Not gonna lie, ma unustasin juba, et täna on blogi päev. Või noh, kell on juba otsapidi järgmises päevas... Oops?
Mu ajataju on paari viimase päevaga kaunis viletsaks muutunud. Ei, mul polnud metsik jaanipäev. Mul oli 2 jaanipäeva. Neist viimane oli eriti chill, aga midagi väga metsikut ei toimunud. Tolknesin ringi, asjad põlesid, that's it. Ma ei mõista jätkuvalt päris hästi mis point jaanipäeval on.
Kohe peale pühi tekkis nagu mingi korralikum remondituhin. Muidu on ka juttu olnud ja sellist vaiksemat planeerimist, aga nüüd läks nagu eriti kiireks. Plaan on tuuseldada vannitoas ja elutoas. Pühapäeval jooksime siis ühest ehituspoest teise ja otsisime vajalikke asju. Siinkohal tunnen, et pean seda ütlema - ärge käige peale jaanipäeva ehituspoes. Kõik töötajad olid nii surnud. Ma olen kindel, et üks mees oli veel purjus (he was nice tho). Kui pöördusin ühe kindla küsimusega ühe meid aidanud töötaja poole, siis ohkas ta sügavalt, keerutas silmi ja viipas peaga, et temaga koos kõnniksin. Üks vend ei rääkinud üldse nagu inimkeeles. Palju ohkamist oli. Võib-olla on asi lihtsalt Eesti klienditeeninduse tasemes. Mõni tore töötaja oli ka. Ühe vennaga viskasime kildu ja ta tegi mu ema poe kliendiks, et me häid diile saaks. Super nice. Peale jaanipäeva ehituspoes käimine pole ikkagi päris see kogemus, mida ma ilmtingimata soovitaks.
Täna koristasime emaga keldrit. Ärkasin hommikul enda jaoks päris vara (võib-olla oleksin võinud lihtsalt öelda, et "ärkasin hommikul" lol). Igasugune koristamine on paras seiklus, aga keldri koristamine on eriti tolmune seiklus. Sain selle käigus täna teada, et ema õmbles kunagi teistele toasusse kingiks. Tal oli juba üks paar valmis lõigatud isegi, oleks ainult olnud vaja kokku õmmelda. Viskasime ära. Lõppkokkuvõttes sai päris palju asju sorteeritud ja kelder veidi tühjemaks. Ma tunnen, et ma saavutasin täna midagi. Ma loodan, et ma ei pea homme midagi tegema. Ma tean, et pean tegelikult, aga loodan, et ei pea. Tahaks lihtsalt näomaski näkku plötserdada ja "Rick and Morty"t vaadata.
Keegi küsis mult ask.fm'is, et kas ma võiksin rohkem oma depressioonist kirjutada, nii et viskan vist selle ka siia keldri koristamise jutu alla kohe. See on imelik. Mu depressioon on seekord imelik ja hoopis teistsugune kui see varem oli. Ma nutan palju. Ma ei nutnud muidu. Ma olin muidu tuim. Päris palju aega oli möödas sellest korrast, mil ma terve psühholoogi visiidi lihtsalt nutsin ja pidama ei saanud. Jah, vesine silm või pisar siia-sinna on ikka aegajalt asja juurde käinud, aga good god ma ei saanud eelmine nädal üldse endaga hakkama. Ma vastasin küsimustele selle rõveda väriseva prääksuva nutuhäälega. Õudne. Mis mul viga on? Psühholoog märkis ka, et tundun palju hapram kui muidu. Ma veel mõtlesin, et olen selle nutmisega nüüd maha rahunenud. Guess not.
Paanikahooge on ka kaunis palju olnud. Päris tihedalt tuli ka mingi aeg. Tihemini kui mul kunagi olnud on. Tegelikult kui linnas elasin, siis oli ka päris hull värk, aga mis siis nüüd... Kui mul üle pika aja üks jälle üks paanikahoog tuli, siis organiseeris ema mu juurde koera, mu rahusti ja hakkas siis küünla ja salveiga mööda korterit ringi käima, et halba energiat ja halbe vaime välja ajada. Kujuta nüüd ette mind põrandal hingata püüdmas ja mu ema ümber minu salveiga ringi käimas. Mul on naljakas. Tol hetkel ei olnud, aga praegu on päris naljakas.
Üleüldiselt tunnen, et hoian endas mingit viha, frustratsiooni või pettumust, mida ma veel päris täpselt sõnadesse panna ei oska (#justgirlythings). Mõtlen parema meelega ikkagi diivanikatete õmblemisele ja seinte värvimisele, kui uuele hüsteerilisele nutuhoole. Lükkan selle järgmisesse nädalasse umbes selleks ajaks, mil psühhiaatrit külastan. Hullult halb mõte, aga I like to live on the edge.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar