Ajad on olnud kaunis stressirohked ja mu alateadvus feel'ib.
Nägin nüüd unes, et läksin koos sõpradega välja. Esimene koht, kuhu läksime oli mingi veider 30+ fuckboy'de ossipidu. Ma ei tea kuidas seda muudmoodi nimetada. Sinna sissepääsemine oli ka kuidagi veider. Garderoob oli peokorrusele viiva trepi all ja piletid maksid kuidagi väga palju. Turvamees arveldas piletikassas ja pani jopesid ära mingis suht kitsas punases ruumis. Trepist üles minnes oli siis see peoruum. Seintel oli vanaaegne pooleldi ära tõmmatud tapeet. Igale seinale langes erinevat värvi valgus. Inimesi oli kuidagi piinlikult vähe ja kõik, kes olid, olid kuskil kolmekümnendate creepys pooles end täiesti ära joonud mehed. Mängis vali tümps. Selline rullnokkade teema. Sõbrad tahtsid seal hullult olla. Ma ei saanud aru miks, aga jäin ootama ja vaatama mis edasi saab. Läksime ära umbes siis kui mingi tüüp hakkas meil käsi püksis tuikudes järgi käima. Turvamehega tekkis lahkudes ka mingi probleem. Vist olime liiga vähe aega kohal olnud ja ta ei tahtnud meile meie jopesid tagasi anda veel. Karjusime temaga samal ajal kui ta garderoobis seisis ja meile vastu haukus. Varastasin seni ta kassa laualt 10 eurose. Ta andis meile lõpuks meie joped. Jooksime minema. Läksime veel kuhugi edasi vist, aga ei saanud sealt enam koju ja ma pidin kuskilt pangaautomaadist takso jaoks sularaha välja võtma. Jooksime näiliselt läbi mingi elamurajooni ja avastasime end ühel hetkel surnuaialt. Olime kõik ehmunud. Otsustasime sealt ikkagi läbi joosta, sest teadsime kuidagi, et kohe sealt välja jõudes peaksid pangaautomaadid olema. Ma küsisin veel mitu korda joostes, et kas SEB'i oma ka või. Jõudsime välja. Kuidagi Vabaduse väljaku vibe oli, aga selle erinevusega, et kuuseheki taga oli surnuaed. Nii kõhe oli. Surnuaed oli kottpime, kogu ümbrus oli nii vaikne ja ühtegi inimest polnud kuskil näha. Ainult tuul puhus õrnalt. Pangaautomaadid olidki kohe seal. Panin kaardi kiiruga masinasse, trükkisin sisse PIN-koodi ja... masin viskas mingi errori ette. Mingi sellise kirja, mida ma lugeda ei osanud ja siis sõi mu kaardi ära. Peksin masinat ja valisin juba seda errori numbrit, et keegi mu kaarti päästma kutsuda. Siis ütles juba keegi mu sõpradest dramaatiliselt surnuaia poole vaadates: "Nad tulevad." Pangaautomaat oli just mu kaardi ära söönud ja nüüd tuleb välja, et me põgenesime kellegi eest. Okeeeei...? Olin segaduses, aga jooksin koos sõpradega ära. Pooleldi kogemata nägin, et neist ühe käes oli mingi võõras kohver. Käskisin tal see maha visata, aga ta ütles, et ei saa. Jooksime mingisse veidrasse pooleldi lagunevasse baari, kus ta selle vanale baarmenile andis. Baarmen peitis kohvri kiiresti baari taha, ütles, et me oleme peast segi ja käskis keldrisse peitu minna. Olin veel agressiivsemalt segaduses. Vahtisin oma unenäos käsi laiutades ringi, sest mul polnud enam õrna aimugi mis toimub. Kui baarmen läks kellelegi jooki serveerima, siis ütles sõber, et me peame ära jooksma. Olin jätkuvalt segaduses, aga nagu miks mitte, jookseme veel. Kell tundus juba 4 hommikul olevat. Väljas oli juba järsku valge. Selline suvine aeg tundus. Jooksime mingite tundmatute kõrgete majade vahel kuni ma lõpuks üles ärkasin. The end. Fin. Ma polnud ise ammu nii palju jooksnud kui selles unenäos. Unenäo-Kärol ikka jaksab.
Ma rääkisin viimane kord (LINK) kuidas nägin und sellest, et mattusin kutsikate alla. Nüüd nägin jälle taolist und, aga seekord mattusin väikeste küülikute alla.
Olin mingil metsavahelisel aasal ja nägin kahte küülikut. Kükitasin, et ma neid ei hirmutaks. Mingi aja pärast tulid nad minu juurde. Jooksid ümber minu ja tundsid end väga vabalt. Isegi mu asendi muutus ei hirmutanud neid. Nad tulid mulle sülle ja hüplesid mänglevalt ümber minu. Hullult nunnu oli. Mingil hetkel oli neid juba 3, siis nägin metsa alt veel kahte tulemas. Ma olin hullult rõõmus, kuni neid oli peaaegu kogu aasa ulatuses tulemas näha ja neil oli minu juurde jõudmisega kuidagi väga kiire. Muutusin natuke närviliseks, aga samas ei muretsenud liialt. Ma ei teadnud mis toimub, aga need küülikud olid nii pisikesed ja armsad ja armastasid mind täiega mingil põhjusel. Neid küülikuid oli mu ümber ühel hetkel üle saja ja ma olin nii rõõmus. Ärkasin higisena ja päikse poolt palavaks köetud ruumis, kus polnud enam õhku. The end. Fin.
Loodan rohkem neid nunnude loomadega unenägusid näha.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar