Kuigi ma osalesin aktiivsemalt Art Week'i viimastel päevadel, tunnen, et sain sealt täpselt nii palju kui mul vaja oli. Mingi jõud tuli tagasi. Saan nagu kergemini hingata jälle. Mul on hea meel, et end kohale vedasin. Nii tuus oli kuulata kunstnike rääkimas sellest miks, kuidas ja milleks. Eelistan alati inimese enda kuulamist artikli lugemise asemel. Värskendav on tegijate nägusid näha. Hea on kaotada ära see jumalik kujutlus neist ja näha lihtsalt inimest, kes teeb ja on. Teeb kunstist vähem võlukunsti moodi asja. Teeb selle kõik kuidagi kättesaadavamaks. Ma vajasin seda.
Kõige rohkem sööbis mällu pühapäeval nähtud viimane performance. See tekitas võib-olla kõige tugevamaid emotsioone ka. Ma kartsin. Nii palju asju juhtus korraga. Oli nii palju erinevaid tegureid, mida jälgida. Leegiheitjad, äratuskellad, mida vaatajatele jagati, ja siis see neiu, keda näiliselt lõigati ja siis see kuramuse nuku peaga kleidikeses ringi keksiv meesterahvas. A ja siis veel need 4 hiigelsuurt meest, kes järsku välja ilmusid ja ühel hetkel äratuskelladega inimesi endaga kaasa hakkasid viima. Nii palju asju. Tahan kunstniku loetud teksti kuskilt üles leida. Ma arvan, et toimunu tundub siis ehk veidi vähem sürr. Aga võib-olla on ikka selline suht sürr saatana välja kutsumise rituaali laadne asi. Igatahes olen huvitatud ja tahan teada. See kogemus jääb mulle ilmselt veel mõneks ajaks meelde.
Laupäeval toimus Vabaduse väljakul üritus. Kilomeeter Skulptuuri. Galeriidest üle Eesti olid kohal valitud tööd. Sai näha ka kunstikoolide õpilaste töid, mis olid väga muljetavaldavad. Võiks olla rohkem sellist platvormi, kus noorte kunstnike töid nii näha saab.
Vabaduse väljakul sai näha ka paari performance'it. "Trash Lake"i oli päris huvitav jälgida. Täpselt ei tea kui kaua see kestis, sest pagesin vahepeal kuuma päikese eest galeriisse. Iseenesest oleks tahtnud lõpplahendust ka näha... või siis seda kas keegi sai kuumarabanduse.
Teine sel päeval toimunud performance oli Ugo Piccioni "Dance with Life". See oli nii armas you guys... Lõhuti ära suurtest mustadest õhupallidest müür ja lasti liikvele veel suuremad valged õhupallid, millega siis vaatajad ja möödujad mängida või tantsida said. Näha laste rõõmu neid õhupalle lennutades oli kohutavalt nunnu. Seest tõmbas mõnusalt soojaks. Õhupallidele võis ka igasugu asju kirjutada või joonistada, nii et õhtu lõpuks olid need päris kirjud.
Mul oli tegelikult ka võimalus Ugoga pikemalt vestelda. Ta püüdis mu kinni, kuna oli mind igal üritusel näinud ja tahtis teada mis värk mind sinna tõmbas. Ta oli nii armas inimene! See paistis tegelikult ka tema talk'i kuulamas käies. Muide see talk oli... seiklus. Temaga pidi laval olema üks mees, kes siis seda talk'i küsimustega suunab jne., aga see vend jooksis vahepeal facebook'i live'i tegeva tiimikaaslase juurde, et kaameranurka sättida ja siis jälle küsimusi esitama ja siis jälle publikusse istuma ja ise filmima. Lampi tuli üks teine mees kunstniku tiimist, kes selle siis üle võttis. See oli seiklus. Kunstist räägiti päris kirglikult (muudmoodi olekski ilmselt imelik). Mul on hea meel, et sain veel pühapäeval Ugoga rääkida. See tegi minu jaoks selle talk'i paremaks. Kogu see asi ei tundunud enam nii pöörane, kui siis nähtud edasi-tagasi jooksvad itaalia mehed mind arvama panid.
Käisin KIWA ka kuulamas. See oli hoopis teistsugune kogemus. Ma tükk aega üldse mõtlesin, kas ma tahan minna. Eelmiste päevade väsimus hakkas laupäeva õhtul lõpuks peale vajuma ja ma ei teadnud kas viitsin end veel üks päev kell 9 üles peksta ja siis bussiga tund aega linna loksuda. Tegin siis midagi, mida ma muidu kunagi enne selliseid üritusi ei tee - uurisin esineja kohta. Mul on nii kahju, et seda tegin. Tunnen, et see istutas mu pähe juba mingi kindla pildi sellest inimesest ja ma võtsin infot kuidagi teistmoodi vastu. Oli mingi ootus. Mulle ei meeldi nii. Isegi siis kui mul on õigus. Tühi leht tundub ausam. Ühest küljest oli huvitav, teisalt oli päris meh. Ma sain sealt kindlasti midagi juurde. Mingi teadmise sellest, mis veel olemas on ja kuidas mingeid teoseid (pole võibolla päris õige sõna siin) luuakse. Alati hea teada. Asi tundus lihtsalt kuidagi rohkem pretentious kui ma ise kunagi olla suudaks.
Ma tahan kiirelt EBA'st ka rääkida. Tegelikult tahtsin juba eelmine nädal, aga olin nii laip, et ei suutnud lauseid moodustada. I went there! Ma käisin päriselt kohal. Ma olin eelnevad päevad selle mineku pärast päris ärevil. Koht, kus ma varem käinud pole, auhindade jagamise üritus... Ei tundunud nagu koht, kus olema peaksin. Õnneks sain semu kaasa ja siis tundus juba targem mõelda sellest üritusest, kui lihtsalt ühest kohast, kust enne tähistama minemist läbi hüppama pidime. Oh boy mis hüpe see oli. Tegelikult oli kohati üsna cringe. Ma võitsin kogemuse, sellesmõttes oli väärt käik. Sain ärevusele keskmist sõrme näidata jälle. Feels good. Tahan veelkord tänada kõiki, kes minu poolt hääletasid- AITÄH! Ya'll are pretty cool. Suured tänud nende õlale patsutuste eest. Tahaksin nüüd peaaegu, et isegi siin rohkem kirjutama ja toimetama hakata...
Ma vist ei räägi praegu rohkem.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar