meet Zeus

  Mõtlesin, et on ainuõige teile näidata milline Zeus on. Vähemalt seda kuidas ta oma puuris toimetab. Ta on päris hästi kohanenud. Ma arvan. Ma ei julenud enne nädala möödumist mingit huvitavamat kohta ta pildistamiseks valida, sest ma ei taha teda kohe esimesel nädalal hullult väntsutada. Las ta chillib ja eks ma kunagi hiljem teen temast veel kuskil pilti. Jõuab.

 Zeus on nii väike, et ta ei jõudnud mul olemas olnud jooksutatast liigutada. Ta on nii kerge ja pisike, et see lihtsalt ei hakanud liikuma. Kui ma tema üritamist nägin, siis hakkas mul kahju ja ma lasin ta puurist välja jooksma. Tegin oma kätest jooksuratta ja talle hirmsasti meeldis. Peale seda üritas ta end läbi puuri võrede närida, et jälle mu kätte jooksma saada. Täna ostsin siis uue jooksuratta. Algul kahtles ta selles, aga nüüd jookseb vudinal. Mul langes justkui kivi südamelt, kui nägin, et ta ikkagi oskab selle rattaga midagi teha (mul oli mingi moment, mil selles kahtlesin). Sööb ja joob ta ka väga tublilt. Toimetab nagu suur hamstripoiss juba.

 Bonni tundub iga päevaga rahulikumaks muutuvat. Ta tahab ikkagi Zeusi hullult vaadata ja nuusutada, aga mingid piirid sai paika pandud ja ta ei nuta enam väga kui pisikest ei näe. Ma arvan, et see on hea. Õnneks läheb rahulikumaks. Ma pole kindel kas mu orav üldse saab aru, et mingi loom juurde on tekkinud. Võib-olla teda lihtsalt ei huvita.

 See oli siis mu loomaaia update.

 Thank you, come again.

omg ma ostsin hamstri

 Kutid, ma ostsin hamstri.

 Oli tavaline päev. Sõitsin linna, mõtlesin, et kirjutan kuskil raamatupoes. Ostsin dekoratiivpadjapüüre elutuppa ja sõin rämpstoitu. Mõtlesin, et valmistun vaikselt hamstri võtmiseks. Pidin uue veepudeli ostma ja mõtlesin, et võtan talle mingi puust majakese ka. Vaikne valmistumine. Algul läkski nii, aga kui ma istusin ja mõtlesin sellele kui lühike elu on... ja veel kui lühike hamstri elu on. Otsustasin umbes sel hetkel, et lähen täna hamstriga koju. Because fuck it. Why not.

Teel Kristiine Keskuse poole helistasin veel emale ja organiseerisin omale auto järgi, et ma pisikesega tund aega kuskil bussis loksuma ei peaks. Joppas ja tädi oli paari tunni pärast vabanemas.

 Läksin siis hamstreid vaatama. Neid oli üllatavalt vähe. Saadaval olid ainult kuldhamstrid ja mul pole varem neid olnud. Kunagi oli mul 2 kääbushamstrit, kes kaklesid hullult. Mind ei ehmatanud see, et tegemist oli kuldhamstritega, vaid see, et nad ukerdasid silmad kinni puuris ringi. Nad tundusid päris pisikesed ka. Kuidagi veider oli. Tädi tulekuni oli aega, nii et läksin raamatupoodi kirjutama. Kirjutasin ja muretsesin. Oli ikka hullult selline tunne, et peaks mõnda teise lemmikloomapoodi trippima. Käisin veel korra kuldhamstreid vaatamas ja läksin siis sisetunnet järgides edasi.

 Ma teadsin, et Lasnamäe Centrumis on suur lemmikloomapood, kus jänesed ja merisead lihtsalt ringi lasevad. Tundus parim koht, kust otsida. Sinna jõudes nägin esimese asjana üldse rotte. Kui end sealt nostalgiaaugust välja tõmbasin, hakkasin vaatama hamstrite poole. Kahte liiki oli. Ühed, kellest polnud ma varem kuulnudki ja siis kääbushamstrid. Mõlemad tundusid sama suured olevat, aga see teine liik oli justkui suurem põgeneja (vähemalt nii palju ma sellest lühikirjeldusest aru sain). Ei julenud riskida. Kohe kui kääbushamstrite poole vaatasin, nägin puuri nurgas kõige armsamat valget palli üldse. Meil oli mingi hetkeline silmside ja ma teadsin enamvähem kohe ära, et see on minu hamster. Jah, see oli täpselt nii dramaatiline.

 Kuna tädi tulekuni oli veel kõvasti aega, siis jalutasin mööda poode ringi ja tegin emale aegajalt kõnesid sisuga "I've found THE ONE" ja "äkki ostan selle pleedi ka siis juba ära". Kõik oli väga dramaatiline. Aeg tundus ka hullult venivat. Püüdsin jälle kirjutada, aga mingid 14-aastased vene ossid hakkasid end mulle külje alla nihverdama ja üritasid muskleid näidata vist. Kohe kui neile silma vaatasin, jooksid ära. Naljakas oli. Ühte fluffy't koera nägin ka Jyskis. Lihtsalt istus seal vahekäigus. Sain katsuda. Pehme oli.

 Lõpuks oli aeg nii kaugel, et sain hamstrile järgi minna. Müüja oli väga üllatunud, et mul olid kõik asjad peale söögi juba pisikese jaoks olemas. Võtsin veel moe pärast mingit pesa tegemise materjali. Hamstri puurist välja õngitsemine oli väga dramaatiline. Kutt magas ja oli väga pahane teda taga ajava karbi peale. Kui ta lõpuks karpi saadigi, siis asus ta end kohe välja närima. Kui ma olin maksnud ja poest väljas oodates asju pakkisin, sain aru, et see karp ei ela 45 minutit kestvat autosõitu elusees üle. Õhuaugud läksid järjest suuremaks ja tüüp hakkas sealt juba oma pead läbi pistma. Trippisin jälle sinna poodi ja valisin mingi kõige odavama plastikust transpordikarbikese. Müüja pani sinna allapanu ja kutt ei saanud rohkem hävitada.

Koju jõudes jäid Bonni silmad kohe minu käes olevale karbile. Bonni armus. Ta vaatas hamstrit nina vastu plastikust nõud ja liputas saba. Mu väike süda sulas. Lõpuks hakkas ta käituma nagu clingy boyfriend ja siis polnud enam armas. Ta nuttis kui hamster läks oma majakesse ja ta teda läbi puurivõre enam ei näinud. See on väike hamster, there is no crying, Bonni! Seda nutmist läks liiga paljuks. Pidin liigutama puuri ja Bonnil on praegu keeld tuppa tulla. Pean mingi parema lahenduse välja mõtlema. Bonni paanika pärast oli mu orav ka endast väljas. Tekkis täitsa loomaaia tunne. Natuke overwhelming tundus. See on alles esimene päev. Ma usun, et läheb paremaks.

 Ma pole oma pisikesele poisile veel nime pannud. Mulle meeldib kuidas Zeus kõlab, aga ma ei tea kui Zeus see väike kutt on. Eks paistab. Praegu on ta väga armsa loomuga ja armastab mu käte peal siblida. Olin täiesti unustanud kui pisikesed ja kerged hamstrid on. Mu orav tundub ta kõrval hiiglaslik.

 Pean veel mainima kui fucking imelik oli osta elusolend. 5.50. Ainult. Puuridele oli veel pandud suur -10% silt ka. Kuidagi sürr tundus. Ma ostsin omale väikse sõbra, kes aeti keset oma uinakut üles, eraldati oma pesakonnast ja nüüd ta on siin. Ta ei paista kurtvat, aga mul on imelik. Ma ostsin omale sõbra ja veel soodusega. Nii veider.

 Okei, kell on 2 ja ma olen nii väsinud. Hamstri update'ideks võib mu instagrammi ja twitterit piiluda. Lingid ja viited on kuskil siin paremal pool ribal.

 Mul on nüüd hamster.

 Thank you, come again.

things are happening

 Ma ei mäleta enam kuidas ma varem kirjutasin. Pole nii ammu mõnest oma konkreetsest kogemusest kirjutanud. Kui aus olla, siis miski ei üllata mind enam nii väga, et see eraldi postitust blogis vajaks. Olgu see siis bussis minu istme seljatuge taguv narkomaan või mul järgi käiv tuvi. Mulle veereb peale lihtsalt selline tuim "ah see toimub praegu... okei" laine ja ma liigun edasi. Kuigi kui täna mu poole üks tuvi kõndis, siis olin ma kuidagi rõõmsam. Mitte, et mul oleks halb päev olnud. Mul oli tore päev. Ma olin terve päev päris rõõmus. Lihtsalt see tuvi meelitas veel kuidagi rohkem naeratama. Kas see on imelik? Ma ei tea.

 Ma vist võtangi hamstri. Ema tundub ka päris elevil juba. Ma ei too teda ainult enne koju kui ma olen oma orava puuri uued korrused ja majakese ehitanud. Püüan end piirata. Pean veel keldrist oma hamstripuuri ka üles tooma ja valmis sättima. Alles siis tohin hamstriga koju tulla. Ma ei tea kuidas oma teistele karvastele lastele öelda, et nad saavad pisikese venna või õe. Kujutan ette, et Bonni hakkab lihtsalt seal puuri ees istuma ja vaatama kuidas pisike rattas jookseb. Oeh. 

 Tahan homme kooli helistada. Olen mõelnud tagasi minna, aga olen hirmus närvis. Kardan läbipõleda jälle ja seda, et kõik läheb jälle kuidagi eriliselt allamäge. Samas tahan, et see tehtud oleks. Tegelikult tahaks teada, mis mul üldse tehtud sai... Tulin ju aastad tagasi nii dramaatiliselt koolist ära, et ei teagi kui kaugele jõudsin. Seekord oleks vähemalt nii palju parem, et mul on mu depressioon mingi kontrolli all. E-õpe kõlab ka paremini ja tehtavamalt. Proovin homme helistada. Vaatab mis saab.

 Ma olen hakanud kuidagi eriliselt igatsema seda 60ndate Batman'i TV-show'd. Tahaks sellest pilte oma seinale. Võib-olla homme peale helistamist premeerin end mõne osa vaatamisega. Vahest isegi mökerdan omale mingi näomaski näkku. Praegu olen juba liiga väsinud. Jõudsin õhtul linnast ja tegin veel koeraga pika tiiru. Väsimus on hakanud niitma. Bonni juba magab kõrval, vahepeal üritab mind sirutades voodist maha lükata. Ugh, ma tahaks ka juba magada. 

 Käisin kangapoes mööbliriiet vaatamas. Kangadžunglis maksab meeter mööbliriiet 31 eurot. Sain kreepsu ja kõndisin otsejoones välja. Käisin kuskil kuu aega tagasi Abakhanis uudistamas ja seal maksis meeter 12 eurot. Mul on karvane tunne, et tripime emaga õigepea Abakhani tagasi ja tuleme rulliga koju. 

 Õmblesin omale pühapäeval riideid parajaks. Mul oli riiulis kast riietega, mida tuli kuidagi kas kohendada või parajaks teha. Lõpuks võtsin ette. Ma ei julge veel ainult ühe pintsakuga veel midagi teha. See on selline hästi cool 80ndate must pintsak, aga see on tagant poolt pikem ja nii ägeda lõikega. Nii lahe asi, mida mingile pidulikumale üritusele peale panna. Vintage Humana leid kahe euro päevalt. Ma pean veel emaga konsulteerima, sest ma ei ta kui palju ja mida ma harutama peaksin. Mõtlesin vahepeal voodri ka ära vahetada, aga see pole iseenesest vajalik. Eks paistab. 

 Meil tehti vann korda. Kulus vähem kui 2 tundi ja kasutada ei tohtinud ainult 24h. Ma olen nii rõõmus. Me kõik olime rõõmsad. Vannituba on nüüd ekstra valge. Ma olen nii rahul. Lagi sai ka enamvähem ära pandud. Valgustitega on veel veits jamamist. Ma olen nii rahul kui asjad liiguvad. Oleks veel rohkem rahul kui see asi ainult kiiremini toimiks. 

 Ma lähen nüüd magama. Head ööd.

 Thank you, come again.

 

this is what dreams are made of: vol 10!

Ma olen jälle hakanud väga elavaid unenägusid nägema. Vahepeal kaob see kuidagi ära, aga nüüd on jälle tagasi. Ma olen päris rõõmus.

 Nägin mõni aeg tagasi unes, et mu ema oli teadlane. Ta töötas samas kohas, kus praegu, aga ülemisel korrusel ja tikkimismasinate asemel olid nüüd katseklaasid ja klaasustega kapid. Ema oli just mingi läbimurde teinud ja oskas ühe süstiga looma hübriidiks muuta. Selleks, et loomaga kõik muutused toimuksid, kulus üks ööpäev. Maja peal jooksid ringi juba mitmed kass-koerad ja puurides olid mõned pisemad roti hübriidid.
 Mingid tüübid olid sellest kuulnud ja tulid emalt uurima kuidas see käib ja kas ta saaks neile suure raha eest ka ühe võimsa hübriidi teha. Ema keeldus. Ütles mulle hiljem, et see hübriid, mida need mehed küsisid, oleks kõigile liiga ohtlik ja teda oleks võimatu kinni hoida. Lisaks sellele koosnes nende soovitud hübriid rohkem kui kahest loomast ning nad tahtsid soovitud tulemust saada kiiremini kui soovitatud 24 tundi. Ema seletas, et see 1 ööpäev on selleks vajalik, et süsti saanud loom võimalikult vähe valu tunneks. Olevat parem variant isegi see süst mitme päeva peale jagada, aga alla 24 tunni valmiv hübriid tähendaks looma jaoks metsikut valu. Ema keeldus seda tegemast, lahkus ning läks oma kass-koeri kontrollima. Võõraste mustades ülikondades meeste poole vaadates nägin, kuidas üks neist omale ema laualt pabereid põue pani.
 Mõne aja möödudes nägin aknast, et ärimeeste auto on ikka veel maja ees. Läksin laborisse, et ka ema teavitada, kuid ei leidnud teda sealt. Jõudsin rõdule ning nägin kuidas samad ärimehed garaažist välja tagurdasid, võidurõõmsad näod peas. Mind nähes hõikasid nad mulle, et said, mis tahtsid. Garaažist, mis asus otse minu all, kostus nutune möire, mis muutus järjest valjemaks ja vihasemaks, kuni välja ilmus hiiglaslik gorilla ja lõvi hübriid, kellel olid verised tiivad. Taganesin ukse poole ja hakkasin jooksma kohe, kui meie pilgud kohtusid. Kuulsin läbi ruumide joostes enda taga kolinat ja seinte purunemist. Plaan oli end metalluste ja seintega katlaruumi peita. Teel keldrisse leidsin õnneks ka ema. Lukustasime end katlaruumi ja kõik tundus vaikne, aga meil polnud õrna aimugi kui kauaks ning kuidas sealt pääseda. Ema püüdis käte värisedes mõelda vastuvaktsiinile ja ma olin nii hullus paanikas, et ärkasin üles. The end. Fin.

 Paar õhtut tagasi nägin unes, et olin omale 2 väikest valget hiirt saanud. Neil oli oma klaasseintega puur, mida ma parasjagu korda sättisin, samal ajal neil selles ringi joosta lastes.
 Korraga oli mul tunne, et ma pole korteris üksi. Ma teadsin, et vanemaid ja koera pole, seega see tunne tekitas minus meeletut hirmu. Mu toa uks oli pilukil. Kuna ma tundsin end küllaltki ohustatult, siis hiilisin oma toa ukse juurde ja sulgesin selle kiirelt ning keerasin lukku. Kohe kui seda tegin, kuulsin kuidas keegi korterist välja jooksis. Kogusin tükk aega julgust, et oma toast välja minna ja välisuks sulgeda. Kohe kui seda teinud olin, naasin oma hiirte juurde.
 Mõne aja möödudes kuulsin jälle samme korteris. Esimene reaktsioon oli hirm. Mu toa uks oli seekord kinni. Kuulsin samme kohe selle tagant elutoa akna poole liikumas. Kuidagi sai mu hirmust viha. Tundsin metsikut viha minu koju tunginud võõra suunas. Lõin oma toa ukse pärani lahti ja nägin akna all ehmunud blondi naisterahvast. Ta oli küllaltki pikk, kandis tumedaid pükse ja nahktagi. Tal olid õlgadeni kohevad juuksed, mis olid madalasse hobusesabasse seotud. Ta tundus olevat kuskil 30 või 40 aastat vana. Käratasin talle, et ta kohe lahkuks või ma kutsun politsei. Ta pobises midagi omaette minu jaoks võõras keeles (arvan, et vabandas) ja lahkus pooleldi joostes. Ma värisesin peale seda. Ma ei saanud aru mis toimub ja miks võõrad inimesed lihtsalt meie korterisse sisse sajavad. Hirm võttis jälle võimust. Sulgesin välisukse ja läksin tagasi oma tuppa hiirtega tegelema. Seekord jätsin oma toa ukse pärani lahti.
 Ühel hetkel kuulsin jälle korteris samme. Kuulsin, et need tulid vannitoa ja esiku juurest. Oma toast ma sinna ei näinud. Selleks hetkeks enam sellist viha nagu eelmine kord, ma enam ei tundnud. Nüüd ma kartsin ja tahtsin meeleheitlikult, et see läbi saaks. Marssisin esikusse ja leidsin isa toa ust avamast sama naise, kelle olin viimane kord korterist välja ajanud. Karjusin jälle vihasena, et ta välja läheks. Seekord üritas ta mulle võõras keeles midagi vastu vaielda, aga kohe kui politseid mainisin, pani ta jooksu. Sulgesin välisukse ja värisesin.
 Mõne aja pärast tuli ema koju. Nagu ikka läks ta esimese asjana vannitoa akent avama. Läksin talle järgi ja hakkasin nuttes rääkima, et korterisse murti täna 3 korda sisse. Ema vastas ükskõikselt: "No?" Seletasin hüsteeriliselt, et olin üksinda ja ei tunne end turvaliselt. Emal oli nii ükskõik. Ta ei saanud aru miks ma nii endast väljas olin. The end. Fin. Ärkasin.

 Kui keegi tahab/oskab mulle öelda, mida need unenäod tähendada võiks, siis ootan huviga. Miks mitte?

Ma veel mõtlen kuidas ma unenägudest kirjutades teksti paigutama hakkan, aga praegu jätan nii. Prooviks. Vaatame millise õudse lahenduse ma järgmine kord leian.

 Thank you, come again.

gar ba ge

Jõudsin täna koju. Internet jukerdab, sest mingi kõva torm oli olnud ja Telia pole ikka veel täpselt aru saanud, mis toimub. Ruuteriga nusberdamine ei teinud ka midagi paremaks. Loodan, et see postitus üldse jõuab kuidagi üles. Loodan, et internet on homme stabiilsem ka. Oeh.

Ma vist avastasin uue viisi oma ärevusega kaklemiseks. Nimelt veensin ma end nädal aega, et hängin sünnipäevale minemise asemel hoopis kodus (päris palju aitas ka haige olemine), aga viimasel hetkel pakkisin asjad kokku, ostsin piletid ning läksin. Ma ei jõudnud ärevaks minna. Oli ainult selline natuke hägune olemine. Nagu oleksin võõras kehas olnud ja vaadanud, kuidas mu kest asju teeb ja kõigega näiliselt nii hästi hakkama saab. See võis olla ka mingi ähmane "wow, ma olen elav inimene" realization. Ma ei tea, aga tundus kuidagi kehavälise kogemusena kogu see sünnipäev ja seal olemine. Mul oli täitsa tore ja hea meel, et läksin.

 Ma lugesin hamstrite ja hiirte kohta. Mingi osa minus tahab ikka veel omale ühe pisikese semu juurde võtta. Ma ei tohiks praegu. Pean ennem oma orava puuri korda tegema ja siis äkki. Hullult tahaks. Puur on isegi olemas. Samas pole mul kunagi üle kahe looma korraga olnud. Vaatame mis saab.

 Joonistasin eelmine nädal palju. Nii palju kui peavalu voodist välja lubas vähemalt. Maalisin ka natuke. Ma ei suuda siiani otsustada kas mu maal on lõpetatud või peaksin ma veel midagi juurde tegema. Võib-olla peaksin ma ikka midagi juurde tegema. Tädi soovitas raami panna ja siis vaadata mis tunne on. Ma ei teagi. Maybe? Vaatame mis saab.

 Tahaksin sel nädalal oma riideid korrastada. Paaril särgil on vaja teised nööbid ette õmmelda ja ühed püksid pean alt parajaks tegema. Siis julgen ehk hakata jälle teisi särke õmblema. Keldris koristades leidsin mõned ilusad kangad, millega tahaks hirmsasti midagi teha. Peaksingi mõnelt oma olemasolevalt särgilt lõike maha joonistama. Vaatame mis saab.

 Ühel päeval pean linna ka jõudma. Sihin kolmapäeva praegu. Tripin kangapoodi mööblikangast piiluma. Uurin, kust odavam diivanite kattematerjali osta oleks. Tahaksin selle juba hirmsasti tehtud saada. Elutoa üldpilt oleks juba parem. Siis oleks edasine juba palju lihtsam. Riiuli raamatute jaoks ostis ja värvis ema ka juba ära. Tahaks kogu selle nodi, mis seinas olema peaks, juba seina saada. Kõik tundub nii kaua aega võtvat. Muutun kärsituks.

 Ma ei tea oska nagu midagi enam rääkida ka. Tahan selle ruttu välja saada, seni kuni internet veel minuga on. Vaatab mis ma neljapäevaks ära olen teinud. Äkki pole siis nii nõme postitus.

 Thank you, come again.

still alive but im barely breathing

 Mu aju on praegu täielik puder, aga kuna väljas mängib orkester ja toimuvad lauritsapäeva pidustused, siis ei saa ma nii või naa edasi magada. Mõtlesin, et kirjutan. Kardan, et muidu läheb jälle õhtul enesetunne kehvemaks.

 Elasin ema sünnipäeva üle. Mul oli isegi tore. Kohapeale minek ja algus olid ainult kohutavalt rasked. Sees nagu värises rõvedalt ja kõrvad tundusid kuumad. Õnneks tuli Mart ka, nii et tundsin end vähem üksi. Aga oh boy mis asi see algus oli. Ema näost oli ka näha, et ta ei osanud kuidagi olla või midagi teha. Kõik seisid enamvähem ringis ja vaatasid üksteisele otsa, oodates veel tulemata inimesi. Peale seda moodustati järjekord, et ema õnnitlema minna. Mingil põhjusel seisis isa ka ema kõrval. See oli nagu imelik Vabariigi Aastapäeva üritus. Samasugune järjekord moodustati ka selleks, et emaga klaase kokku lüüa, jälle seisis isa mingil põhjusel ema kõrvale. Väga veider oli. Nägin, et ema oli ka nagu mingis imelikus seisundis, kus täpselt aru ei saanud, mis toimub. Algus oli kõigi jaoks veider kogemus. Polnud mingit kodust tunnet ka, et asi kergem tunduks. Polnud Bonnit, kes naerma ajaks ja järsku nagu kõik korda teeb. Imelik oli. Ma ei tea.

 Võiks arvata, et tunnen end nüüd vähem ärevamana järgnevate ürituste lähenedes, aga ei. Võib-olla natuke parem on. Okei, on küll parem praegu. If you can dream it, you can do it. Väga lootusetu ei tundu see asi. Nutnud pole.

 Võib-olla pole ma sellepärast nutnud, et ma olen haige olnud. Külmetus. Elasin 6 tundi ehituspoodides tolknemist üle, aga lahtiste akendega autosõit tegi mu katki. Peavalud on koledad ja nohu sain ka külge. Vahepeal oli palaviku tunne ka. Jama. Tunnen, et raiskan suve. Justkui peaks oma kott-tooliga õue kolima, et seal haige olla. Kasutaks vähemalt neid viimaseid ilusaid ilmasid ära. Nii jama on nii. Oleks, et näeksin koguaeg magades mingeid coole unenägusidki, aga ei. Ma ei tea kas ma üldse magangi. Tahaks nina kaudu hingata.

 Homme saame lõpuks uue elutoa ruloo kätte. Hakkasin juba kardinates kahtlema. Õnneks ei tellinud me kogu kupatust ära. Emaga on toimunud sellised casual vaidlused kardinatest ja sellest, millised need ikka olla võiksid. Ma olen nii väsinud, et vastan tihti lihtsalt "fuck kardinad". Interior design is my passion.

 Kuna vannituba on ka pooleli, siis on pesemas käimine veider kogemus. Plaadid on seinas ja põrand on ka valmis, aga kuna me tahame vannile uuenduskuuri teha ja ootame veel firmalt mingit vastust, siis pidime vanni ja seina vahelise ala kilega katma ja peseme end kuidagi imelikult kraani all kükitades. Vähemalt on mingi pesemisvõimalus olemas, nii et ma ei vingu, aga naljakas on. Lõpptulemuse nimel olen valmis praegu kükakil itsitades pesemas käima. It's fine.

 Ma tahaksin saada lõpuks välja ka postituse piltidega kogu remondi protsessist, aga tahan, et enne seda kõik täiesti valmis oleks. Iga padi peab paigas olema ja võib-olla kardinad ka. Niipea see ilmselt valmis ei saa. Emal sai ka puhkus läbi, nii et nüüd hakkab jälle kogu asi ainult nädalavahetuseti edasi liikuma. Hirmus tüütu, aga mis teha.

 Peavalu on tagasi.

 Thank you, come again.

1.08.17

Mu ärevus ajab mind täiega vihale. Nii palju üritusi on tulemas, millel on potensiaali tore olla, aga ma nii kardan. Ma tahan minna, aga kardan nii väga, et ei usu end suutvat kuhugi minna. Juba mõte minekust ajab nutma. 

 Ema sünnipäevast ei hakka ma rääkimagi. Ma olen nii närvis. Ma kardan nii väga. Mul on üle päeva sellepärast mingi mental breakdown, mil ma lihtsalt nutta lahistan. Kuidas ma +30ne inimesega hakkama saan? Kuidas ma vastan "Millega tegeled?"-küsimustele? Ma ei tea isegi mis ma teen. Ma ei suuda midagi teha. 

Iseenesest ei tohiks see midagi hullu olla, aga ma ausalt ei usu, et ma suudan minna. Ja mu süda valutab, sest see on mu ema sünnipäev. Juubel tegelikult! Ma tean, et ma pean minema. Hullem oleks, kui ma ei läheks. Ma tunneks end pärast mitu korda halvemini. Emal oleks ka imelik, kui minu kohta küsima hakatakse ja ma olen kuskil kodus suremas.

 Praegu on mul selline tunne, et mu emotional breakdown jõuab sinna faasi, kus ma lihtsalt telgiga kuskile selleks ajaks vahukomme grillima lähen. Lihtsalt mina, telk, pragisev lõke, kaunis loodus ja halvav süütunne. 

 Ma ei tea kuidas see kõik välja kujuneb, aga praegu ma kardan kohutavalt. Ma ei taha kellelegi pettumust valmistada. Ma tahan igalepoole minna, aga ma ausalt ei tea kas suudan. Igasse kohta mineku kinnitamine on väga overwhelming ja sellele nõutakse vastust nüüd, kohe ja praegu. Ma ei julge mingit vastust anda. Rapsan ebamääraselt käega ja püüan ignoreerida. Ma pole ammu millelegi nii reageerinud ja see, et ma jälle nii teen on väga shitty. Kõik mu edusammud oleks nagu potist alla läinud. Vähemalt selline tunne on. Tahaks lihtsalt kuskile peitu minna mõneks ajaks, nii et keegi minust midagi ei tahaks. 

Thank you, come again.

pupperoni

 

 Käisin koeri hoidmas üle pika aja ja mul oli üllatavalt mõnus. Natuke kurb ka, sest vanema koera tervis on kaunis viletsaks läinud ja ühtegi pilti ma temast teha ei saanud. Istusin temaga rohkem ja tegin topelt palju paisid.

 Noorem pupper oli rahulikumaks läinud. Ei püüdnud mulle seekord sülle hüpata. Arvestades seda, et ta on kuidagi veel suuremaks kasvanud, siis oli see ilmselt hea asi.

 Eelmised pildid nendest kutsudest leiab SIIT.

 Thank you, come again.