Mu ärevus ajab mind täiega vihale. Nii palju üritusi on tulemas, millel on potensiaali tore olla, aga ma nii kardan. Ma tahan minna, aga kardan nii väga, et ei usu end suutvat kuhugi minna. Juba mõte minekust ajab nutma.
Ema sünnipäevast ei hakka ma rääkimagi. Ma olen nii närvis. Ma kardan nii väga. Mul on üle päeva sellepärast mingi mental breakdown, mil ma lihtsalt nutta lahistan. Kuidas ma +30ne inimesega hakkama saan? Kuidas ma vastan "Millega tegeled?"-küsimustele? Ma ei tea isegi mis ma teen. Ma ei suuda midagi teha.
Iseenesest ei tohiks see midagi hullu olla, aga ma ausalt ei usu, et ma suudan minna. Ja mu süda valutab, sest see on mu ema sünnipäev. Juubel tegelikult! Ma tean, et ma pean minema. Hullem oleks, kui ma ei läheks. Ma tunneks end pärast mitu korda halvemini. Emal oleks ka imelik, kui minu kohta küsima hakatakse ja ma olen kuskil kodus suremas.
Praegu on mul selline tunne, et mu emotional breakdown jõuab sinna faasi, kus ma lihtsalt telgiga kuskile selleks ajaks vahukomme grillima lähen. Lihtsalt mina, telk, pragisev lõke, kaunis loodus ja halvav süütunne.
Ma ei tea kuidas see kõik välja kujuneb, aga praegu ma kardan kohutavalt. Ma ei taha kellelegi pettumust valmistada. Ma tahan igalepoole minna, aga ma ausalt ei tea kas suudan. Igasse kohta mineku kinnitamine on väga overwhelming ja sellele nõutakse vastust nüüd, kohe ja praegu. Ma ei julge mingit vastust anda. Rapsan ebamääraselt käega ja püüan ignoreerida. Ma pole ammu millelegi nii reageerinud ja see, et ma jälle nii teen on väga shitty. Kõik mu edusammud oleks nagu potist alla läinud. Vähemalt selline tunne on. Tahaks lihtsalt kuskile peitu minna mõneks ajaks, nii et keegi minust midagi ei tahaks.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar