noorte kunstnike töid nii näha saab.
 Vabaduse väljakul sai näha ka paari performance'it. "Trash Lake"i oli päris huvitav jälgida. Täpselt ei tea kui kaua see kestis, sest pagesin vahepeal kuuma päikese eest galeriisse. Iseenesest oleks tahtnud lõpplahendust ka näha... või siis seda kas keegi sai kuumarabanduse.
 Teine sel päeval toimunud performance oli Ugo Piccioni "Dance with Life". See oli nii armas you guys... Lõhuti ära suurtest mustadest õhupallidest müür ja lasti liikvele veel suuremad valged õhupallid, millega siis vaatajad ja möödujad mängida või tantsida said. Näha laste rõõmu neid õhupalle lennutades oli kohutavalt nunnu. Seest tõmbas mõnusalt soojaks. Õhupallidele võis ka igasugu asju kirjutada või joonistada, nii et õhtu lõpuks olid need päris kirjud.
 Mul oli tegelikult ka võimalus Ugoga pikemalt vestelda. Ta püüdis mu kinni, kuna oli mind igal üritusel näinud ja tahtis teada mis värk mind sinna tõmbas. Ta oli nii armas inimene! See paistis tegelikult ka tema talk'i kuulamas käies. Muide see talk oli... seiklus. Temaga pidi laval olema üks mees, kes siis seda talk'i küsimustega suunab jne., aga see vend jooksis vahepeal facebook'i live'i tegeva tiimikaaslase juurde, et kaameranurka sättida ja siis jälle küsimusi esitama ja siis jälle publikusse istuma ja ise filmima. Lampi tuli üks teine mees kunstniku tiimist, kes selle siis üle võttis. See oli seiklus. Kunstist räägiti päris kirglikult (muudmoodi olekski ilmselt imelik). Mul on hea meel, et sain veel pühapäeval Ugoga rääkida. See tegi minu jaoks selle talk'i paremaks. Kogu see asi ei tundunud enam nii pöörane, kui siis nähtud edasi-tagasi jooksvad itaalia mehed mind arvama panid.
 Käisin KIWA ka kuulamas. See oli hoopis teistsugune kogemus. Ma tükk aega üldse mõtlesin, kas ma tahan minna. Eelmiste päevade väsimus hakkas laupäeva õhtul lõpuks peale vajuma ja ma ei teadnud kas viitsin end veel üks päev kell 9 üles peksta ja siis bussiga tund aega linna loksuda. Tegin siis midagi, mida ma muidu kunagi enne selliseid üritusi ei tee - uurisin esineja kohta. Mul on nii kahju, et seda tegin. Tunnen, et see istutas mu pähe juba mingi kindla pildi sellest inimesest ja ma võtsin infot kuidagi teistmoodi vastu. Oli mingi ootus. Mulle ei meeldi nii. Isegi siis kui mul on õigus. Tühi leht tundub ausam. Ühest küljest oli huvitav, teisalt oli päris meh. Ma sain sealt kindlasti midagi juurde. Mingi teadmise sellest, mis veel olemas on ja kuidas mingeid teoseid (pole võibolla päris õige sõna siin) luuakse. Alati hea teada. Asi tundus lihtsalt kuidagi rohkem pretentious kui ma ise kunagi olla suudaks.
 Ma tahan kiirelt EBA'st ka rääkida. Tegelikult tahtsin juba eelmine nädal, aga olin nii laip, et ei suutnud lauseid moodustada. I went there! Ma käisin päriselt kohal. Ma olin eelnevad päevad selle mineku pärast päris ärevil. Koht, kus ma varem käinud pole, auhindade jagamise üritus... Ei tundunud nagu koht, kus olema peaksin. Õnneks sain semu kaasa ja siis tundus juba targem mõelda sellest üritusest, kui lihtsalt ühest kohast, kust enne tähistama minemist läbi hüppama pidime. Oh boy mis hüpe see oli. Tegelikult oli kohati üsna cringe. Ma võitsin kogemuse, sellesmõttes oli väärt käik. Sain ärevusele keskmist sõrme näidata jälle. Feels good. Tahan veelkord tänada kõiki, kes minu poolt hääletasid- AITÄH! Ya'll are pretty cool. Suured tänud nende õlale patsutuste eest. Tahaksin nüüd peaaegu, et isegi siin rohkem kirjutama ja toimetama hakata...
 Ma vist ei räägi praegu rohkem.
 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 8

Ajad on olnud kaunis stressirohked ja mu alateadvus feel'ib.
 Nägin nüüd unes, et läksin koos sõpradega välja. Esimene koht, kuhu läksime oli mingi veider 30+ fuckboy'de ossipidu. Ma ei tea kuidas seda muudmoodi nimetada. Sinna sissepääsemine oli ka kuidagi veider. Garderoob oli peokorrusele viiva trepi all ja piletid maksid kuidagi väga palju. Turvamees arveldas piletikassas ja pani jopesid ära mingis suht kitsas punases ruumis. Trepist üles minnes oli siis see peoruum. Seintel oli vanaaegne pooleldi ära tõmmatud tapeet. Igale seinale langes erinevat värvi valgus. Inimesi oli kuidagi piinlikult vähe ja kõik, kes olid, olid kuskil kolmekümnendate creepys pooles end täiesti ära joonud mehed. Mängis vali tümps. Selline rullnokkade teema. Sõbrad tahtsid seal hullult olla. Ma ei saanud aru miks, aga jäin ootama ja vaatama mis edasi saab. Läksime ära umbes siis kui mingi tüüp hakkas meil käsi püksis tuikudes järgi käima. Turvamehega tekkis lahkudes ka mingi probleem. Vist olime liiga vähe aega kohal olnud ja ta ei tahtnud meile meie jopesid tagasi anda veel. Karjusime temaga samal ajal kui ta garderoobis seisis ja meile vastu haukus. Varastasin seni ta kassa laualt 10 eurose. Ta andis meile lõpuks meie joped. Jooksime minema. Läksime veel kuhugi edasi vist, aga ei saanud sealt enam koju ja ma pidin kuskilt pangaautomaadist takso jaoks sularaha välja võtma. Jooksime näiliselt läbi mingi elamurajooni ja avastasime end ühel hetkel surnuaialt. Olime kõik ehmunud. Otsustasime sealt ikkagi läbi joosta, sest teadsime kuidagi, et kohe sealt välja jõudes peaksid pangaautomaadid olema. Ma küsisin veel mitu korda joostes, et kas SEB'i oma ka või. Jõudsime välja. Kuidagi Vabaduse väljaku vibe oli, aga selle erinevusega, et kuuseheki taga oli surnuaed. Nii kõhe oli. Surnuaed oli kottpime, kogu ümbrus oli nii vaikne ja ühtegi inimest polnud kuskil näha. Ainult tuul puhus õrnalt. Pangaautomaadid olidki kohe seal. Panin kaardi kiiruga masinasse, trükkisin sisse PIN-koodi ja... masin viskas mingi errori ette. Mingi sellise kirja, mida ma lugeda ei osanud ja siis sõi mu kaardi ära. Peksin masinat ja valisin juba seda errori numbrit, et keegi mu kaarti päästma kutsuda. Siis ütles juba keegi mu sõpradest dramaatiliselt surnuaia poole vaadates: "Nad tulevad." Pangaautomaat oli just mu kaardi ära söönud ja nüüd tuleb välja, et me põgenesime kellegi eest. Okeeeei...? Olin segaduses, aga jooksin koos sõpradega ära. Pooleldi kogemata nägin, et neist ühe käes oli mingi võõras kohver. Käskisin tal see maha visata, aga ta ütles, et ei saa. Jooksime mingisse veidrasse pooleldi lagunevasse baari, kus ta selle vanale baarmenile andis. Baarmen peitis kohvri kiiresti baari taha, ütles, et me oleme peast segi ja käskis keldrisse peitu minna. Olin veel agressiivsemalt segaduses. Vahtisin oma unenäos käsi laiutades ringi, sest mul polnud enam õrna aimugi mis toimub. Kui baarmen läks kellelegi jooki serveerima, siis ütles sõber, et me peame ära jooksma. Olin jätkuvalt segaduses, aga nagu miks mitte, jookseme veel. Kell tundus juba 4 hommikul olevat. Väljas oli juba järsku valge. Selline suvine aeg tundus. Jooksime mingite tundmatute kõrgete majade vahel kuni ma lõpuks üles ärkasin. The end. Fin. Ma polnud ise ammu nii palju jooksnud kui selles unenäos. Unenäo-Kärol ikka jaksab.
 Ma rääkisin viimane kord (LINK) kuidas nägin und sellest, et mattusin kutsikate alla. Nüüd nägin jälle taolist und, aga seekord mattusin väikeste küülikute alla.
 Olin mingil metsavahelisel aasal ja nägin kahte küülikut. Kükitasin, et ma neid ei hirmutaks. Mingi aja pärast tulid nad minu juurde. Jooksid ümber minu ja tundsid end väga vabalt. Isegi mu asendi muutus ei hirmutanud neid. Nad tulid mulle sülle ja hüplesid mänglevalt ümber minu. Hullult nunnu oli. Mingil hetkel oli neid juba 3, siis nägin metsa alt veel kahte tulemas. Ma olin hullult rõõmus, kuni neid oli peaaegu kogu aasa ulatuses tulemas näha ja neil oli minu juurde jõudmisega kuidagi väga kiire. Muutusin natuke närviliseks, aga samas ei muretsenud liialt. Ma ei teadnud mis toimub, aga need küülikud olid nii pisikesed ja armsad ja armastasid mind täiega mingil põhjusel. Neid küülikuid oli mu ümber ühel hetkel üle saja ja ma olin nii rõõmus. Ärkasin higisena ja päikse poolt palavaks köetud ruumis, kus polnud enam õhku. The end. Fin.
 Loodan rohkem neid nunnude loomadega unenägusid näha.
 Thank you, come again.

what a time to be alive

 Tead mis, ma tunnen end paremini kui mõned nädalad tagasi. Ma ei ole enam nii lampi vesistama hakanud. See on hea, onju? Ma tunnen omas kodus end vähem ärevamana ka. Rahunesin jupp aega, aga nüüd on nagu okei olla. See ei tähenda, et ma nüüd enam välja kolimisele ei mõtle. Lihtsalt pidev poolpaaniline seisund on rahunenud. I still gotta move out.
 Produktiivsus on kõvasti alla läinud ma tunnen. Võib-olla kardan ma lihtsalt selle suurpuhastuse asjaga jätkata. Kardan, kuna me oleme väga kirglikud asjade alles hoidjad ja isegi küsimus "kas selle võib ära visata?" on kõva kisa tõstataja. Olen vist ikkagi praegu veel nii õrn lilleke, et ei talu mitte mingit minu peale karjumist. Lihtsalt hakkan nutma. Praeguseks olen vast paanikahoogudest juba natuke kaugemale liikunud. Vast nii koost ei laguneks enam. Väga julge asjade tegija pole ma selle hirmu pärast ikkagi. Pelgan suurpuhastuse jätkamist, aga ühel hetkel tuleb see ikkagi ära lõpetada. Kahju, et ma paistan olevat ainus kellele see nii väga korda läheb. Raske on nii üksinda.
 Ma olen kirjutanud tublilt. Joonistamise asjas olen laisaks läinud. Ei võta endale enam nii palju seda aega, et midagi teha. Teen mingi kiire kujukese enne magama minekut ja siis quit'in. Sunnin end nüüd paar korda nädalas vähemalt seda ekstra aega võtma, et mingi töö reaalselt valmis teha ja mitte ainult sirgeldada. Vajab rohkem sundimist kui kirjutamine. Samas kirjutada on mul ikkagi lihtsam kuskil kodunt eemal. Kodus on ilmselt raskem jällegi seda kirjutamise aega võtta. Mõtlesin vahepeal panna mingi kindla ajavahemiku paika, mil ma siis kas kirjutan või joonistan/maalin. Peaks selle ära tegema. Prooviks kuidas on.
 Ma olen käinud Bonniga peaaegu iga õhtu jooksmas/kõndimas. Teeme päris korraliku ringi. Tore on. Bonni on õppinud mul paremini kõrval käima. Ma ise tunnen, et mind on kellelegi rohkem vaja. Paaril õhtul nägime rebasekutsikaid otse meie ees. Kõndisime mängivate rebasekutsikate vahelt läbi ja jäime neid natuke kaugemalt vaatama. Mul on nii hea meel, et Bonni nii rahulik suudab olla sellistes olukordades. Eks ta muidugi oli uudishimulik, aga isegi siis kui üks kutsikas meie poole hakkas tulema, istus ta ilusti minu kõrval ja ei sööstnud läheneja poole. Ei haukunud ega lõrisenud ka. Ma olin nii uhke. Hea 15 minutit istusime nii ja vaatasime neid totusid. Nii tore oli. Järgmine õhtu nägime ainult ühte rebast. Siis nii kauaks vaatama ei jäänud. Ma pilti ka ei teinud. Ei tahtnud ka. Toredam oli lihtsalt istuda, vaadata ja oma koera silitada.
 Vist üleeile jooksis meie eest läbi rebane. Bonni ei näinud, aga kui jõudsime selle kohani, kust rebane jooksis, hakkas kutt jälge ajama. Meil olid seiklused. Mu koer on hoopis teine loom, kui jälje ninna saab. Rohkem nagu gasell või mõni kits, kui koer. Väga veider muutus, aga ma ei pane neid koomilisi hüppeid pahaks. You do you, dude. 
 Selles uute filmide vaatamise asjas olen nüüd üllatavalt tubliks muutunud. Sarjadega nii julge veel pole. Sarjadega olen paras pissu ikkagi. Asi pole isegi selles, et miski pole mind kuidagi eriliselt kõnetanud. Ma ei saa enam täpselt arugi mis värk on. Mul on hullemaid probleeme ka praegu nii, et ei hakka sellele kuidagi eriliselt keskenduma. It's fine.
 Panin end ühel öösel karjäärinõustamisele kirja. Kuidagi väga äkki tuli mõte. Oletasin, et kui seda kohe siis ei tee, siis unustan. Järgmine hommik helistati mulle ja aeg sai kokku lepitud. Vaatab siis mis mulle kolmapäeval räägitakse. Natuke olen põnevil. Natuke aiman mis mulle öeldakse. Tegin täna selle testi, mille enne minekut ära peab tegema. Nüüd olen vähem põnevil kui ennem, aga loodan parimat. Mis siin ikka hullemaks minna saab?
 Blogiauhindade hääletus on lõppenud! Ma olen nii rõõmus, et ma enam seda linki jagama ei pea. Appi kui veider see minu jaoks oli. Iseenesest ei pidanud ma seda linki iga postituse lõpus jagama, aga kaklesin oma imeliku ebamugavustundega. Kaklen edasi oma ärevusega ja lähen auhindade jagamise üritusele ka kohale. Teil pole õrna aimugi kui väga ma seda nüüd äkki kardan. Algul oli okei ja tundus tehtav, nüüd ma olen närvis ega tea mida selga panna. Õnneks ei pea üksi minema. Kõik saab ilmselt okei olema. Äkki on mul isegi lõbus. Kuulan julgestuseks enne minekut 2 tundi ABBA't. It's fine.
 Thank you, come again.